Juhtimiskool 2013 otseülekanne

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Tere hommikust, head Juhtimisportaali lugejad ja Noorte Liidrite sõbrad! Täna, reedel 14. juunil kell 10:10 saab Tartu Tervishoiu kõrgkoolis ametliku alguse 2013. aasta Juhtimiskool, mis kestab pühapäeva õhtuni välja. Minu nimi on Andrei ja minu ülesandeks on anda järgneva kolme päeva jooksul ülevaade sel noortele juhtimishuvilistele suunatud konverentsil toimuvast. Loodetavasti leiavad siia operatiivselt tee nii muljed, olulisemad mõtteterad koolitustest kui ka fotod. Kogu selle aja jooksul on lahkesti oodatud nii kommentaarid siinsamas kui arutelu meie Facebooki lehel. Head Juhtimiskooli, jälgimist ja lugemist!

1. PÄEV – REEDE

10:20. Ja Juhtimiskool on avatud! Mina olen ennast seadnud sisse VIP-loožis (loe: auditooriumi paremas nurgas), kus erinevalt ülejäänud saalist on lubatud arvutite kasutamine (loodan ühtlasi, et keegi tehnikavõimekusest ja internetiühendusest mitmeks päevaks ilma jäetu mind kolme päeva jooksul ära ei lintši). Noorte Liidrite tegevjuht Kadi Ingrid Lilles tegi see-eest lühida ülevaate Noortest Liidritest, eelnevatest Juhtimiskoolidest, koolituse kodukorrast ja esimesel päeval eesootavast.

 

10:24. Soojenduseks on saalitäis noori pandud vaatama TEDx-i kõnet liidriks olemisest. Sobran samal ajal kõigile osalejatele jagatud kinkekotis. Selles on muuseas iPad 4, kupong Toyota Avaloni aastaseks kasutamisõiguseks, 100-eurone kinkekaart Lõunakeskusesse ja Hugo Bossi lõhnaõli. Ja kinkekott on muidugi Guccilt. Niiet kes tulemata jätsid, kahetsege!

10:26. Ülevaltpoolt tuli käsk lollid naljad lõpetada ja tänada Juhtimiskooli tegelikke partnereid: Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, Tartu linna, Domus Dorpatensist ja ajakirja Director!

11:00. TOOMAS ROOLAID “Õppimismeetodite töötuba.” Lühidad tutvumismängud (peitus ja kalliring, nagu kõigil asjalikel konverentsidel ikka) läbitud, oligi aeg esimese koolituse käes. Seda andma oli kutsutud Toomas Roolaid Strateegialaborist, et luua osalejate jaoks raamistik, mille abil järgnevad kolm päeva võimalikult efektiivselt õppida.

“Kuidas tutvumine läks? Ma nägin, et osad on jube elevil, osad jube kurnatud ilmetega,” alustas Toomas, saateks publiku naerupahvak viimase märkuse peale. Seejärel asus ta õppimise definitsiooni juurde, paludes kohalolijal seda mõistet määratleda. Lisaks klassikalisematele raamidele kõlas publiku seast järgnev definitsioon: “Õppimine on nagu kompostihunnik – vastik ja haisev, tuleb kiht kihi haaval, aga loob viljaka pinnase.”
Seejärel soovitas Toomas, saateks rohkelt võrdlusi arvutite, programmeerimise ja häkkimisega, unustada ära ideaalne viis midagi õppida, rõhutades selle protsessi äärmist individuaalsust. Ta tõi välja neli peamist “häkki”, mis aitavad kaasa õppimist enda jaoks efektiivsemaks muuta.

1) Me kõik oleme erinevad. Meil kõigil on justkui erinevad operatsioonisüsteemid. Kuigi võib tunduda, et õppimise puhul on tulemuse osas kaks võimalust – sai või ei saanud aru – on neid tegelikult lõputult. Igaüks võib luua täiesti erinevaid seoseid.

2) Parim viis õppida on suhelda endast erinevate vaadetega inimestega. Ehk siis tuleks õppida üle saama kognitiivsest dissonantsist. Kuigi meile on meeldiv arutada maailma asju inimestega, kes meile sarnanevad ja kellega on mugav nõustuda, et kõik ülejäänud on hullud, ei õpi me sellest midagi, vaid ainult tugevdame kognitiivset dissonantsi. Teistsuguste inimeste puhul peame me aga kõigepealt sellest barjäärist üle saama, et seejärel ennast arendada. Toomas tuletas siiski meelde: “Non-stop ei saa ka seda teha, vahepeal tuleb minna sõbra juurde ja öelda, et kõik on kreisid.”

3) Õppimise aluseks on huvi ja huvil on erinevad tasandid. Ehk siis näiteks meeskonnas töötades tuleb leida erinevate inimeste puhul neile vastavad huvitasandid. Mida kõrgema tasandi huvi (filosoofiline vs. füsioloogiline – näiteks kas inimene tahab lihtsalt töö eest raha või teeb seda mingi suurema eesmärgi nimel), seda põhjalikumalt on ta eesmärgile pühendunud. Toomas tõi näiteks müüdimõõtu loo Kennedyst ja NASA koristajast. President küsinud nimelt viimaselt, et mida too teeb. Too, ehkki võinuks vastata lihtsalt, et koristab ruumi või loob inseneridele puhast keskkonda, mõtles sellest veel mitu tasandit edasi ja vastas, et aitab inimest kuule saata. Ma isiklikult arvan, et see oli 20. sajandi kõige parema irooniameelega koristaja.

4) Õppimishetkel tuleb luua võimalikult palju seoseid. Toomas tõi näiteks, et lihtne viis seda lauset/teemat kuulajaile meeldejäävaks muuta, oleks näiteks sellest rääkimise ajal laud ümber lükata. Kõiksugused seosed, eriti ootamatud ja ebatavalised, rikastavad mõtlemismaailma.

Lõpetuseks rääkis Toomas veel aju füsioloogiliste vajaduste rahuldamisest. Ta viitas faktile, et aju läheb meeleldi tühikäigule ja puhkerežiimile. Kas või mõnus olemine koolitusel ei tähenda veel, et toimub efektiivne õppimine. Õppimine pole vaid info omandamine (võrdlus USB-pulgale materjali tõmbamisega), vaid informatsiooni enda jaoks paigutamine, analüüs ja seostamine. Seda süsteemi peab igaüks ise enda jaoks ehitama, kombineerides enda jaoks sobivaid meetodeid. Aju vajab aga vastuvõtlikkuseks glükoosi, mille lõppemise lähenedes ta aeglustab ennast. Inimene saab küll end edasi õppima sundida, kuid seda võrdles Toomas SMS-laenu võtmisega. “Näljane häkker pole mingi häkker!” Lisaks toidule kerkis üles une olulisus ning läbi eksamieelse öö õppimise ebaefektiivsus võrreldes süsteemse õppimisega. Seda võrdles Toomas amatöörsportlase ja professionaali erinevusega.

Aeg sai sellega ka otsa ja glükoositeemale sobivalt said korraldajad anda Toomasele tänutäheks tahvli šokolaadi. Läbi Juhtimiskooli moderaatorirolli täitev Kadi Ingrid meenutas veel osalejatele, et kõik koolitajad on siin vabatahtlikult, ega saa selle eest mingit tasu. “Šokolaadi pärast!” kuulutas seepeale kõrvalt Toomas.

