Intervjuu – Triin Visnapuu-Sepp: Lennusadama turunduse eesmärk on tekitada muuseumites käimise harjumus

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja
Kui loetleda Eesti vaatamisväärsusi, mis ei kohku ka välismaiste konkurentide ees, siis üheks silmapaistvaimaks on kindlasti Lennusadam. Võrdlemisi lühikese ajaga on mere- ja lennumuuseumist kujunenud kiidetud, usaldatud ja auhinnatud bränd, milles on suur osa noorel turundusjuhil TRIIN VISNAPUU-SEPAL (hetkel, tõsi, igapäevatööst lapsehoolduspuhkusel). Noorte Liidrite Martin Naggel uuris, kuidas temast tunnustatud turundusspetsilist sirgus ja mida ta oma tööst kõrva taha on pannud.

Triin Visnapuu-Sepp
foto: A. Teiss, Lennusadam, Eesti Meremuuseum

Millal sa avastasid, et turundus on just see valdkond, milles tegutseda sooviksid? Mis sind turundamise juures kõige enam köidab?

Tegelikult köitis mind ajakirjandus! Tegin gümnaasiumis koolilehte ja kirjutasin vahel arvamusartikleid. Seega läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima, aga õpingute käigus liikusin järjest enam kommunikatsiooni- valdkonna poole. Nii see huvi süvenes. Pean end kommunikatsiooniinimeseks ning võtan turundust ühe osana laiemast kommunikatsioonipildist, kuhu kuuluvad lisaks veel müük, sisekommunikatsioon, avalikud suhted, aga mingil määral ka klienditeenindus, muidugi kõik brändiloomega seonduv ja nii edasi. Minu jaoks on kommunikatsioon äärmiselt mitmekesine valdkond, mis mõjutab väga organisatsiooni toimimist. Lõppkokkuvõttes võib ju öelda, et kõik ongi kommunikatsioon – klienditeenindusest tarneahela kujunemiseni välja.

Missugused omadused ühel heal turundus- või kommunikatsiooniinimesel peaksid olema? Kas turundamine nõuab alati palju raha?

Annan Tartus loenguid ja räägin alati, et heal kommunikatsiooniinimesel – nüüd ma räägin nagu Andrus Ansip tulnukatest – tulevad peast tundlad välja. Need on suunatud igale poole ja ta on võimeline nende tundlatega isegi sosinal räägitud infot vastu võtma. Seejärel hakkab aju kogutud informatsiooni töötlema, analüüsima ja vajadusel kasutama. Mis puudutab rahalisi ressursse, siis mis on “palju”? Päris tasuta ei saa, sest raha kulub ka inimeste palkadele, kuid väikeste vahenditega on samuti võimalik häid tulemusi saavutada. Aga see oleneb ka organisatsioonist. Päris kõigile ühesugused lahendused ei sobi.

Millistest kogemustest või teadmistest oled oma senise karjääri jooksul puudust tundnud ja mida soovitaksid noortel turundushuvilistel kindlasti hankida?

Vene keelest. Eestis selles valdkonnas töötades ei saa vene keelest üle ega ümber – meil on vähemusrahvad, kellest paljud räägivad vene keelt, ning suur naaber, kust tulevad turistid on ahvatlevateks klientideks. Olen pidanud oma oskamatust korvama sellega, et võtan tööle väga hea vene keele oskusega inimesi.

Turundusained on ka ülikoolides üpris populaarsed. Millised on praeguse aja noorte ülikoolilõpetanute eelised tööturul sellele alale sisenedes ja mida neil napib?

Nagu ütlesin, siis õpetan ka ise ja näen tänaseid tudengeid lähedalt. Üldiselt on tegemist vahvate inimestega ning usun, et paljud neist hakkavad veel suuri asju tegema.  Noored tunnevad paratamatult tehnikat ja internetti paremini, seega on võimalus endale sellest eelis kujundada.  Ma ei räägi siin Facebookist, Pinterestist või Twitterist, aga pigem heast kvaliteetsest tehnilisest sisust – näiteks videodest ja fotodest, aga ka elementaarsetest kujundustõdedest. Suuri asju teevad kujundusfirmad ja reklaamibürood edasi, aga vajadus kiire ja kvaliteetse sisu järele võib näiteks veebis olla väga suur ja siis peavad majasisesed inimesed sellega hakkama saama. Aga… ma ei tea, milles asi, aga vahel tundub mulle, et inimesed ei suuda maailma laiema spektriga näha.

“Kool annab sulle ainult osa vundamendist, teise osa pead ise ehitama ja siis maja veel sinna otsa!”

