Intervjuu – Anne Reino: “Kasum on tore – hea, kui teda tuleb, aga see ei peaks olema eesmärk omaette.”

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Kaader kasumiahnusest kõnelevast filmist “The Wolf of Wall Street”.

Ilmselt on iga noor enda jaoks vähemalt mingil määral elus juhindumiseks selgeks mõelnud, mis on hea, mis halb, mis õige, mis vale. Sageli põrkub teoorias ilus aga nõndanimetatud karmi tegelikkusega ja nii mõneski juhtimisolukorras on senisest eetikast keeruline kinni pidada. Mida siis teha? Kas on võimalik juhtida puhaste kätega? Kas juhtimine oma vastutusrikkuses on üldse noorte jaoks atraktiivne? Noored Liidrid vestlesid nii juhtimis- ja eetikateemadel kui ettevõtluse alastest väärtustest ning haridusest üldisemalt Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õppejõu ANNE REINOGA. Kirjutanud oma doktoritöö organisatsioonikultuurist, tegeleb Anne nii ärieetika, organisatsiooni väärtuste kui ka ettevõtete innovatsiooni uurimisega.

Anne Reino.

Nii haridus- kui riigisektoris räägitakse väga palju, et noored peaksid olema ettevõtlikud. Samas algavad ka majandusõpikud tõdemusega, et eestlastele justkui pole ettevõtlus ja turumajandus omased. Kui hea või halb maine ettevõtlusel ja äritegevusel teie meelest noorema põlvkonna jaoks on?

Mina mõistan ettevõtlust laiemalt kui äritegevust – see on arusaam, mis minu meelest paranema hakkab. Ma olen ka kuulnud sellest, et eestlased ei ole ettevõtlikud, aga möödunud aastal Eestis esimest korda valminud Global Entrepreneurship Monitoring uuringust tuli välja, et ettevõtlusaktiivsus on meil üllatavalt kõrge. Soov alustada on täiesti olemas. Iseasi, kui paljud püsima jäävad – see näitaja pole ehk kõige parem. Aga iseenesest eestlased, eriti noorem põlvkond, on ettevõtlikud. Aga võiks muidugi rohkem olla.

Sageli võib ettevõtete kodulehtede alamenüüdes kohata lahtrit “sotsiaalne vastutus”, kui palju seal taga sisu on?

Ma ei ole küll vastavat uuringut läbi viinud, aga loengutes rääkides olen ma tavaliselt skeptiline. Et see on rohkem PR-trikk ja müügiargument. Kindlasti Eestis on ettevõtteid, kes teevad toredaid asju ja ongi vastutustundlikud. Aga kui ma toon tudengitele häid näiteid või räägin sellest, eriti näiteks avatud ülikooli inimestele, kohtan ma hästi palju skeptikuid – et ah, see on selline fassaad, et tegelikult me ei usu, et nad kõike seda teavad.  Seal võib olla mõlemat – tehakse ja nähakse, et selle kaudu saab oma tooteid ja teenuseid paremini müüa. Ja teisalt see võib olla fassaad, et pole väga läbi mõeldud, mida ja miks tehakse. Minule tundub oma tegemistes väga ehe ja siiras näiteks Ecoprint. Samamoodi Eesti Energia – nad teevad sotsiaalse vastutuse valdkonnas tohutult toredaid asju, aga kuvand on see, et “röövivad inimeste raha”.

Samas ei tundu see olevat ju ainult kuvand. Me kõik oleme lugenud neid majandusnäitajaid ja kasumimarginaale. See on ju pisike osa, mis ühiskondlikult kasuliku tegevuse alla läheb.

Jah, aga tegelikult kui me mõtleme, et mis äriettevõtte eesmärk on, siis eelkõige ongi ju kasumi teenimine. Küsimus on, et kuidas sa teenid ja kas sa annad ka midagi tagasi ühiskonda. Ja seda need suured ettevõtted kindlasti ka teevad.

Kui vaadata seda kõike ärieetika vaatevinklist, siis kas sotsiaalse vastutuse kontseptsioon on toomas kaasa või toonud kaasa ka mingeid nihkeid, et kui palju teoorias eetilisi hoiakuid üldse sisuliselt rakendatakse?

“Kõik, mida ettevõtted teevad, läheb kohe sotsiaalmeediasse. Sa ei saa endale lubada enam ebaeetilist käitumist.”