12:15. MARI NÕMM “Milline juht olen?”. Pean ausalt tunnistama, et personali- ja konsultatsioonieksperdi Mari Nõmme koolituse alguses pidin ma veel kirjutama üles Toomas Roolaiu koolitusel kuuldut. Et siiski anda kohe põgus ja lihtne ülevaade Mari sõnumist, lisan seletava pildimaterjali.

Vabandades nii Mari kui Mari fännide ees, jätan siia tegemata kokkuvõtte asjalikust ülevaatest juhiks arenemise nüanssideks ja eneseanalüüsi meetoditest, kuid lisan esimesel võimalusel viite koolitusel kasutatud põhjalikele slaididele.

13:25. Aeg minna lõunasöögile, et jätkata juba 14:15 sessiooniga “Mõtteviisilt liider”, kus peaosades Ott Pärna ja Urmo Kübar. Mina asun nii kaua vaagima saabunud tööpakkumisi minna üle Eurosporti kirjutama otseülekandeid jalgpallimatšidest või Riigikokku istungite protokollide kallale.

14:12. Vahepeal saabunud kümneid fännikirju läbib küsimus, mida lõunaks pakuti. Vastan siis – menüüvalikus olid hiidlesta filee kreemiste läätsede ja kreveti beurre blanc’iga ja röstitud hirvefilee pastinaagipüree, marineeritud pihlakate ja peedikastmega (loe: kana ja riis). Ja magustoiduks Valrhona šokolaadikook sarapuupähklite ja mustikasorbeega (loe: mitte midagi).

14:15. OTT PÄRNA “Ühiskondlik liider. Kuidas?” Esimese päeva “Mõtteviisilt liider” sessiooni, sedakorda teemal “Ühiskondlik liider” juhatas sisse ettevõtja ja ühiskonnategelane Ott Pärna riskikapitalifirmast SmartCap AS. “Millest ma alustan? Ma alustan sellest, et Martin (Noorte Liidrite looja ja liige – toimetus) helistas mulle pool tundi tagasi ja küsis, kas sa ikka jõuad kohale?” juhatas Ott sisse mõtiskluse vastutusest ja millegi suulise kokkuleppe põhjal tegemisest. Seejärel asus Ott koguma küsimusi, millele järgnevate tundide jooksul vastuseid otsida. “Kuidas mõjutada masse?” kõlas üks küsimustest. “Tulevane Hitler või?” uuris Ott vastu, pälvides lühida sessiooni jooksul juba mitmenda naerurõkatuse.

Tõsisemat koolitusosa alustas Ott liidri defineerimisega – tema enda mõistes on liidri näol tegemist kellegagi, kel on järgijaid. Ja järgijate leidmiseks peab tal olema mingi lugu. Ta tõi välja, kui kiiresti maailm meie ümber muutub – kui raadio jõudis 50 miljoni kasutajani 38 aastaga, siis Facebookil kulus selleks vaid 2. Seejuures võib ühiskonnas üha enam näha puudust inimestest, kel oleks terviklik nägemus maailmas toimuvast ja eri sfääride seotusest. Säärase võimekuse osas tõi Ott näitena välja, et briti parlamendi 650-st liikme seas olevat vaid üks teadlane. Samu probleeme võib näha ka Eesti poliitilise eliidi puhul. “Indiviidina ei ole ühtki inimest, kes ei tahaks  Eestit arendada,” nentis Ott, kuid viitas siis, et puudu jääb süsteemsest mõtlemisest.

Seejärel rääkis Ott pikalt juhi arengust ja globaalsetest väljakutsetest. Ta tõi välja, et näiteks ettevõtjana on väga oluline mitmekesine ja huvitav taust. Vaid mitmekülgne võimekus aitab leida lahendusi suurematele eesootavatele probleemidele nagu pensionisüsteemide pankrot, lääne ühiskondade vananemine, fossiilsete kütuste lõppemine, majandusarengu pidurdumine ja ressursside ebaühtlane jaotus. Ta tõi välja ridamisi ebaefektiivseid tootmislahendusi nagu näiteks raiskamine kohvitootmise juures või igal aastal pardlite otsikute peale kuluvad 250 tonni väärismetalli, millele on olemas palju säästlikumad alternatiivid. Ühetonnise auto tootmise peale minevat aga 62 tonni saastet, hambaharja peale poolteist kilo, sülearvuti peale aga kuni 70 kilo.

Ott viitas Phoenix’i ülikooli uurimustöös välja toodud kümnele võtmeoskusele 2020. aastal hakkamasaamiseks. Nendeks on: mõtestamine, sotsiaalne intelligentsus, loov mõtlemine ja kohanemine, kultuuride ülene kompetents, programmeeriv mõtlemine, uue meedia kirjaoskus, transdistsiplinaarsus, disain-mõtlemine, enesejuhtimine ja virtuaalne koostöö. Ennekõike rõhus Ott aga faktile, et era-, avalik ja vabasektor lähenevad ja sageli on keeruline tõmmata rangeid piire, millal tegeletakse ettevõtlusega klassikalises plaanis tulu teenimiseks ja millal selge sotsiaalse eesmärgiga.

Lõpetuseks tõi Ott välja tugevate ja värvikate liidrite puuduse. Ennekõike viitas ta küsimusele, mida puudutas ka Urmo Kübar hiljutises Noortele Liidritele antud intervjuus – et juhid peaks koondama enda ümber häid, endast paremaid inimesi, aga sageli neid hoopis kardetakse ja ümbritsetakse end nõrgemate persoonidega. Kõlama jäi siiski ka positiivne noot, et innovatiivsuse, väiksuse ärakasutamise ja õigete reformide abiga ei tohiks 20 aastaga Soome tasemeni jõudmine Eesti jaoks probleemiks olla.

15:56. Sessiooni vaheajaks oli kavandatud energiapaus, mille tarbeks Noorte Liidrite liige Jüri oli terve nädala sobivaid harjutusi välja mõelnud. Toomase glükoosijutu mõjul suundusid aga kõik osalejad in corpore hoopis kohviautomaatide poole, ammutades kogu energia sealt.

16:00. Tõeline infoühiskond. Noorte Liidrite liige ja JK Tammeka täht Martin istub Juhtimiskoolis ja loeb arvutist, mis Juhtimiskoolis toimub.

16:05. OTT PÄRNA ja URMO KÜBAR. “Ühiskondlik liider II – intervjuu”. Sessiooni teiseks kolmandikuks liitus Otiga EMSL-i (Eesti Mittetulundusühingute- ja Sihtasutuste Liit) juhataja Urmo Kübar, et vestelda temaga eelpool käsitletud teemadel. Urmo viitas sissejuhatuseks ühele Oti varasemale slaidile, millel ilutsesid raiskamise demonstreerimiseks teksad, ja nentis, et “mõtlesin koolituse ajal, kas teksatagumikud on sissejuhatuseks vabakonnale”. Samuti tõi ta kommentaariks välja, et liiga palju loodetakse uute paremate juhtide pealetulekule, kes justkui kõik korda teeks. Urmo viitas ka sellele, et ehkki EMSL-is on ta tehniliselt registrisse kantud juht, peavad kõik sealsed töötajad tegelikult juhtima.

