Helen Lempu: kunst jääda juhina iseendaks

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi presidendina olen ametis kakskümmend neli tundi ööpäevas. Lubasin, et juhin organisatsiooni just nii ja olen oma sõnade järgi viimased 11 kuud ka tegutsenud.

Ühe ööpäeva sisse mahub lisaks rohketele koosolekutele ja kirjadele ka seltsi esindamine ning ettekannete pidamine erinevatel üritustel. Ühte ettekande kogemust sooviksingi Teiega jagada. Mistahes organisatsiooni töös on palju nn musta tööd, mis kellelegi välja ei paista ja hea sõnaga tunnustust ei teeni. Nii võib usk pidevasse tegutsemisesse kaduda, kuid loodan, et järgnev seda teisse taaskord juurde süstib!

Lugu sai alguse 2011. aasta maikuus, mil oli vaja anda nõusolek ettekandeks novembri lõpus toimuvale Äripäeva seminarile „Meditsiin 2012“. Ürituse eesmärgiks oli vaadata Eesti tervishoiu tuleviku arengusuundasid ja arutada, mis hakkab juhtuma 2012. aastal. Seminaril võtsid sõna 13 oma ala võtmeisikut Eestis, kes andsid ideede ja arutelude kaudu ülevaate oma sektorite ootustest ja realiteetidest. Mind paluti kõnelema Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi presidendina, noore juhina, et rääkida arstitudengite mõtetest, ootustest ja ausast arvamusest.

Mulle sümpatiseeris, et minu kui noore juhi käest küsiti nõusolekut ja valmidust esinemiseks pool aastat enne ürituse toimumist. Sellist professionaalset ettevalmistust olen Eestis kohanud harva ning seetõttu olin juba ette ürituse suhtes positiivselt meelestatud. Kindlust lisas teadmine, et taolise suure etteaste ettevalmistamiseks oli piisavalt aega. Oma ala autoriteetidega kaasarääkimiseks tuleb esitatavad seisukohad analüütiliselt ja põhjalikult ettevalmistada.

Sisemine dialoog, arutelu juhatuse ja kompetentsete isikutega viis lõpuks pealkirja ja teema sõnastamiseni: ” Tudengist arstiks – Eestile? “. Soovisin, et minu ettekande pealkiri tekitaks eos ärevust ja sunniks saalis istujaid antud teemale mõtlema juba enne minu lavale astumist.

Olen emotsionaalne ja vahetu inimene, kes usub siiralt meie ühisesse tulevikku. Esindasin ettekandega praeguste noorte, Eesti tuleviku, häält ja arvamust. Kartsin hetkeks, et võib-olla ei sobi minu valitud ettekande formaat sinna üritusele. Samal hetkel, kui see mõte minus küpseda jõudis, olin kindel, et SEE formaat on just ainuõige ja vajalik sellisel üritusel noorte sõnumi edastamiseks! Eelnevad ettekanded kõlasid professionaalselt, aga kõrvalseisja positsioonilt, liialt vähe tulevikku vaatavana. Mina olin aga plaaninud just ausalt ja emotsionaalselt noorte sõnumit kuuldavaks teha. Öelda välja, mis meelel! Noore inimesena saan öelda välja seisukohti, mida juba teatavatel ametipostidel töötavad inimesed öelda ei saa või ei julge. See aga ei tohi olla põhjuseks, miks olulised teemad tähelepanuta jääksid!

Lavale suundudes tajusin, kuidas saal oli valmis kuulama. Sellest hetkest alates olin veelgi enam valmis ja soovisin, et noorte mõtted jõuaks iga kuulajani saalis. Peale konverentsi ametliku protokollija tegid ettekandest märkmeid ka teised saalis viibijad!

Ettekande lõpuks oli saal elavnenud. Sain aru, et minu otsekohene jutt ja energiline lähenemine äratas kuulajaskonnas soovi noore inimese mõtteid veelgi kuulda. Tundsin, kuidas mind oli vastu võetud. Hilisemad vestlused eelkõnelejate, moderaatorite ja teiste konverentsil osalenud isikutega kinnitasid käsitletud teemade olulist, rolli tulevikus ja vajadust nendest ausalt ning avalikult rääkida. See oli tunnustus ja tõend, et noorte seisukohad on olulised.

Juhtimise juures on oluline analüüsida ja arutada mineviku, oleviku ja tuleviku üle. See peab viima valitud sihini – varem või hiljem. Asjade üle arutlemine ja analüüs teevad enese suhtes äärmiselt kriitiliseks, siit lähtus ka eneseanalüüs ettekande formaadi suhtes.

Olin ettekandeks valitud taktikat – otsekohest, emotsionaalset ja südamest südamesse rääkimist kasutanud ka varasemalt Eesti meditsiini tulevikust kõneledes. Miks peaks ma nüüd olema keegi teine? Rääkima külmalt ja monotoonselt? Ma ei kavatse seda kunagi teha! Esindasin seal organisatsiooni, laiemalt aga kõiki arstitudengeid. Hea juht peab lisaks oma ala tundmisele suutma enda ideid ja teadmisi ka teisteni viia. Usun, et selle ettekandega jõudis arstiteaduse üliõpilaste arvamus paljude inimesteni, kes tulevikus funktsioneerivat Eesti meditsiinisüsteemi täna kujundavad. Selles kujundamises osaleme aktiivselt ka meie!

Uskuge noortesse, kaasake ja usaldage neid!

See oli minu sõnum kuulajatele. Usun seda ise ja soovitan ka teistel noortel rohkem endasse uskuda ning olulistel hetkedel ikka iseendaks jääda!

Mina julgesin öelda välja meie organisatsiooni unistuse, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elavad Eestis! Jah, see ei ole veel täna nii, võib-olla ka mitte homme, aga see on reaalsus ülehomme ning meie tegutseme selle nimel juba praegu!

Sea omale ambitsioonikad eesmärgid, ütle need välja, tegutse nende nimel iga päev ja tee seda enesele omases stiilis ning mis kõige olulisem – armasta seda, millega Sa tegeled!

Helen Lempu

Helen Lempu on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna arstiteaduse viienda kursuse tudeng ning Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) president. EAÜS on 21. aastane arstiteaduse tudengeid koondav mittetulundusühing. Varasemalt on Helen olnud kaks ametiaega EAÜSi rahvatervise töögruppi juht ning eest vedanud mitmeid projekte, sealhulgas 2010 aasta Eesti parimat noorteprojekti söömishäiretest. Võtnud aktiivselt osa rahvusvahelisest koostööst arstitudengite vahel ning esindanud Eestit neil kohtumistel.  Helen on tulevane arst, kes usub Eesti meditsiini tulevikku.