Kalle Paas – vabatahtlikust tegevjuhiks

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

JK Tammeka fännid mängul.

Räägitakse, et üks võimalik õnne valem on ühendada töö ja hobi. Tartu jalgpalli au ja uhkuse Tammeka värske tegevjuht KALLE PAAS kirjutab, kuidas huvist sai hobi, hobist vabatahtlik töö ja vabatahtlikkusest koht lemmikklubi tüüri juures.

Kalle Paas.

Tere. Minu nimi on Kalle. Ma olen 26-aastane tartlane ja mulle pakuvad huvi inimesed, poliitika, popkultuur ja jalgpall. Ma olen õppinud riigiteadusi ja teinud tööd nii palga eest kui vabatahtlikuna, nii meedias kui mujal. Alates sellest aastast olen ma Eesti jalgpalli kõrgliigas Tartut esindava Jalgpallikool Tammeka tegevjuht. Ahjaa, kas ma ütlesin, et mulle meeldib väga Eesti jalgpall?

Kui ma kolme aasta eest telefonitoru võtsin, et Tammeka toonasele mänedžerile üks sporditurunduslik idee välja käia, ei teadnud ma, millise sündmuste ahela ma iseenda jaoks käivitan. “Mis oleks kui,” keerutasin ma telefonis, “me lükkaksime käima sellise algatuse, et iga Tammeka poolt löödud liigavärava eest tuleb joosta viis kilomeetrit? Ja me võiks seda nii teha, et me kirjutame ning teeme videot ka sellest jooksmisest…”

Ma olin tolleks ajaks käinud Tammeka esindusmeeskonna mänge vaatamas juba paar hooaega. Istusin tribüünil ja see oli ka tore, kuid midagi jäi ikka puudu.

“Kolme aastaga on minust kui tribüünil istuvast ja pääsme ostnud fännist saanud üks enam kui 300 inimest koondava klubi esindusisikuid.”

Ehkki võimalus osaleda vabatahtlikuna avalikkuse tähelepanu teenivas jooksuprogrammis sobis kokku ka mu toonase tööga kohalikus kommertsraadios, kätkes mu ettevõtmine endas algusest peale midagi enamat kui lihtsalt võimalust pulli teha. Mind pani mänedžerile helistama siiras soov klubi aidata ja samas selge arusaam, et mul on oskusi ja pealehakkamist, et Tartu jalgpalli omalt poolt natukene aidata.

Nii et mõeldud-tehtud. Jalgpallurid lõid aga väravaid ja mina jooksin.

Kui väravatest kogunenud sadakond kilomeetrit läbitud said, viis positiivne tagasiside selleni, et blogivormis jooksupäevik kasvas auhindu võitnud priitahtlikuks kogukonnaportaaliks ToetanTammekat.eu. Möödus aasta ja Tammeka pakkus mulle kui portaali eestvedajale juba palgalist lisatööd klubi turundajana.

Selle aasta alguses asusin ma läbirääkimiste tulemusel veel sammu võrra otsustavamale ja vastutavamale ametikohale. Ma olen nüüd üks juhtidest süsteemis, millesse ma olen algusest peale kuulunud poolehoidjana. Kolme aastaga on minust kui tribüünil istuvast ja pääsme ostnud fännist saanud üks enam kui 300 inimest koondava klubi esindusisikuid.

Kas ja kelle jaoks on Eesti valmis?

Iseenesest ei oleks selles kõiges ju midagi nii väga erilist – inimesed teostavad ennast ja see ongi elu. Ometi kätkevad minu ja mõnegi Tartus või mujal samasuunalist teed käiva kaasvõitleja lood midagi põlvkondlikult eestimaist ja iseloomulikku.

Sellest põlvkondlikkusest rääkisime hea sõbra ja Tammeka kaastöölise Erki Tarroga aasta algul näiteks ajakirjas Hea Kodanik [Hea Kodanik 2014/1 – lk. 10-15]. Oletasime, et paarkümmend aastat varem oleks meiesarnased inimesed leidnud rakendust mujal kui spordimänedžmendis. Kahekümne viie aasta eest oleks meid ilmselt tõmmanud vabaneva Eesti ühiskondlik-poliitiline elu. Kümne või viieteistkümne aasta eest klassikaline heategevus või mõne olmevaldkonna kureerimine. Aga siis olime me veel liiga noored ega saanud ühes või teises vallas kaasa lüüa. Meie aeg saabus hiljem.