Urmo arvas, et juht ei pea niivõrd olema ise väljapaistev isiksus, kuivõrd ta peab oskama väljapaistvaid isiksusi koondada ja süsteemselt tööle panna. Ott kahtles seepeale, et “pumba juures olles” on hea rääkida, aga enamasti ongi tegu jutuga ja tehakse oluliselt vähem. Urmo tõi vastuseks näite, et Rainer Nõlvak ei hakanud enne keskkonnaministriks, kui “Teeme Ära” projekti alustas ning et kolmanda sektori üheks suurimaks eeskujuks muutunud ettevõtmine töötas justnimelt alt ülespoole.

Seepeale kerkis teemana üles ka palju vastakaid arvamusi tekitanud Rahvakogu ja kaasamise temaatika. Urmo tõi seepeale võrdluseks raamatu oma lapsepõlvest, mis kirjeldas last, kes tahtis maailmas üksi olla ja tema soovi täitumist, mis ei osutunudki teab mis ideaaliks. Ka tänapäeva poliitikas osalejad, kes ei taha teistega koos teha, jäävat ühel hetkel üksinda ja kurvalt kõrvale. Rahvakogu juurde jõuti ka hiljem tagasi ning Urmo kiitis üllatustunnet, mille tingisid sisukad arutelud. Ta viitas sellele, et näiteks veebikommentaariumid, mis väljendavad justkui massi arvamust, pole ehitatud üles kellegi teise seisukoha teadvustamiseks, vaid enda oma välja pritsimiseks. Rahvakogu näitel kardeti sama sealt, kuid inimesed hoopis kuulasid teineteist ära ja selline keskkond tõi inimestest välja hoopis parima. Ja selleks polevat vaja erilisi liidreid – ka 6. aprilli, Rahvakogu arutelupäeva, nimetas Urmo enda jaoks kogu protsessi üheks kergemaks, kus töö tegid hoopis kohale tulnud.

Ott küsis ka seda, kas maailmavaateline poliitika on surnud. Urmo viitas oma politoloogiaminevikule ja nentis, et pole veel päriselt ära mõtestanud, mis see maailmavaade ikkagi on, tuues ühtlasi välja erinevate olukordade relatiivsuse. “Mõnes küsimuses on parem, kui on rohkem riiki, mõnes, kui on vähem riiki.”

17:02. Natuke metahuumorit. Noorte Liidrite liige ja JK Tammeka täht Martin istub Juhtimiskoolis ja loeb artiklist sellest, mis Juhtimiskoolis toimub, enda istumisest Juhtimiskoolis, kus ta loeb artiklit sellest, mis Juhtimiskoolis toimub.

17:05. OTT PÄRNA ja URMO KÜBAR “Ühiskondlik liider III – arutelu”. Päeva viimase ametliku osana võttis Juhtimiskool lõpuks tõeliselt interaktiivse mõõtme, kui Kadi Ingrid asus modereerima arutelu esinejatega. Sissejuhatuseks võttis aga hoopis Ott ette sessiooni alguses kirja pandud küsimused ning vastas nendele. Urmo konstateeris seepeale, et “tegu on justkui Monty Pythoni filmiga “Elu mõte”, kus lõpuks kahe minutiga räägitakse ära elu mõte”. Et Oti tempo oli tõepoolest vägev, ei jõudnud minu näpud kaasas käia ja seega jääbki ette kantud elu mõte esialgu vaid Juhtimiskoolis kohalolnute teada.

Esimese aruteluteemana võeti üles fakt, et positiivseid asju tuuakse ühiskonnas sageli välja üleüldistena, negatiivseid aga väga konkreetsetena. Sellest koorus välja, et teiste oma ideedega kaasa tõmbamiseks tuleb neist ideedest rääkida. “Kui Martin Luther King oleks öelnud, et “mul on unistus, aga ma ei saa öelda, mis see unistus on”, poleks sel lausel sugugi nii palju jõudu,” konstateeris Urmo. Samuti illustreeris ta rikkalikult oma väiteid, et alati ei olegi konkreetset liidrit vaja. Näiteks Eesti Ekspressi Rahvakogu-teemalise portreeloo kirjutamise puhuks olevat tekkinud küsimus, et kes seda Rahvakogu üldse juhib. Ja siis otsustati toimetuses, et Hille Hinsberg ja Urmo Kübar juhivad. “Alati ei juhigi keegi – nagu näiteks mõningates Eesti koolides”  lisas Ott Pärna. “Või Belgias,” täiendas Urmo.

Seejärel anti küsimisvõimalus publikule, kust kerkis teemana üles ohukoht juhi “äratõusmise” näol või nõnda paistmine meeskonnaliikmetele. Ott arvas, et tagasihoidlikkust peab olema, aga ka oma juhipositsiooni ei pea varjama. Ta tõi näiteks tuttava noore tütarlapse, kes oma tegeliku positsiooni firma tegevjuhina asemel tutvustab end projektijuhina, et teda tõsiselt võetaks. “Nina püsti ajamine pole loomulik seisund – kael jääb kangeks,” lisas Urmo.

Rahva seast uuriti, kas Eestis on millegi valesti oleva muutmiseks, mille puhul poliitiline tahe puudub, üldse võimalik näiteks poliitikasse minna ilma sellega negatiivse maine kaasnemiseta. Urmo arvas, et näiteks Kaja Kallas on üsna hea näide noorest inimesest, kes ei ole veel teinud poliitikas midagi, mis tema mainet rikuks. Samuti kaasnevat halb maine üldiselt ikkagi halbade tegudega.

Sessiooni lõpetuseks mainis tänulik Urmo, et üks tema kolleeg oleks Juhtimiskooli puudutavat teadet kirjutades peaaegu teinud kirjavea, kuna I ja O on klaviatuuril kõrvuti. Noorte Loodrite Juhtimiskool oleks tõepoolest palju kõlavam, või mis.

18.55. Pärast õhtusöögiks pakutud põldvutti lehttaignas musta trühvli kastme ja klaasi Coto de Imaz Gran Reserva Rioja 2001-ga (loe: frikadellisupp), on aeg jõudnud nii kaugele, et päeva lõpetab töö gruppides, ehk päeva jooksul kuuldu ning õpitu analüüs ja läbitöötamine. See omakorda tähendab, et tõmban tänasele ülekandele joone alla. Tänan tähelepanu eest ja kohtume juba homme hommikul!

2. PÄEV – LAUPÄEV

09:55. Ja juba ongi Juhtimiskooli teine päev algamas. Öö läbi Tartu peal networkinud/pidutsenud/lällanud/siivsaltaegaveetnud tulevased tippjuhid on suuremas osas oma tee Tervishoiu kõrgkooli taas üles leidnud. Noorte Liidrite otsingukomitee teeb veel viimast tuuri hoonet ümbritsevates põõsastes, kuid ma ei kahtle absoluutselt, et juba mõne minuti pärast algavaks Ardo Reinsalu koolituseks on kõik kohal.

