Dagmar Ilp: Minu lõpetamata fresko

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Mulle meeldib mõelda, et elu on justkui fresko maalimine – see ei saa kunagi õieti valmis. Oma elu kunstnikena ei võta me siiski pahatihti piisavalt aega uute ideede, värvide ja pindade katsetamiseks. Ikka jätkame tuttavate teemade, vanade pintslite ja kulunud värvipalettidega, kuid paraku kipub nii aja jooksul ka enesetunnetus ahenema.

Albert Einstein on öelnud, et unistamine on palju tähtsam kui tarkus, sest tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu. Tasub endalt küsida: «Miks julgen piiritult unistada, aga mitte unistusi teostada?»

Usun, et kui teeme tutvust iseendaga – leiame üles oma unikaalsuse ja sisemise sädeme, suudame keskenduda rohkem võimalustele, mitte piirangutele. Kuigi ehe endale otsa vaatamine, endasse süvenemine on aeganõudev ja pingutav tegevus, ei ole selleta võimalik tuttavaks saada kõige olulisema inimesega oma elus. Seega iseendaks jäämine tähendab oma mõtete, meelte ja tunnete selget teadvustamist, et mitte sattuda piinavasse identiteedikriisi.

Kui rääkida endast, siis koolis olin tubli õpilane, kuid mitte eriti sportlik. Mäletan hästi, kuidas kehalise kasvatuse tunnis palliviskes kahtesid sain. Viis meetrit – pole just sooritus, mille üle uhke võiks olla. Mind saatsid nii kaasõpilaste kui õpetaja üllatanud ja pisut etteheitvad pilgud, et no kuidas ometi nii vähe! See ei sisendanud minusse just palju sportlikku enesekindlust ning armastust spordi vastu. Teismelisena tekkis mul aga selline põnev hobi nagu lumelauasõit. Tundsin, et see pakub mulle adrenaliini, võimalust looduses aega veeta ning sõpradega koos olla. Sisetunne ütles, et see ongi minu kutsumus. Muidugi tekkis palju kahtlejaid ja kõhklejaid: «Ei tea, kas see on ikka sinu ala, sa pole kunagi väga sportlik olnud…» ning muretsejaid: «Sellel alal toimub liiga palju õnnetusi, sa ei peaks sellega tegelema». Kuid ma jäin endale kindlaks, sest sisimas teadsin, et saan hakkama.

Peagi saavutasin lumelauavõistlustel häid tulemusi ning jõudsin rahvusvahelise lumelauabrändi Nitro tiimi. Sealt edasi hakkasin ise lumelauaspordiga elatist teenima, töötades kohalikus suusakeskuses ning koostöös reisifirmaga lumelauainstruktorina. Seejärel hakkasin korraldama lumelauavõistlusi, millest sain väärtuslikke üritusturunduse kogemusi. Mulle meeldis, et sain ühendada töö ja hobi. Tekkis teadmine, et tahan tulevikus töötada just turundusalal.

Hakkasingi väikeste sammudega edasi liikuma oma järgmise unistuse täitumise suunas. Muidugi ei realiseeru suured unistused päevapealt – tuleb väljuda oma mugavustsoonist, kõvasti pingutada ehk siis alustada altpoolt ning püüelda sammhaaval eesmärgi poole. Turunduskarjääri alustasin müügitööga – töötasin telemarketingi osakonnas, kus müüsin telefoni teel ajakirju ja raamatuid. Alguses tundus see võimatu missioon – kes siis ikka ajakirju telefoni teel ostab? Aga võtsin endale eesmärgiks, et teen põhjalikult selgeks kõik vajalikud ajakirjad ja raamatud ning usun sellesse, mida müün – ja üllatavalt selline mõtlemisviis tõesti toimis! Edasi liikusin Eesti suurima päevalehe reklaami projektijuhiks. Kuna see ajaleht kuulub rahvusvahelisse kontserni, avanesid võimalused reisida ning ametiredelil kiirelt kõrgemale tõusta. Tagantjärele mõeldes toimus see suuresti just tänu enda haaratud initsiatiivile. Mõlemas kohas pidasin oluliseks hoida ja luua häid suhteid oma töökohal ja tutvusringkonnas, sest Eesti on nii väike ning kunagi ei tea, kellega võid kokku saada. Kui oled kedagi aidanud, ollakse ka sinu suhtes alati vastutulelikud, seega ei tohiks alahinnata juba ammu loodud suhteid.

Nii otsustasingi kandideerida Eesti suurimasse reklaamiagentuuride gruppi, kus mind ootas ees juba endine kolleeg, kes mind tööle soovitas. Nüüd olen suurima meediaagentuuri projektijuht ning minu töö on tihedalt seotud reklaami ja turundusega. Ehk siis olen sinna välja jõudnud, kuhu olen soovinud ning see on väga hea tunne!

Tahaksingi öelda, et keegi ei tunne sind paremini kui sina ise, ent on kahju, kui sa ei tea, millised on sinu võimed. Kuula oma südame häält, mida teha soovid ja hakka sealt endale kogemuste baasil ehitama vundamenti, millele seada uued eesmärgid. Hoia inimsuhteid, mis pakuvad sulle uusi võimalusi ja ole ise alati avatud väljakutsetele. Keskendu võimalustele, mitte piirangutele, sest igaüks on oma elus peaosaline ja seda võimalust pakutakse sulle vaid üks kord ilma tagasikerimise võimaluseta!

Kindel on see, et sobime kõige paremini iseendaks, mitte kellekski teiseks. Ainuke kindel meie käsutuses olev mõjuvõim on võim iseenda üle. Ainus valdkond, mida tõesti muuta suudame, oleme meie ise. Suurepärane. Milline võimalus midagi saavutada, midagi head teha. Alustada iseendast ning lastes tekkinud mõjul sammhaaval kaugemale levida.

Tuleb vaid julge olla, sest ainult julged pintslitõmbed elulõuendil on need, mis kunagi lapsepõlves alustatud argliku fresko hiljem meeldejäävaks ja rääkimisväärseks kunstiteoseks muudavad.

Dagmar Ilp

Dagmar Ilp

Dagmar Ilp on 2004. aasta Half Pipe`i Eesti meister. Dagmar kuulub ettevõtlike noorte organisatsiooni JCI, kus on seotud haridusprojekti BeWise suhtekorraldusega. On õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis rahvusvahelisi suhteid, täiendanud end Tallinna Ülikooli reklaami lisaerialal ning hetkeb omandab Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni erialal magistrikraadi.