Kommunikatsioonis pead sa nägema 360 kraadi enda ümber ja siis veel sügavuti ka. Küsisin oma tudengitelt, kes on Eesti Ekspressi peatoimetaja? Ainult mõned vastasid õigesti, kuigi Allar Tankler on ju endine suhtekorraldaja ja tema saamine ühe mõjukaima meediaväljaande juhiks tekitas parasjagu tähelepanu. Maailma peab jälgima ja oma valdkonnaga kursis olema! Kool annab sulle ainult osa vundamendist, teise osa pead ise ehitama ja siis maja veel sinna otsa! Sellega seostub ka teine aspekt – ise peab õppima ja vaeva nägema, mitte lootma, et keegi tuleb kulbiga teadmisi pähe valama. See tähendab lugemist, uurimist, netis surfamist, aga veelgi enam – praktikat, praktikat ja praktikat. Seda rolli ei pea akadeemiline ülikool täitma – kes keelab sul endal praktikale minna? Mitte keegi, ise keelad! Ise tuleb võimalusi otsida ja siis neid kasutada. Algul teed tasuta ning palju-palju tööd. Igal pool maailmas on see nii. See on osa õppimisest.

Kas Lennusadama suur populaarsus on sinu jaoks tulnud üllatusena? Lennusadam tundub olema nii lahe ettevõtmine, et turundab ennast ise. Kas nõustud või peegeldab see pigem tehtud suurt tööd?

Kõige parem on ju turundada head asja ning Lennusadam seda kahtlemata on. Lisaks on meil väga kihvtid näitused Paksus Margareetas ja sel suvel taasavame Suure Tõllu.  Meil töötab iga päev kümneid inimesi – meie programmimeeskond, meie külastusjuhid ja turundajad muidugi ka – selle nimel, et see lahe asi oleks lahe ka edaspidi. See ei tule iseenesest. Loomulikult on meil fantastiline maja ja hea ekspositsioon, kuid me ise oleme ta selliseks teinud.   Kui ma Meremuuseumisse tulin, olid Lennusadamas katkised kuplid, hunnik tellinguid ning töökas ja heade mõtetega meeskond. Nad olid välja mõelnud põneva kontseptsiooni ning nägid tohutult vaeva, et see reaalsuseks saaks. Õnneks oli neil teadmisi turundus kiiresti protsessi kaasata ja väga hea ühise töö tulemusena oleme täna jõudnud selleni, et mõned inimesed juba teavad Lennusadamat. Aga loomulikult ei saa me kunagi teada, mis oleks olnud siis, kui me poleks uuest muuseumist kaks aastat rääkinud. Ma siiski usun, et minu ja teiste inimeste tööst on ka abi olnud.

Lennusadam on kiirelt muutunud üheks kõige atraktiivsemaks külastuspaigaks Eestis. Kuidas ta seestpoolt töökeskkonnana paistab? Milliste sõnadega iseloomustaksid tööd Lennusadama turundusjuhina? On see närviline amet?

Hehee… Hetkel olen ma pisikese muuseumisõbraga kodus ja sellest veidi eemal.  Lapsega kodus on vähem stressi küll, aga töö on ka kallis. Need sõnad, mis tööd kirjeldavad, on: põnev, kiire, mitmekesine ja palju-palju-palju. Liiga lihtne see ei ole, aga mitte midagi ületamatut. Töökeskkonnana mulle isiklikult Meremuuseum väga meeldib – valdkonnajuhtidele on jäetud palju vabadust tegutseda. Loomulikult arutame asjad läbi, aga päris iga tund kellelegi ette kandma ei pea. Lisaks on meil ülilahe seltskond – kõik see sada ja rohkem inimest, kes Meremuuseumis töötavad.

Eelmisel aastal ütlesite, et Lennusadam on alles teel brändi staatusesse. Kuidas see bränd lõpuks välja võiks näha ning mida selle saavutamiseks teete?

Lennusadam on põnev ja kvaliteetne. Selle saavutamiseks teeme iga päev tööd ja mõtleme, kuidas saaks veel paremini. Aga brändi loomine ei ole eesmärk omaette – peamine eesmärk on muuta inimeste käitumist ja teha muuseumidest vaba aja veetmiseks reaalne alternatiiv kinole ja kaubanduskeskusele. Mitte ainult Meremuuseumist, vaid ka teistest muuseumidest. See on minu ja mõnede mu kolleegide unistus.

Milline on olnud Lennusadama turundustegevuse suurim õnnestumine? Mis on jäänud alla ootuste?

