Erik Raudsepp: Asi ei ole õnnes, kõik on Sinu enda teha!

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Millegi pärast leiavad kõik äpardused ning õnnetused korduvalt ühed ja samad inimesed – või on see asi hoopis vastupidi, mõned inimesed lihtsalt oskavad hädadesse sattuda.

„Pidi just täna see teise organisatsiooni infoõhtu toimuma! Ei vedanud ikka, nüüd ei käinudki meie üritusel nii palju inimesi nagu me lootsime.” või „Täna oli ikka halb õnn. Oleks me 10 minutit varem helistanud, oleksime endale soodsalt poole suurema kontori saanud, aga keegi teine jõudis ette!” või „Buss pani mul täpselt nina ees uksed kinni. Ma jooksin oma mitusada meetrit, aga ei vedanud ja ma jäin maha.”

Kas tundub natukene tuttav?

Ma olen üsna kindel, et nii mõnedki ebaõnnestumised oled sa kirjutanud halva õnne arvele ja hulgaliselt saavutusi kannab ühist nimetajat „õnn” või „suur vedamine”.

Tegelikult ei ole asi üldse vedamises või ebaõnnes – see kõik on meie enda tegevuse või tegevusetuse tulemus.

Esimese näite varal: Kas tõepoolest oleks olnud ületamatult raske infoõhtu kuupäeva valimise juures kulutada 15 minutit, et üle vaadata akadeemiliste organisatsioonide sügisene kava ja viia ennast kurssi olulisemate üritustega? Ma ise arvan, et mitte, kui sinu jaoks on oluline, et loodetud arv inimesi saaks tulla sinu korraldatud infoõhtule. Kas hea õnn peitubki sellistes lihtsates asjades?

Ma mäletan üsna selgelt seda hetke, kui suurepärase kontoripinna pakkumine pärast päris pikka mõtlemisaega sõna otseses mõttes nina eest ära napsati. Oleks me vaid mõned minutid varem helistanud, oleksime me üsna pea saanud uude kontorisse sisse kolida. Nii oli tahtmine öelda, et halb õnn! Tegelikult oleks tulnud arvestada, et vaatamata üsna pikaaegsele vähesele teistepoolsele huvile ei püsi selline soodne hetk kaua ja et ajapikku tekib teisigi sellest kontoripinnast huvitatud inimesi juurde. Oleks pidanud lihtsalt olukorrale varem adekvaatselt reageerima ja keegi teine oleks saanud oma halva õnne tähtede seisu kaela ajada. Tegu oli puhta iseenda ettenägematuse ja loidusega!

Mõtle natukene. Peatu hetkeks või pane enda kalendrisse kirja vähemalt 10-15min, selleks, et sa saaksid panna kirja enda vastused järgmistele küsimustele:

Millised on sinu viimased õnnestumised ja ebaõnnestumised? Kas asi ikka oli halvas õnnes või annab nendest olukordadest midagi olulist kõrva taha panna, et edaspidi „õnnega koos olla” ?

Tihti võib tunduda, et kui asi ei ole minu halvas õnnes, siis on keegi teine selle olukorra põhjustaja.Vahepeal võib-olla ongi nii, aga meil endal on alati selles oma osa mängida.

Ma olen läbi oma kogemuse õppinud – esmalt vaata alati peeglisse.

Kui sa oled organisatsioonis juhtival positsioonil ja kurdad ajast-aega näiteks, et liikmed on passiivsed (küll nad ikka on rumalad, eks?) siis tõenäoliselt leiad sa kõige kiiremini vastuse küsimusele „miks nad passiivsed on?”, analüüsides oma juhtimist ja käitumist.

Kindlasti on selles aspekte, mida sa juba praegu parandada saaksid, ilma, et peaksid ootama homset või uut nädalat, millal saad „suured muudatused” sisse viia. Lepi endaga just praegu kokku, et sa oled ise õigeaegselt kokkulepitud ajaks alati kohal, kui sa ootad enda kaaslastelt sama või hoopis võta telefon ja helista mõnele enda kaaslasele, et homme kokku saada ja uurida, mis põhjusel ta eelistab alatihti millegi muuga tegeleda.

Veel üks olukord. „Minu alluvad ei saa millegagi hakkama. Kõik ülesanded keeravad nad vussi ja ei saa midagi õigeks ajaks hästi tehtud.”

Kas süüdi on sinu alluv või jätad sa hoopis midagi tegemata, mis sooritusele kaasa aitaks?

Kas sinu alluval on piisavalt teadmisi ja toetust, et ülesandega hakkama saada? Kas kokku sai lepitud ikka reaalne tähtaeg? Miks ta peaks olema motiveeritud seda tegema? Kas sa seletasid talle enda ootusi piisavalt täpselt? jne

Usu mind – ei ole mõtet otsida süüdlasi, kui tegemist ei ole just kohtuistungiga. Juhina on sul üsna palju vabadust teha asju oma tahtmise järgi ja hästi. Juhina saad sa oma vigu tunnistada ja nendest õppida.

Oma eksimuste tunnistamine ei pruugi olla just kerge, aga kannab kindlasti tulevikku silmas pidades kopsakaid vilju. Alusta kas või sellest, et ära pane midagi kellegi teise süüks vaid mõtle, mida sa saad järgmisel korral ise paremini teha?
Ma tahan selle artikli lõpetada paari mõttega, mis on minu meelest väga olulised edu tegurid:

Steve Jobs: „Stay hungry, stay foolish!”

Terasegigandi Lakshmi Mittali isa on öelnud: „Päev, mil hakkad ärplema ja eputama, on ühtlasi ka allakäigu esimene päev.”

Nii kaua kui sa säilitad võime näha oma arenemisvõimalusi ja julged tunnistada vigu, muutud sa paremaks ja sind saadab suure tõenäosusega edu. Nii mõnigi väga edukas inimene on jätnud oma kooli pooleli, näiteks Bill Gates, Steve Jobs või Richard Branson, kuid mitte ükski neist ei ole lõpetanud õppimist. Branson nimetab praegu 61-aastaselt uutele turgudele ja uutesse ärivaldkondadesse sisenemist justkui kiirkursuste võtmist.

Ma soovin sulle edu ja jõudu oma raskustest ülesaamisel!

Margo Loor

Erik Raudsepp

Erik Raudsepp on AIESEC Tartu president ning kuulunud AIESEC Tartu juhtorganitesse alates 2010 aastast. Lisaks kuulub alates 2010. aastast Tartu Ülikooli nõukogusse. Käesolevast aastast ka Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse ning Matemaatika-informaatika teaduskonna ja Keeltekeskuse nõukogudesse. On varemalt tegelenud Eestis kõrgel tasemel autospordiga.


2 kommentaari

  1. Aitäh Erik, et avasid julgelt uue sarja!

    Usun, et nii mõnigi juht (ükskõik, kas noor või vana) võiks endale selliseid küsimusi aeg-ajalt esitada 🙂

  2. Meeli Mina ütleb:

    Ühest küljest ma nõustun – inimene peaks teadlik olema asjadest, mida ta saab mõjutada ja mida mitte. Samas – neid erinevaid tegureid on jälle nii palju, et keeruline on neile kõigile pidevalt tähelepanu pöörata. Millised neist on olulised tulebki vist vastavate “ergutavate” kogemuste põhjal selgeks saada.