Avaliku esinemise kunst – kuidas panna inimesed kuulama?

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja
Oled mõelnud, et avalik esinemine pole päris sinu rida? Et sa pole enesekindel nagu Bill Clinton või vaimukas nagu Märt Avandi? Klassikalistele eeldustele mittevastavusele vaatamata pälvivad sageli tähelepanu hoopis eripärase stiiliga esinemised. Noorte Liidrite TÕNIS KUSMIN vaatas läbi hulga avalikke esinemisi, et uurida, mis teeb head kõned heaks.

Enamik esinejaid, kes meelde jäävad, ei räägi nii nagu “peab”. Sageli toimivad nad hoopis levinud soovitustele vastupidiselt, aga kõne nakatab sind emotsioonidega ja tunned kõhus, et tegu oli väga hea esinemisega.

Mõtle sellise kõne peale, mis on üles ehitatud õpiku järgi: alguses tuleb öelda, millest tuleb juttu, siis teha sellest juttu ja lõpuks võtta kokku, millest siis juttu tuli. Need ja muud kõne pidamise “reeglid” on aga teisejärgulised, kui sa ei suuda kuulajaid haarata.

Kirjutan kolmest nipist, mida head esinejad kasutavad, et publik emotsionaalselt kaasa tõmmata ja illustreerin näidetega maailma parimatest kõnedest. Ka videode teemad on valitud vastavalt sellele, mis noorele juhtimishuvilisele arendav oleks. Kõik need kõned on head, aga erinevaltel põhjustel – mõni neist nippidest sobib sulle, mõni mitte. Neid vaadates mõtle, milline võiks olla sinu esinemise stiil.

Viska nalja

Kui koomik Tim Minchin pidas kõne oma ülikooli lõpuaktusel, polnud tal plaaniski tõsiselt rääkida. Mis siis, et tõsine olla on akadeemilise maailma tava. Selline stiil lihtsalt polnud tema moodi. Tim ütles asju, mis ei tundu ühte motiveerivasse lõpukõnesse sugugi sobima – asju nagu “unistusi pole vaja” ja “ära mõtle õnnest”. Aga publik naeris mitu korda minutis ja sai särtsu juurde ilmselt kordades rohkem, kui ühestki läbinisti tõsimeelsest kõnest.

Siin on veel kolm avalikku esinemist, mis kasutavad head huumorit, andmaks edasi olulisi mõtteid:

Shawn Achor avaldab õnne valemi ja paneb publiku end juba kõne ajal õnnelikuna tundma

Ken Robinson räägib haridusest, aga paneb jutu sisse nalja ja lahutab publiku meelt ja

Maz Jobrani paneb elava tüübina kogu oma (tõsise!) mõtte nalja võtmesse.

Anna olulist infot

Kõik pole naljamehed ja polegi vaja, et oleks. Kas oled märganud, et mõni esineja justkui ei tee midagi erilist, aga lõpuks tundub, et jube põnev oli. Vahel piisab sellest, kui informatsioon ehk sinu esituse sisu on huvitav. Mõnel puhul ei pruugi vorm seetõttu olulinegi olla. Räägi sellest, mis kuulajaile korda läheb ja mida nad veel ei tea. Heaks näiteks on Amy Cuddy, kes räägib, et see, kuidas sa oma keha kasutad, mõjutab seda, milliseid tulemusi saad. Tema esinemismaneerid pole sugugi kõige enesekindlamad, kuid ta köidab kuulajaid sellegipoolest, kuna räägib teemal, mis neile korda läheb.

Siin on veel kolm kõnet, mis näitavad, kuidas info ise teeb ettekande huvitavaks (ja sind targemaks):

Richard St. John õpetab, kuidas saada edukaks (esitlus 8 sõna ja 3 minutiga)

Kelly McGonigal räägib, et stress on tegelikult sinu sõber ja

– Cameron Russell kõneleb modellindusest viisil, mis paneb sind vaatama teisiti välisele kaunidusele ja mõtlema sisemise ilu peale.

Räägi südamest

On inimesi, kes ei tee palju nalja ega esita midagi otseselt uut või maailma muutvalt olulist, aga kui nad räägivad, on saal hiirvaikne. Meie ajudes on peegelrakud, mis panevad tundma sama emotsiooni, mida keegi teine parasjagu väljendab. Susan Cain näiteks räägib nii siiralt, et hoolimata oma mitte-ekstravertsusest on saal haaratud ja kuulab.

Kui sellest on vähe, siis on siin veel mõned südamlikud ja siirad kõned:

Shane Koyczan  räägib koolikiusamise mõjust

Boyd Varty muljetab, mida õppis Nelson Mandelalt

Elizabeth Gilbert’i geenius sinu sees.

Kas panid tähele?

Ükski neist kõnedest ei jälgi sissejuhatus-sisu-kokkuvõte formaati, aga just need kõned on kogunud youtube-is erakordse publikumenu. Pea siis meeles, et hea kõne on selline, mis publikut emotsionaalselt puudutab ja seda saad teha ainult siis, kui esinemine on sinu enda moodi.


1 kommentaar

  1. Anna Karolin ütleb:

    Absoluutselt nõus, et nali, sisukus ja siirus on olulised. Aga arvan, et need artiklis maha põlatud reeglid struktuuri kohta ei vastandu sellega kuidagi.
    Kui kõiki neid esinemisi (ja ka teisi TEDi omasid) jälgida, siis igaüks neist on sisemiselt väga hästi struktureeritud ja läbi mõeldud ja tegelikult sisaldab ka sissejuhatust, sisu ja kokkuvõtet. Tegemist pole siin kohal siis geneerilise kokkuvõtte või sissejuhatusega, vaid näiteks loo, ühe narratiivi kasutamise, konkreetsete soovituste välja toomisega, mis aga kõik täidavad sisuliselt ikkagi mingit struktureerivat rolli.
    Arvestades, et paljude veel alustavate avalike esinejate jaoks on nalja välja mõtlemine küll jõukohane, aga selle meeles pidamine ja ilma paanikata sobival hetkel esitamine ikkagi keeruline, soovitaksin mina eriti keskenduda muuhulgas ka struktuurile ja selle elementidele.