10:05. ARDO REINSALU “Isiklik efektiivsus”. Päeva tuli avama ajajuhtimisekspert Ardo Reinsalu, kes alustas rahva püstiajamise ja ujumisharjutustele suunamisega. Seejuures tõi ta võrdluse, et enamik inimesi teeb ujumistehnikas väikeseid vigu, kuna keegi pole neid tegelikult õigesti ujuma õpetanud. Sama kehtivat ka ajajuhtimisega – heal juhul oleme seda ise omamoodi õppinud, aga enamasti pole keegi seda meile õpetanud.

Ardo tõi tõsisema osa (mida võiks tema energilise ja muheda esinemisstiili tõttu kirjutada jutumärkides) alustuseks välja, et igaüks peaks seadma endale selgeid eesmärke ning neist tulenevalt määratlema ka asjad, mis omakorda raiskavad aega. Viimaste osas suunas ta küsimuse saalile: mis on ajaraiskajad? Pea ühel häälel kostis saalist “Facebook!”, irooniliselt täpselt hetkel, mil mina Noorte Liidrite lehte uuendasin. Sotsiaalprogrammile lisati veel hulgaliselt meie igapäevaseid ajaveetmisviise. Rahva seast kostis muuseas veel “teiste inimeste mõttetud mured”. Minu kõrvalt kommenteeris anonüümseks jääda sooviv isik veel “ajajuhtimiskoolitused”, aga kuivõrd ma ka tahtnuks sellega varasema kogemuse põhjal nõustuda, võin ette rutates öelda, et Ardo tõestas oma vaimuka, sisutiheda ja kaasahaarava koolitusega vastupidist. Kui kõik peamised ajasisustajad kirjas, küsis keegi osalejatest, kas me üldse midagi kasulikku ka teeme. Ardo vastas seepeale, et küsimus on puhtalt selles, kuidas me mingeid vahendeid kasutame.

Ta tegi kokkuvõtte sellest, kui palju erinevad segajad inimeste tööd tegelikult mõjutavad. Ühe uurimuse kohaselt tegevat inimesed iga katkestuse tagant vaid kolm minutit stabiilset tööd. Iga katkestuse järel vajab inimene aga aega taas tööle orienteeruda. Samuti langetavat katkestused meie IQ-d kuni 10 punkti, kanep näiteks seevastu vaid 7. See lahustas õnneks ka minu süütunde Juhtimiskoolis pilvespäi viibida (köhh-köhh, õigupoolest paluti mul lollid naljad lõpetada). Seejärel jagas Ardo soovitusi erinevate segajatega tegelemiseks.

E-mailkontrolli oma meile ise, mitte ära lase neil ennast kontrollida.

Enamik inimesi saab e-kirju suurel arvul. Ka saalisolijate seas läbi viidud kiire küsitluse viitas numbritele kahekümnest sajani välja. Samuti selgus, et paljudel on arvutisse pandud meeldetuletaja, mis annab märku iga kord, kui laekub uus kiri. “Aga miks paneme me oma desktopile vabatahtlikult ikooni, mis teeb meid rumalamaks?” küsis seepeale Ardo. Nimelt teadvat saatjad, et e-mail ei ole kiire suhtlusviis, et inimesed veedavad ka aega arvutist eemal. Seda aga teadvustavat oluliselt vähem vastuvõtjad. Ardo nõuanne oli seega panna paika kindlad ajad, millal meilidega tegeleda. Samuti soovitas ta vastata võimalusel kohe ja lühidalt.  Viimast ennekõike seetõttu, et mitte ainult pole konkreetsus väärtus, vaid puhtfunktsionaalselt loetakse lühemaid meile esmalt.

Veel soovitas Ardo kasutada ka ametlikumas kontekstis julgemalt smailisid, andmaks edasi oma emotsioone, mis muidu kaduma võivad minna. Huh, seega saan end lõpuks lõdvaks lasta: 😀 🙂 😛 (tegelikult ma ei salli neid väärakaid kollaseid lõustu).

Telefon – kehtesta ennast.

Helistaja ei arvestavat enamasti, et ta võib vestluspartneri aega raisata. Seega tuleb ise kohe teada anda, kui sul on kiire. Näiteks on hea viisakas fraas, mis mõlema rahulolu tagama peaks: “Mul on küll hästi kiire, aga sinu jaoks minuti ikka leian.” Samuti soovitas Ardo rääkida võimalusel püstiseistes, sest siis aktiveerub aju 15% võrra. “Evolutsioonilistel põhjustel – meisse on niiviisi pika aja jooksul sisse programmeeritud otsustamine, kas joosta eest ära või järgi.”

Rohkelt nõu jagas Ardo oma vanatädi kõnede näitel. Tollega võtvat kõne harva alla 45 minuti, mida polevat aga ei päeval, ega veel vähem õhtul – “see aeg on mulle veel kallim, kui tööaeg” teatas Ardo muiates. Isiklike kontaktide puhul on aga raske öelda, et sul on kiire, sest see võib kaasa tuua solvumisi, mis omakorda põhjustavad veel pikemaid kõnesid. Soovitusena kirjeldas Ardo, kuidas ta jätab sellised kõned näiteks lennujaamas ootamise või Tallinn-Tartu maantee läbimise peale. “Mul on nimekiri kõnedest, mis just siis ette võtta – kuulan siis raadio asemel vanatädi, mina pean ju ainult ütlema “mhmh” ja “ahah”.” Loodame siinkohal, et Ardo vanatädi Noorte Liidrite portaali püsilugejate seas pole ja eelneva kirjapanek ühte mitmetunnist kurja kõnet kaasa ei too. Veel soovitas Ardo helistajatele mainida, et kõne teel ei jää kõik meelde ja paluda saata meil.

Ootamatud külalised – loo endale väljapääsuvõimalusi.

E.T. pildiga illustreeritud osas andis Ardo ülevaate erinevatest võimalikest ootamatutest segajatest. “Kõige suurem ohulipp töö juures on see, kui keegi küsib, kas sul on üks minut aega. Siis keera ümber ja jookse, sest sul pole aimugi, kui kaua ja mida ta tahab.” Sääraste vestluste puhul soovitas Ardo jääda püsti, kuna see lubab olukorda paremini kontrollida, näiteks vajalikus suunas liikuda. Veel kommenteeris ta, et näiteks Skype-is ei tööta “hõivatud” silt, kui seda kasutada koguaeg. Selliseid lahendusi võib kasutada vaid pool tundi kuni tunni päevas, sest muidu kaotavad need mõju. Analoogse lahenduse pakkus ta ka kontorisse – kui panna töölauale mõõdetud ajaks näiteks silt “mitte segada” või “hõivatud”, siis inimesed tõesti ei sega. “Aga ärge kasutage silti “töötan”, see jätab poole tunni kaupa päevas halva mulje,” lisas Ardo.

11:15. ARDO REINSALU “Isiklik efektiivsus II-III”. Oma koolituse teises kolmandikus pööras Ardo tähelepanu ennekõike tervise mõjutajatele, kolmandas aga vastas osalejate küsimustele ja andis nõu meeskonnatöö efektiivsemaks korraldamiseks.