Ma ei tea, kas see kontseptsioon ise on muutusi kaasa toonud, aga see on ka alles arengus ja väga vabatahtlik – ettevõtted rakendavad seda omal initsiatiivi. Konverentsidel räägitakse aga järjest enam, et tegelikult see ei saa niimoodi töötada – tuleks seadusandlikult survestada, et ettevõtted käituksid vastutustundlikumalt. Kui me võrdleme ärimaastikku 90-datel ja täna, siis kindlasti on mingi nihe suurema vastutustundlikkuse poole toimunud. Kindlasti! Kas või juba selle pärast, et tarbijad ja teised huvigrupid on märksa teadlikumad. Ja infoühiskond, avatud maailm, milles me elame – kõik, mida ettevõtted teevad, läheb kohe sotsiaalmeediasse. Sa ei saa endale lubada enam ebaeetilist käitumist.

Kas infoühiskonna võimalused ei ole samas ka just propagandavahendid, et varjata oma ebaeetilist käitumist? Meediamanipulatsiooni kaudu saab ju mingeid asju ka maskeerida ja paremas valguses näidata.

Kindlasti saab, aga ma arvan, et jama tuleb ikkagi päevavalgele. Piisab sellest, et ajakirjanik läheb ja teeb eksperimendi ja näeb asja seestpoolt. Ja ükskõik, mida ettevõtted PR-iga teeksid, see ei tööta lihtsalt. Minu meelest täna ettevõtted peavad väga hästi mõtlema, mida nad teevad, nad on selles osas nii haavatavad.

Juht, eriti kui ta töötab väga paljude inimestega, peab paratamatult pisut manipuleerima, suunama. See tähendab, et ta ei saa kõigi vastu aus olla. Samas kui me räägime eetikast, siis üks esimesena seonduvaid sõnu on ausus. Kas juht saab selles mõttes üldse läbinisti eetiline olla või on ärieetikas võrreldes tavaeetikaga teatavad reservatsioonid?

Puhaste kätega juhtimine on hästi keeruline, sest olukorrad ei ole must-valged. Võibolla sa tahad oma töötajaid hästi kohelda, aga paratamatult pead kedagi eelistama. Juht peab ikkagi vaatama, et ettevõttel kui tervikul läheks hästi. Ja paratamatult peab siis ka manipuleerimisega tegelema. Oleneb, kuidas me eetikat määratleme. Ausus… mis on ausus? Mõni autor ütleb, et see on suhe reaalsusega – kas sa võtad reaalsust nagu ta on. See ei pea üldse olema seotud teadliku petmisega. Juhtimine on kunst ja siin ei ole üheseid vastuseid. Ma arvan, et on võimalik eetiliselt juhtida, kuid täpne tasakaal on väga individuaalne.

“Puhaste kätega juhtimine on hästi keeruline, sest olukorrad ei ole must-valged.”

Eetika relatiivseks ajamine tundubki mulle natuke äriga kaasas käiva väärtusena. Et juhile on see paindlikkus mugav.

Kui ühelpool on relativism ja teiselpool absolutism, siis ärieetikas räägitakse, et on olemas objektivism – sul on mingid tuumpõhimõtted, millest peaksid alati kinni pidama, aga isegi seal kaalub üks mõnikord teise üles. Ma arvan, et täiesti puhaste kätega juhtimine on suhteliselt raske.

Kui nüüd tuleb noor juht, kes tahab kas või idealismist täitsa puhaste kätega juhtida. Mis nõu te talle annate?

Just do it. Proovi ja äkki õnnestub. (naerab südamlikult)

Niiet te ei usu, et see õnnestuks?

Ma arvan, et peab enda suhtes ausaks jääma. Ma proovin ärieetika kursusel rõhutada, et ei ole õigeid-valesid vastuseid. Inimeste tegudel on tagajärjed – me ei ela ainult täna, homme, meie otsused mõjutavad väga paljusid inimesi. Kui me mõtleks hoolikamalt läbi, siis võibolla jätaksime mingid asjad tegemata. Me peaks oma tegevust mõtestama, mitte lihtsalt lahmima ja ainult endale mõtlema. Juhtimine on tohutu vastutus. Kui viisime kolleegidega Ecoprindis läbi uuringut, meeldis mulle see, et kui neil olid rasked ajad, siis juht ütles, et me ei saa lihtsalt pankrotti minna, meil on nii palju hingi, kelle eest me vastutame. Töötajad, nende perekonnad. Ei ole ainult mina ja minu eesmärgid. Kui sa lood ettevõtte, hakkad juhina tööle, siis sa võtad vastutuse. Mõnikord ma tsiteerin Andres Viisemanni, kes ühes intervjuus ütles, et ettevõttega alustamine ei ole nagu lapse tegemine, vaid nagu lapse kasvatamine. Ja ma arvan, et juhtidel on oluline seda teadvustada.

Kas ettevõtlikkus on midagi sellist, mis tuleneb pigem kasvukeskkonnast või saab seda hiljem õpetada?