Nüüdseks on aga parteid valmis ja ehkki üldinimlikud mured ei lahene päriselt kunagi, on nendegi kallale asunuid palju. Seega on Eesti mingis mõttes valmis ja meie keskel on kasvav hulk inimesi, kes peavad end rakendama mujal.

Vabatahtlikkus arendas

Võibolla tajusid praegused noored täiskasvanud seda Eesti etapilist valmissaamist juba aastate eest. Mindki on näiteks juba üsna varasest teismeeast saatnud soov aidata ühel või teisel moel riigi arengule kaasa, ent seda eeskätt mõne kitsama valdkonna või tegevuse kaudu. Nii olen mina alates esimestest televiisorist vaadatud spordisuurvõistlustest uskunud, et sporti ja eriti jalgpalli tuleb edendada, sest nende kaudu on võimalik edendada ka Eestit ja aidata selle inimesi.

Kuidas sport või jalgpall Eesti ühiskonda aitab, pole ehk selle jutu teema. Oluline on aga näidata, kuidas vabatahtlik või palgaline töö spordi juures konkreetselt seda tööd tegevat inimest aitab.

Tammekas ja jalgpallis veedetud aastatega olen ma enda initsiatiivist ja teiste palvel kirjutanud paarsada artiklit eri ajakirjanduslikes formaatides. Ma olen kujundanud sadakond trükist, lugematu hulga digitaalseid illustratsioone ja avaldanud paari tunni jagu monteeritud videolugusid. Ma olen andnud koolitusi, korraldanud üritusi ja läbi viinud esitlusi. Ma olen tassinud laudu, toole, plakateid ja tahvleid, audio-videotehnikat, loomulikult ka väravaid. Ma olen jooksnud väravate nimel ja andnud loodetavasti ühes teiste Tammeka juures tegevate inimestega inspiratsiooni ka väravate löömiseks.

Ise kätte võetud sihipärase vabatahtliku töö kaudu kinnistasin ja arendasin ma oma seniseid meedia-alaseid oskusi. Vabatahtlikkuse kaudu võitsin ma võimaluse teha neid samu asju suuremas mahus ja juba palga eest. Mis omakorda tähendab seda, et mul on kohustus ja minu käsutuses on vahendid, et minna oma priitahtlikkusest sündinud ideedega edasi üha suuremalt ja ametlikumalt.

Mille nimel ma tööd teen?

Kõige selle juures on mulle alati olnud oluline, et töö – olgu siis vabatahtlik või palga eest – arendaks mind kui isiksust. Töö peaks andma mulle parema arusaama sellest, kes ma olen ning töö tegemine peaks muutma mind tugevamaks nii vaimselt kui füüsiliselt. Lisaks peaks minu töö olema seotud inimestega ning ühise heaolu kasvatamisega.

“Töö peaks andma mulle parema arusaama sellest, kes ma olen.”

Ma usun neisse põhimõtetesse, ent need panevad mu ette loomulikult ka raskusi. Näiteks nõuab ühiskasu printsiip minult pidevat kontrolli, et kas ma teen ikka mõtestatud tööd mingi reaalse hüve saavutamiseks või on mu töö “ühise” kui mõneti ebamäärase mõiste pahupoolel ehk heitlik ja sihitu. Samuti pean ma peale passima, et keskenduksin üleüldisele pildile, mitte piiratud mõju omavatele detailidele.

Laiemalt olen ma endale kehtestanud aga ühe lihtsa reegli.

Kui ma ei tea, kas ma olen õiges kohas või õigel teel, siis ma kasutan sellistes olukordades ühte lihtsalt küsimust. Ma küsin endalt, kas ma saan käsil olevat projekti või minu ümber olevat organisatsiooni paremaks teha? Kui ma vastan jaatavalt, siis olen õigel teel ja mu tööl on perspektiivi. Kui aga vastan eitavalt, siis ma ei oska või ei saa enam antud ala paremaks teha.

Siis on selge: on aeg edasi minna.