Ta tõi välja une olulisuse ja ekraanide mõju sellele. Nimelt saab aju eredatelt kuvaritelt signaali, et on päev ja seetõttu mõjub tihe raalikasutamine negatiivselt ka unele. Seejärel rääkis ta tervislikust toitumisest. Näiteks eelmisel päeval Toomase soovitatud küpsistele lõi ta käega – suhkrulaksud olevat pigem negatiivsed ja magusakasu lühike. Samuti võttis ta karmi hoiaku energiajookide suhtes. Üks energiajook võrduvat kolme espressoga. “Mõelge nüüd – kas te jooksite kolm espressot korraga? Minu sõnum on: ärge jooge eneriajooke!” Sekundeerin kahe käega. Samuti rõhutas Ardo, et on suur püstitöötamise pooldaja ja selgitas, et uuringud on näidanud, kui kahjulik on tervisele pikk istumine.

Veel rääkis Ardo kurikuulsast Aschi eksperimendist ja grupimõtlemisest. Selle vältimiseks soovitas ta näiteks probleemide lahendamisel alati koguda võimalikult palju erinevaid mõtteid ja variante, et alles siis parim valida ja praktilisele lahendamisele endale keskenduda. Samuti tõi ta välja, et liider peaks alati oma seisukoha viimasena välja ütlema, vältimaks olukorda, kus teised ei julge enam vastu vaielda.

Viimaks andis Ardo nõu, mida igaüks endalt küsida võiks. Näiteks, kas käsil on liiga palju? Moes on asjade mitte lõpuni tegemine, mis resulteerub tundes, et midagi ei jõua valmis – ei tohiks mitte lasta ühe asja tegemisel kaht asja peale tulla. Samuti tuleks ennast aeg-ajalt premeerida. Ühe küsimusena pakkus Ardo – kas see on klaver? Klaveri peal ei saa teha nii, et kõigepealt mängid mustad nupud ära ja siis valged. Aga ajajuhtimine ei ole klaver, siinkohal saab asju enda jaoks alati ümber seada. Veel üks küsimus kõlas – kas ma praegu raiskan aega? Või veelgi täpsemalt – kas keegi maksaks mulle selle eest, mida ma praegu teen? Seda just põhjusel, et kui üleüldiselt on hinnanguid anda keeruline, siis raha on inimestele enamasti väga kallis ja sunnib asju teisiti hindama. Ja viimaks – kas ma saan veel midagi ära teha? Ka minut on tähtis aeg ja tegevuseks ei pea alati olema energiajänese mängimine, vaid tegu võib olla igasuguse mõtestatud tegevusega, ka silmade puhkamise või mõne harjutusega.

Praktiliseks näidismaterjaliks: Kas see on klaver? Ei ole. Kas keegi maksaks mulle selle eest, mida ma praegu teen? Loomulikult! Noored Liidrid lubasid juba praegu 25 eurot sõna pealt. Kuigi nüüd kui ma sellele mõtlema hakkan, võis see muidugi ka nali olla.

Koolituse finaaliks panid kõik paberilehele kirja mõne lubaduse (või ka mitu), mida seoses oma aja ja selle planeerimisega 29. juuniks teostada. Seejärel õpetas Ardo kõigile keeruka voltimistehnika, “tennisepallimeetodi”, mis tähendas paberi suvalist kokku kärtsutamist ja siis saali heitmist. 29. juunil instrueeriti kõiki teiste lubaduste täitmist üle kontrollima. Ka minu kätte laekus üks selline. Ja võite arvata, mida mina enda lehele kirjutasin – lolle nalju.

13:50. MARGO LOOR “Juht ja avalik esinemine”. Ardo Reinsalu suurepärasele koolitusele pakkus jätku Margo Loor Eesti Väitlusseltsist, kes kõneles avalikust esinemisest. Kohe alustuseks meenutas ta kuulajatele sarnaselt mitmete eelnevate koolitajatega, et pole ühtki võlunippi, kuidas muutuda kiirelt heaks esinejaks või publik peopesale haarata. Selle tõdemusega ta loomulikult ei piirdunud ning rõhutas näiteks aktiivse tagasiside olulisust. Suuresti selle abiga liiguvad detailid – näiteks kehakeele nüansid, publiku märkamine, sõnadevalik jne. – alateadvusest teadvusesse. Samuti on heaks publiku püüdmise vahendiks lugude jutustamine.

Seejärel tõi ta näiteid kommunikatsiooni keerukusest. Näiteks sõnapaarile “sinine auto” järgnenud kujutluspildid publiku seas osutusid absoluutselt erinevateks, olgu siis tegu uhiuue Lamborghini või hoopis paberitükile joonistatuga. Margo viitas, et kui selline differents tekib juba pelgalt nõnda lihtsa konstruktsiooni puhul, mis siis rääkida veel terminist nagu “demokraatia”.

Samuti on kommunikatsioon alati mitmesuunaline. Lisaks publiku ja esineja vahelisele toimub ruumis ka publikuvaheline suhtlus, millele lisanduvad veel mitmed võimalikud suhtlussuunad. Näiteks mina, ainus arvutisselubatu, teile, lugejaile, toimuvat kommunikeerimas. Kommunikatsiooni mõjutab omakorda erinev müra, mille elementidest maksimaalset osa võiks esineja kontrollida – näiteks olla teadlik, kuidas ruum valgustatud on.

Margo soovitas avalikku esinemist alati võimalikult struktureerida. Ka selliseid raame saab luua lugude jutustamise kaudu. Kõige geniaalsemaks avalikuks esinemiseks nimetas Margo muuseas Steve Jobsi Stanfordi Ülikooli lõpetamisel peetud kõnet ja eriti selle sissejuhatust. Aga seejuures rõhutas ta, et pole mõeldav, et kõik kuulajad lähevad nüüd videot vaatama ja esinevad pärast sarnaselt. Kõige enam nägevat ta koolitajana vaeva sellega, kuidas leida inimesest loomulik esinemisstiil.

15:48. Niisiis, lõuna söödud, oleme Riina Vartsi koolituse ootel. Lõunaks oli täna pasta lihapallidega (loe: pasta lihapallidega).

15:55. RIINA VARTS “Mõtteviisilt liider: liider meeskonnas”. Päeva teine pool tõi osalejate ette oma ala Eesti absoluutse korüfee, tippjuhtide valiku eksperdi Riina Vartsi. Kuigi Juhtimiskoolis esines Riina intervjueeritavana ka eelmisel aastal, oli ta nüüd nõnda pikaks ajaks laval esimese mittekoolitajana.

Riina tegi sessiooni esimeses kolmandikus juhtimiskoolitusele kauba peale ajalootunni, andes kiire ülevaate juhtimise arengust Eestis. Nimelt määras 90-datel, eriti kümnendi alguses, suure osa inimese edust kombinatsioon julgusest ja lihtsalt õigel ajal õiges kohas olemisest, mistõttu polnud kiire tõus näiteks peaministri abiks mingi probleem. See tähendas aga samas, et õppimiseks polnud aega – tööd oli vaja teha ja Eesti Vabariik vajas ehitamist. Samuti jäid juhtimise juurde paljud, kes olid seal juba aastakümneid olnud, kuid kes ei astunud uude ajastusse, püsides tänase päevani iganenud mallides.