Neid õnnestumisi on minu jaoks olnud mitu – esimene samm oli avamine. Me tegelikult ei teadnud ju, kas see töö, mida tegime, on läinud ikka õigesse suunda. Kui külalised tulema hakkasid, oli mõnus küll, kuigi siis tuli edasi pingutada. Teine õnnestumine on seotud Soome turuga, kus suutsime meediasuhtlusega teha väga hea töö ja tuua soomlased ka meie muuseumisse. Kolmas on kindlasti Titanic, sest tõime inimesed taas muuseumit külastama ja seda poolteist aastat pärast muuseumi avamist. See on väga hea. Meie jaoks on oluline, et inimestel tekiks muuseumis käimise harjumus – et nad tuleksid tagasi. Just hiljuti olin Paksu Margareeta kassa juures, kui sinna tuli üks veidi eakam abielupaar ja küsis muuseumipileteid. See oli nii vahva, kui proua teatas: “Me oleme siin muidugi enne ka käinud, aga nüüd me tulime seda uut huvitavat näitust vaatama.” Mul läks tuju nii heaks, sest Timo Palo polaarseiklustest rääkiv näitus ongi väga lahe. Minge vaadake!

“Peamine eesmärk on muuta inimeste käitumist ja teha muuseumidest vaba aja veetmiseks reaalne alternatiiv kinole ja kaubanduskeskusele.”

Raskusi on meil olnud sellega, et inimesed leiaksid üles meie väiksemad programmid – näiteks meie merefoorumite sari. Räägime põnevatel ja olulistel teemadel valdkonna spetsialistidega, aga kuulajaid ja kaasarääkijaid võiks olla rohkem. See on seesama harjumuse küsimus – teisipäeva õhtuks tegevust otsides ei tule inimesed selle peale, et vaadata, kas mõnes muuseumis ka midagi sisukat toimub. Seega peame edasi töötama.

Kas aastavahetuse Tujurikkuja Estonia-sketš oli Lennusadamale turunduslikus mõttes kasulik või kahjulik?

Mulle andis see palju mõtlemisainest ja tekitas üsna vastakaid tundeid. Ma ei hindaks seda kasuliku ja kahjuliku skaalal. See skaala on palju mitmekesisem.

Kust ammutad uusi ideid?

Ma annan loenguid – see hoiab vormis! Aga vormi hoidmiseks ma kuulan, mida inimesed räägivad… bussis, raadios, koridoris ja nii edasi. Tahaks lugeda rohkem, kui jõuan, aga mul on sõbrad, kes jõuavad netis rohkem surfata kui mina. Minu asi on nende lingid läbi vaadata ja sõprade-tuttavatega aeg-ajalt ka päriselt kokku saada. Lisaks püüan käia seminaridel ja konverentsidel mõttega, et õpin midagi uut ning tavaliselt see õnnestub. Aga turundusest rohkem püüan end järjest enam harida teistes valdkondades – juhtimises, müügis, finantsis, kultuuris ja turismis.

Milline on olulisim õppetund või kogemus, mille oled praegusel töökohal töötades saanud?

See on küll kulunud vastus, kuid meeskond on põhiline. Sa pead saama oma kaaslasi usaldada ning sul peab nendega koos töötades hea olema. Juhina pead oma inimestest hoolima ja neisse uskuma. Kui need detailid on paigas, tulevad ka tulemused.

Oled juba varases eas väga vastutusrikkal kohal ja oma tööga üksjagu tähelepanu pälvinud. See ilmselt seab varakult lati kõrgele, seega – kuhu edasi? Mida tulevikus saavutada sooviksid – nii professionaalses kui isiklikus plaanis?

Ma ei tähtsustaks ametinimetusi üle. Minu ümber on palju minuga samaealisi inimesi, kes on saavutanud palju rohkem. Tunnustus on tore ja see läheb loomulikult korda, kui teised ka su tööd heaks peavad, aga oleks imelik, kui teeksin oma tööd auhindade pärast. Hetkel on minu jaoks hoopis suurim väljakutse see, kuidas oma pisikesest tütrest arukas ja rõõmus inimene kasvatada. See tundub hetkel tunduvalt keerulisem kui tavatöö. Seega 2014. aasta pühendan kodus olemisele ning enese arendamisele, natuke tööd käib asja juurde. Eks siis ole näha, millisteks järgmised aastad kujunevad.

Noored Liidrid tänavad omaltpoolt Triinu väga põhjalike vastuste eest ning soovivad jõudu ja jaksu pisikese muuseumisõbra kasvatamisel!