Anneli Ärmpalu-Idvand: vastase mõtteviisidest arusaamine on enda põhimõtete eest seismisel pool võitu!

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

ANNELI ÄRMPALU-IDVAND on Pärnumaal tegutsev loomaarst, lambakasvataja ja Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi asutajaliige, kes on juba aastaid tulihingeliselt võidelnud kihnu maalamba ametliku tunnustamise ning ohustatud tõuks kuulutamise eest. Oma senisel teel on ta kohanud tugevat vastuseisu ning talunud teravat kriitikat, kuid sellest hoolimata on ta jäänud oma põhimõtetele kindlaks ning pole kaotanud lootust enda seatud sihtideni jõuda. Uurisime Anneli Ärmpalu-Idvandilt, mis innustab teda järjekindlalt oma eesmärgi nimel edasi tegutsema ning kuidas ära tunda need ettevõtmised, millest oleks targem loobuda.

Kust leiate inspiratsiooni edasi tegutsemiseks, kui vastuseis muutub väga tugevaks?

Võiksin siin välja tuua enda 5 põhimõtet, mille järgi sellistes olukordades talitan:

1. Vaidlen oma sisemise häälega (intuitsiooniga), esitan endale vastuargumente, tulistan oma põhimõtteid levinud arvamustega ja siis vaidlen neile vastu, põhjendades ja kaitstes oma seisukohti. Selline sisemine vaidlus annab jõudu, paneb energia tulvama ja õpetab oma seisukohti selgelt sõnastama.

2. Vaidlen teistega. Tihti pean oma tuttavaid ja sugulasi provotseerima, et nad ei jagaks minu seisukohti, vaid tooks välja vastuargumente, malle, trafarette, mille siis oma tõestusvahenditega ümber lükkan. Taoline tegevus õpetab oma seisukohti kaitsma, neid selgitama, põhjendama ja seeläbi tunnen end veelgi tugevamalt, enesekindlamalt.

3. Eelnevalt kirjeldatud pagasiga asun vaidlusse oma vastastega. Kui mu oponent ei lasku vestlusse ega vaidlusse, vaid püüab mind lihtsalt pareerida või raiub kurtide kõrvadega oma vastulauseid, siis püüan tema väiteid avada ning teda mõtlema panna. Üritan teda suunavate küsimuste, emotsionaalsete väljaütlemiste ning üldinimlike ja igavikuliste kategooriate sissetoomisega kuulama meelitada ehk siis suunata ta mõtted valmispandud rajast kõrvale, endale sobivas suunas. Nii võib saada oma seisukohale nii mõnegi nõusoleku või mokaotsast pudenenud toetushääle ja see annab indu juurde. Vaidluses ei sünni veel tõde, vaid lendavad tõeraasukesed, mida tuleb püüda. Oluline on need vaidlused vastastega korraldada avalikus ruumis (meedia, ametiasutused, rahvaüritused) või endale sobivas keskkonnas (näiteks minu kaitstava objekti juures, minule lojaalsete inimeste seltskonnas, minu territooriumil, kus tunnen end turvaliselt ja enesekindlalt). Ära mine vaenlasele külla, et ta saaks sulle liiga teha! Vaidlemine/väitlemine ja esinemine/oma seisukohtade esitamine toidab eneseusku ja innustab päris hästi.

4. Vaatan minevikku, ajalukku ja kui leian sealt oma seisukohaga sarnase seisukoha, siis see toetab ja annab kindlama jalgealuse.

5. Uurin teadust, kirjandust, vahel leian sealt endale sobivaid argumente ning saan hoogu juurde.

Millal peaks hakkama oma tegevuse õigsuses kahtlema, millal tuleks visalt edasi võidelda?

See on ainult enesetunde küsimus: kui tunned ennast pärast aktsiooni, esinemist, koosolekut või mõnd muud su põhimõtete eest kõnelevat üritust väga halvasti (see võib olla nii vaimselt kui füüsiliselt), meeletult solvatuna, alandatuna, hävitatuna, vastu seina jooksjana, siis on aeg teha paus. Lihtsalt on aeg teha paus, puhata, võtta hoog maha, olla avalikult vait. Kui enesetunne on halb, siis tuleb ajutiselt loobuda ja koguda uut jõudu. Kuni enesetunne on hea, tuleb aina edasi minna – see on siin ainus otsustuskriteerium. Kuna liidri puhul ongi määravaks tema eneseusaldus, mis ehk suurem kui tavalisel inimesel, siis on ka tema enesetunne kindlam märk kui kas või kogu maailma vastuseis.