Sel perioodil süvenes niiöelda kiidan-kiidan-kinga mentaliteet, kus inimestele ei antud piisavalt tagasisidet. Kiideti ja kiideti, aga siis edastati probleemide kuhjumisel hoopis vallandamisteade. Kritiseerida ja tõhusat sidet anda ei osatud, kiita tegelikult samuti mitte. Viimasega oldi ettevaatlikud, kardeti, et liigselt kiites võib inimene näiteks raha juurde küsida. Selle ajastu mõju tänasele päevale on see, et toonased julged noored on oma kohad tugevalt kinnistanud ja tipus on kitsas. Riina positiivne sõnum on siiski see, et pealetulevatel noortel on hoopis uued teadmised ja oskused.

Tänapäeval adutakse üha enam, et töötajad tahavad sihti, suunda ja tähendust, mitte lihtsalt tööl käia. Nad ootavad õiglust, lugupidamist ja hoolimist. Viimane võib seejuures tähendada ka vajadusel lahkuminekut. Näiteks rääkis Riina loo ebapädevana juhikohale valitud inimesest, kes oli vallandamisel kuri ja vihane, kuid hiljem tänulik, kuna mõistis, et ei sobinudki sinna ja see koht lihtsalt polnud tema jaoks.

Seejuures eristas Riina juhtimist ja liidriks olemist. Esimene neist tähendab ennekõike planeerimist, korraldamist, formaalset ja praktilist külge. Liidriks olemine on aga inspireerimine, visiooni omamine. Seejuures rõhutas ta, et tõeliselt hea juht ühendab mõlemat poolt. Enda praktilise arendamise osas tõi ta aga Juhtimiskooli korraldajate nägudele hapud ilmed – vaid 10% juhtimisalasest võimekusest lisandub erinevate koolituste kaudu ja neid võib pidada pigem igandiks. 20% tuleb tagasisidest ja koguni 70% kogemustest õppimisest. Seega kel huvi juhiks hakata, otsigu väljakutseid!

17:30. RIINA VARTS ja EVA TRUUVERK. “Meeskondlik liider II – intervjuu”. Sessiooni teiseks kolmandikuks palus Riina endaga liituma Let’s Do It World maailmakoristuse ühe eestvedaja Eva Truuverki. Sõbralikus vestluses iseennast analüüsides jõuti järeldusele, et liidrid on suurest perest, sportlased ja saarlased!

Kuigi  vestluse ebaformaalsuse ja järjepidevama struktureerituse puudumise tõttu ei hakka ma pikemat kokkuvõtet kõne alla tulnust tegema, on siiski paslik märkida, et intervjuu lõpus kerkis üles ogaline teema meeste ja naiste juhiks sobivuse võrdluse näol. Riina palus anda märku neil, kes arvavad, et mehed on paremad juhid, tulemuseks vaid mõni arglik käsi. Uurides, paljud eelistavad naisjuhte, juhtus aga sama. Selgus, et enamik arvab, et küsimus on täielikult konkreetses indiviidis, misjärel Riina südamlikult tasakaalukat seisukohta kiitis.

18:35. RIINA VARTS ja EVA TRUUVERK “Meeskondlik liider III – arutelu”. Kuigi aruteluosa kohta kehtib samuti eelpoolmainitu, tooksin siiski välja Eva soovituse neile, kes tunnevad, et tahaksid justkui juhid olla, kuid ei pääse ülevalt alla suunatud reeglite järgi sellele kohale. “Minge ja tehke oma ettevõte, alustage julgemalt nullist!” Eva julgustas ka muudes keerukates olukordades vähem muutusi pelgama ja vajadusel ka meeskonnast või organisatsioonist lahkuma. Näiteks “juhul, kui omanik, juht ja tropp on ühes isikus”. Lisaks paljudele juhtimist ja organisatsiooni struktuuri puudutavatele tehnilistele küsimustele uuriti veel, millised on noorte juhtide põhivead ja millised võrdluseks vanade olijate omad. Vastuseks arvasid Riina ja Eva, et noorte puhul on probleemiks tasakaalutus, ülepingutamine pildilolemiseks ja sisulisemate eesmärkide mittemärkamine, vanade puhul aga mugavaksminek.

02.32. Nyyd lsks nii kvaks peoks, et m ei ole jõdnud ki4rjtada, raegugi tantsin, gg lä ptob sles yle Atlantise tntspranda jaü rtn kahvlidel phfrta saada. Tegelikult asi siiski nii hull ei ole. Kell on alles 22:41 ja asukohaks jätkuvalt Tervishoiu kõrgkool. Ühtlasi, ärge laske end eelnevast lühidaks jäänud kokkuvõttest eksitada, Riina Vartsi ja Eva Truuverki mõttevahetus oli sisukas ja tundus publikule väga hästi peale minevat. Sellele järgnes aga pidulik networking-õhtusöök, mis kestab sõbralikus miljöös senini. Homme ootab ees selle aasta Juhtimiskooli viimane päev, mis lubab erinevate, ent huvitavate esinejate tõttu üsna palju loota. Tänasele tõmban aga lõpuks ametliku joone alla. Mina tänan taaskord tähelepanu eest, hmsni!

3. PÄEV – PÜHAPÄEV

9:36. Tere hommikust! Algamas on 2013. aasta Juhtimiskooli viimane, kolmas päev ja täna astuvad sajakonna osaleja ette sellised kõlavad nimed nagu Rain Laane, Ülane Vilumets ja Tarmo Jüristo. Minu nimi on Elmo Noortest Liidritest ja mina kirjutan täna niiöelda otseülekannet toimuvast. Andreile on juhatuse kirjaliku loata siinsesse auväärsesse portaali aasta kõige olulisemal ajal rumalate naljade kirjutamise eest Tervishoiu kõrgkooli territooriumil viibimine keelatud. Samuti on tagatud, et Eestis ta enam kunagi tööd ei leiaks. Vabandame kõigi kannatanute ees ja soovime mõttetihedat viimast päeva!

9:44. Köhh-köhh. Järjekordne rumal nali, siiski jätkuvalt Andrei siin. Kõige ülejäänu osas aga täitsa tõsine.

9:46. Välja arvatud aevastavate pandabeebide. Need on ikka pagana naljakad.

9:48. Et nüüd midagi asjalikku ka lisada, siis vahendaksin pisut Noorte Liidrite looja ja Juhtimiskooli peakorraldaja Martin Noorkõivu eilsel õhtusöögil peetud kõnet. Nimelt sisaldas see mõtet, et tema jaoks andis kõige siirama põhjenduse Juhtimiskooli aastast aastasse samasuguse energiaga korraldada ühe osaleja kommentaar peale eelmist üritust. Too olevat öelnud, et sattus konverentsile pooljuhuslikult sõprade soovitusel ning tunnistas siis arglikult, et polnud endast kunagi mõelnud kui liidrist, aga arutles nüüd esmakordselt selle rolli olemuse üle.

Ka selle aasta teema “Mõtteviisilt liider” kannab endas ennekõike juhtmõtet, et noored ei peaks niivõrd unistama kohtadest formaalsetel juhipositsioonidel ametliku hierarhia tipus, kuivõrd julgema võtta vastutust neid ümbritseva eest, aduma ninaesisest laiemaid probleeme ja olema võimelised leidma neile lahendusi. Kuigi Riina Varts mainis, et juhtimiskoolitused hakkavad pigem jääma minevikku, oleme sellele ideele vastavalt püüdnud valida ka esinejaid ning mängleme juba praegu mõtetega, kuidas muuta järgmise aasta Juhtimiskool veel sisukamaks ja veelgi enam, vahetult praktilisemaks.