Ma arvan, et lasteaed ja põhikool saavad õpetada. Parim, mida nad saaks teha, on – ärge tapke ettevõtlikkust lastes! Ma arvan, et kool peab väga palju muutuma. On muutunud, aga võiks veel muutuda. Lasteaias ei peaks vaja olema, et kõik käiks rivisammu, et ei või hälbida. Ülikool saab ka mõjutada, aga siia tulevad ikkagi juba mingil määral väljakujunenud inimesed. Aga ma näen, et hästi suured mõjutajad on kodu, lasteaed, kool.

Mida peaks haridussüsteemis muutma, et koolis ettevõtlikkust propageerida?

Ma tean, et paljud koolid on õppekavasse lisanud ettevõtlusaine. See annab teadmisi ja oskusi, võibolla kujundab ka hoiakuid. Aga küsimus on kogu õppeprotsessis – kui palju, õigemini, kui vähe noored ise peavad lahendusi otsima ja leidma. Kui ma mõtlen tagasi sellele, kui mina koolis käisin, siis isegi kirjanduse tunnis oli sageli ainult üks õige vastus. See ei õpeta kastist väljas mõtlema. Tänapäeva kool on palju muutunud, aga siit-sealt ma kuulen ikkagi halbu näiteid, kuidas initsiatiivi alla surutakse. Või kuidas öeldakse, et ei, sina ei oska, sina ole vait. Sellega me minu meelest summutame igasuguse ettevõtlikkuse.

Ettevõtlikkus ei ole ju seotud ainult majandustegevusega, see ei ole sama mis ettevõtlus. Meil on vaja ettevõtliku hoiakuga inimesi, et nad julgeksid oma arvamusega välja tulla. Kui me vaatame riiklikke õppekavasid, siis seal räägitakse ettevõtlikkusest mitte majanduse vaid kodanikuaktiivsuse kontekstis. Ja mulle tundub, et sellest on meil veel natukene puudu. Noored on ju aktiivsemad, kõik ühistegevused on väga toredad, aga rohkem tuleks julgeda oma õiguste eest seista, sõna võtta. Kui me vaatame 50-ste või 60-ste põlvkonda, siis need inimesed on väga ettevaatlikud. Ma loodan, et noored on teistsugused.

Milline võiks olla teie meelest tänase või isegi homse päeva juht? Milliseid noori juhte tahaksite te näha siit Tartu Ülikoolist sirgumas?

Juhte, kellel oleks oma arvamus, vastutustunne, kes mõtleks laiemalt. Et neile läheks korda, mis maailmas toimub ja nad mõtleksid, kas ja kuidas saavad nemad kaasa aidata. Tahaks laia silmavaatega inimesi, kes ei teaks ainult kitsalt majandusest, vaid hoomaks tervikut. Et vähemalt tuluke lööks põlema, kui nad näevad, et midagi on halvasti. Et nad oskaks hinnanguid anda, kas miski on eetiline, märkaksid probleeme ja kui oskavad, siis sekkuks.

Eeltoodud kirjeldus ja reaalsus – kui palju need kokku lähevad?

Mul on ärieetika kursusel kuskil 80 inimest ja ma olen seda kursust õpetanud kolm-neli aastat. Ja ma näen hästi erinevaid tudengeid. On teatud punt, tavaliselt vähemus, kes on väga hästi kursis, mis maailmas toimub.  Neid huvitab, nad argumenteerivad, sellised küsimused lähevad neile korda. Ja siis on kahtlemata inimesi, kes vaatavad mind kui mingit tulnukat – et mis ta seal räägib, tegelik elu käib hoopis teistmoodi. Ma ei tea, milline on see inimene, kes läheb ära ülikoolist, ma ei tea, kes tuleb sisse – tudengid on nii anonüümsed tänapäeval. Ma ei tea, miks nad on siia tulnud. Võibolla mõni on tulnud paberi järele. Võibolla mõned on tulnud hoopis teiste ambitsioonidega. Ja mulle kahtlemata meeldivad need teised rohkem. Ma arvan, et see variatiivsus on väga suur ja ma loodan, et haridusreform hakkab seda muutma – et siia satuvad inimesed, kes on siiralt huvitatud õppimisest ja suuremate ambitsioonidega.

Kas ei peaks muutuma ka hoiak, et äriettevõte on defineeritud läbi aktsionäridele kasumi teenimise?

Jah, võimalik. Minu meelest liigub maailm järjest enam sinnapoole. Et me ei vaata enam põhieesmärgina kasumiteenimist. Kasum on tore – hea, kui teda tuleb, aga see ei peaks olema eesmärk omaette. Või vähemalt kui kasumi teenimine on eesmärk, siis peaks alati küsima, kuidas see teenitud on. Siia võrrandisse tuleb juba raudselt eetika sisse. Ebaeetiliselt teenitud kasum – kas see teeb kedagi õnnelikuks? Ma arvan, et ei tee. Ma loodan vähemalt, et ei tee.