10:05. RAIN LAANE “Suurte muutuste ellu kutsumine”. Kolmandat päeva alustas väga energilise publikukaasamisega Microsoft Balticu pikaaegne juht Rain Laane. “Rääkisin kolleegile, millest ma rääkima lähen ja tema ütles: räägi neile tõtt. Ja see tõde on valus – mulle tegelikult muutused väga ei meeldi,” viitas Rain oma rahvusvahelises korporatsioonis töötamise kogemusele, kus tänu kvartalipõhisusele muudetakse tagasilöökide puhul sageli ja palju, mistõttu on stabiilsust vähevõitu. “Aga see mees tahab kindlasti muutusi,” viitas ta ekraanidele kuvatud pildile.

Seejärel uuris Rain publikult, mida üldse suurte muutuste all silmas peetakse. Tütarlaps esireast vastas seepeale: “16-aastasena unistasin rahvamasside liikuma panemisest, aga praeguseks olen jõudnud selleni, et suuri muutusi tuleb alustada iseendast.” See tõi kaasa Rain Laane valju kiituse ja küsimuse: “Vorst või komm?” Kimbatusele järgnenud vastuse “vorst” peale tõi ta oma kotist nähtavale suitsutatud minisalaami paki, ulatas selle vastajale ning tänas esimese julge sõnavõtu eest. Ning teatas seejärel rahvale: “Vorsti rohkem pole.” Sellega kaasav esitus ei piirdunud, kuna napid minutit hiljem pani Rain esimese hilineja publiku ees ja valju aplausi saatel kümmet kätekõverdust tegema.

Seejärel tegi Rain publikule lühida tunnikontrolli, mis eelnevatest päevadest meeles on – et mis on juhi ja liidri erinevus? Juhil olevat alluvad, liidril aga järgijad. Liiga palju on juhte, kes arvavad et juhtimine on imelihtne, lihtsalt karjuda kellelegi “müü! müü! müü!” ja hankida endale 30 cm pikem auto. Tegelikult on liidriks kasvamise võtmeliigutus aga see, et mõelda laiemalt, kui mida mingi muutus üksnes mulle endale kaasa toob. Illustratsiooniks tõi Rain pildi Mount Everestist ning rääkis, et juhi jaoks pole oluline sinna üksinda ronida, vaid panustada, et võimalikult paljud seda suudaks.

Muuseas, siinsest kokkuvõttest paistab ka väga konkreetset kasu olema, Rain viitas lausa kolm korda siit loetule! Näiteks kinnitas ta üle, et Riina Vartsi väited vastavad tõele ja 70% juhtimisarengust tuleb tõepoolest uute väljakutsete vastuvõtmisel ja praktika saamisel. Seejärel uuris Rain, kas osalejad malet mängivad. Maleline mõtlemine olevat oluline, kuna nii konkurentide kui teiste asjaosaliste käike tasub alati ette mõelda. Ja mida enam käike ette läbi mõelda, seda suurema konkurentsieelise see annab. Rain viitas ka iidsele Hiina rahvatarkusele kannatalikkusest: “Kui piisavalt kaua jõekaldal istuda, ujub vaenlase laip sust mööda.” Seejuures ei tasu üle mõelda võimalikke negatiivseid stsenaariume, sest nii suureneb tõenäosus, et need saavadki tõeks. Sellegipoolest tasub alati omada selgeid b- ja c-variante.

11:20. RAIN LAANE “Suurte muutuste ellu kutsumine II”. Sessiooni teises pooles võttis Rain vastu publiku küsimusi ja mõtiskles erinevate juhtimisega seotud küsimuste üle. “Ärge siuksesse firmasse tööle minge, kus Facebooki kasutada ei lubata. Pehmed väärtused on olulised!” kõlas üks nõuanne, illustreerimaks, et tänapäeval on tööandja poolt mõttetu liigseid piire seada. Muutustest arvas Rain veel: “Muutused on alati kellegi jaoks olulised, aga kellegi jaoks halvad, see tuleb ausalt selgeks rääkida.” Ta rõhutas, et ei tasu teha nägu, nagu oleks mingi muutus kõiges ja kõigile üdini hea, alati on keegi kannatajaks.

Veel rääkis Rain töötajatega alati viisakaks jäämisest. Ta jutustas kunagisest Kalevi tootmistšehhi juhtumist, kus tootmislint katki läks ja liinimeister töötajaid komme käsitsi pakkima sundis. Töötajate seisukohast soovitas Rain sellises olukorras “hääletada jalgadega”, kuna süüdi on meister ise, kelle ülesandeks on tegelikult lint töös hoida, ja eriti väär on olukorras töötajaid ülbelt kamandama asuda. Raskete töötajate puhul, kes ei taha meeskondlikult mängida, soovitas Rain rakendada nende rohkem tegutsema sundimist. Näiteks suunata nad tegema midagi muud, mis lisab nende tööle lisaväärtust ja mida tehes nad saavad rohkem motivatsiooni.

13:15. ÜLANE VILUMETS “Mõtteviisilt liider: kuidas olla liider hierarhiata grupis?”. Juhtimiskooli viimast sessiooni saabus läbi viima ürituse vaat et majaesineja, Lice a Locali tegevjuht Ülane Vilumets.

Ülane murdis alustuseks hulga noorte seas levinud müüte, mis dikteerivad, justkui saaks inimene hakata maailma muutma alles siis, kui ta asub formaalselt juhipositsioonile. Sageli tunduvat, et just praegu pole piisavalt vabadust, potentsiaali ega võimekust, mis kaasnevad üksnes juhiametisse tõusmisega. Samuti nimetas ta müüdiks “kõik või mitte midagi” suhtumist, mis takistab proovimist, kui pole otsest lootust juhiks saada.

Väga olulise kontseptsioonina kirjeldas Ülane nõndanimetatud 360 kraadi juhtimist. See ei käsitle juhtimist ülalt alla suhtena, vaid igas suunas toimiva mõjutamisena, mis hõlmab ka alt üles lähenemist ja sõbra- või muid isiklikke tasandeid. Ülane tõi välja ka praktilisi nõuandeid paremaks juhtimiseks, millest mõned olid üldisemad, mõned konkreetsemad. Näiteks:

Vähem otsuseid, rohkem nende järgi elamist. Parem on võtta vähem ette ja neid asju korralikult teha.

Ehita suhteid. Tasub nii teistelt õppida, kui ka püüda ise teistele midagi õpetada. Ei tohi karta küsida abi, nõu ja kogemusi.

Ära võistle, täienda. Endalt tuleb küsida, kas poodiumile pääsemine, esile tõstetud saamine on olulised. Võistlemine rõhub rohkem “mina” ja “võitmise” peale, “hüvede piiratusele”, täiendamine aga koostööle ja “piiramatutele hüvedele”.

Väldi poliitikat. Poliitika lähtub liialt populaarsusest, hea juht peaks mõtlema tulemustele. Näitena tõi Ülane välja, et ei võtnud tööle omaenda õde, kuna too lihtsalt ei olnud parim valik pakutavale kohale. Ebapopulaarseid valikud ei tohi karta.

Ära teeskle täiuslikkust. Seda tegevat rohkem naisterahvad, kes arvavad, et jõuavad absoluutselt kõike. Oma piire tuleb tunnetada, vigu tunnistada ja mitte peljata nõu küsimist teistelt.

15:00. ÜLANE VILUMETS ja TARMO JÜRISTO. “Hierarhiata liider II-III”. Viimase päeva kavamuutuse tõttu otsustasid korraldajad viia intervjuu ja arutelu läbi ühe osana. Selleks puhuks oli Ülasega vestlema saabunud endine pankur ja viimase aasta üks häälekamaid arvamusliidreid Tarmo Jüristo.

Alustuseks uuriti publikult, kui paljud üleüldse Tarmot ja tema tausta tunnevad. Tõusis vaid üheksa kätt, misjärel Tarmo ennast lühidalt tutvustas. “Tundub, et kui rügan kümnel rindel ja teen igasugu asju, mistõttu Valdo Randpere Kolmeraudse otse-eetris mind lausa Reofrmierakonna suurimaks vaenlaseks nimetab, siis tänaval liikudes inimesed võiks juba hüüda: “Oh! Tarmo tuleb!” Aga vahel ongi hea selline ego-check, et tegelikult on neid äratundjaid üsna vähe, et kes see Tarmo Jüristo on.” Seejärel rääkis Tarmo oma 15-aastasest kogemusest panganduses ja mõningase kuulsuse saabumisest seoses sotsiaalse aktivismiga.

Tarmo avaldas kahtlust, miks peaks inglisekeelne sõna “leadership“, mille eestikeelne ebatäpne vaste on “juhtimine”, peegeldama üleüldse mingit hierarhiat. Näiteks tõi ta neljandaks võimuks nimetatud ajakirjanduse, mis võiks vähemalt ideaalis olla lateraalne, külgsuunaline, tähendada võimu rohkem mõju tähenduses. Ka Memokraadi puhul tõi ta välja ühiskondliku mõju taotluse. Samas ei olevat (kuri)kuulsa blogi eesmärgiks omaette nui neljaks eriline või poleemiline olla. Pigem eristab Memokraati levimeediast see, et autoritel puudub kohustus regulaarselt kirjutada, mistõttu artiklid kipuvad olema põhjalikumad ja sisukamad.

Seejärel liikus teema Tarmoga sageli seostatava Occupy Wall Street (edaspidi OWS) liikumise peale, mille tegemisi mees ka USA-s kohapeal jälgimas käis. Taustsüsteemi huvides viitas ta Max Weberi kuulsale kolmikjaotusele, mis nimetab ajalises kujunemisjärjestuses karismaatilise, traditsionaalse ja legaalse võimu. Viimast kaht püüti Occupy liikumise puhul süsteemselt vältida. Karismaatilisus tõusis siiski loomulikul kombel esile, mistõttu “marsilt saabununa võis toimuv tunduda ususekti koosolekuna”, aga Tarmo viitas faktile, et sama kummalisena võiks ka näida Juhtimiskooli formaat. OWS-i puhul oldi ette kriitilised igasugu kivistuda võivate võimusuhete osas. Võimustruktuurid küll tekkisid, aga need olid ad hoc ja dünaamilised Seejuures rõhutas Tarmo huvi uurimaks, kui kaugele on üldse võimalik sellist dünaamilisust viia.

Eesti juurde tagasi tulles muljetas ta OWS-i teemalisest arutelust Kolmeraudses, vestluspartneriks Kristiina Ojuland. Too olevat pärast saadet pooleldi kohkununa uurinud, et kas tõesti sealt tulebki uus ühiskond, et lähme ja oleme pesemata pargis? Tarmo meenutas muigega, et sel hetkel jahmus omakorda tema, kuidas saab keegi mõelda, et see ongi ettevõtmise point ja keegi tahab justkui niisama pesemata olla. Üldjoontes kutsus Tarmo üles nägema sääraseid üritusi mitte lihtsalt iseeneses ja eraldiseisvatena, vaid osadena palju laiematest protsessidest. Ka Prantsuse revolutsioon oli üle poole sajandi kestnud sotsiaalsete muutuste ilming.

Lõpetuseks kõneles Tarmo sellest, et tema meelest on meedia objektiivsus ülehinnatud. Ta viskas õhku küsimuse, et kellele on suunatud Postimehe artiklid, mis kajastavad kohati täiesti vastandlikke vaateid? “Kunagi oli Ärilehel selline naljakas lihtsustatud tüülugeja Riks, kellele neid lugusid justkui kirjutati. Mulle tundub, et Postimehe tüüplugeja on Frankensteini koletis – eri osadest kokku pandud ja nüüd tehakse talle lehte nimega Postimees.” Võrdluseks tõi Tarmo Memokraadi, mis katab küll erinevaid teemasid, kuid teeb seda ühtse visiooni põhjal. Klassikaline meedia jääb aga selles plaanis liiga laialivalguvaks, põhimõttelagedaks ja impersonaalseks. Rahva seast uuriti Tarmolt veel noorte rolli kohta ühiskonnas, mispeale ta väljendas oma optimismi sellistel hetkedel, mil ta näeb rohkelt aktiivseid ja sihikindlaid noori, kes mõtlevad ühiskondlikel teemadel kaasa.

Nagu pea kõigi eelnevate sessioonide puhul, oli esinejatel tükk tegemist lavalt pääseda, kuna individuaalsete küsimustega huvilisi kogunes nende ümber rohkelt.

16:40. Uskumatu, aga tõsi – Juhtimiskooli koolitusteosa on lõppenud. Osalejad kirjutavad veel kerge meeleolumuusika (Slipknot) saatel vastuseid Riina Vartsi poolt eneseanalüüsiks jäetud küsimustele.

16:53. Julge osaleja, kes asus esimesena oma muljeid kokku võtma, tõi just võõrkeeli välja tänavuse Juhtimiskooli ühe läbiva mõtte: if you want to shine, let others shine.

16:57. Lõppsõnaks laval koha sisse võtnud Kadi Ingrid tänas osalejaid kolme sisuka päeva eest. Ta mainis, et “publik”, mida ka siinkohal korduvalt kasutatud, on vale sõna, kuna tähendab justkui midagi passiivsest, ent osalejad on olnud nii mõtte kui jõuga pidevalt toimuva juures ja vajadusel ka korraldajatele abiks.

17:10. Hetk tagasi kutsuti ette ka kõik korraldajad, sealhulgas siiralt teie siinkirjutaja. Kuigi olnuks sümboolne lõppakord otse saali ees, kus toimuvast mitme päeva jooksul pilte tehtud (vabandused muuseas mitte just parima kvaliteedi pärast, ametliku fotograafi loomingu avaldame peagi), ka viimane sissekanne kirjutada, ei hakanud siiski sülearvutit kaasa tassima. Nüüd on aga Juhtimiskool tõepoolest ametliku lõpu saanud. Tänan siinkohal korraldusmeeskonna nimel veelkord kõiki osalejaid, panustajaid ja loomulikult ka lugejaid. Loodetavasti aitas siinne saada ülevaate toimunust ja aitab kohalolnuil tulevikus pisut mälu värskendada. Oli hariv ja kohtume järgmisel aastal!