Kati Pärn: kõnni köiel, aga püsi tasakaalus

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Tunne, et oled vajalik ning asendamatu on hea, sest see eeldab suunda õigel rajal, kellegi või millegi huvides. Mina kahtlen kõigis oma tegemistes aina tihedamini, eelkõige just vabatahtlikus töös. Kogemust on juba mõningate aastate jagu ning see on ütlemata väärtuslik, aga midagi peab varsti muutuma, sest noorematele tuleb teed anda ja uutele jahimaadele oma pilk suunata. Põhjendan oma seisukohta, milleni jõudsin umbes kuu, kaks tagasi. Ärge ehmuge selle kirja aususest, kuna rolli mängivad paljud tegurid ja kõigest ma siin ei kirjuta.

Elu on huvitav, meil on nii palju erinevaid võimalusi millest kinni haarata ja kui soovid vähegi tegus olla, siis noorsootöö valdkond on täis organisatsioone, kus end rakendada, koolitusi, millest osa võtta ning projekte, kus kaasa lüüa. Olles erinevates mailinglistides, saad selliseid pakkumisi umbes kümmekond päevas. Entusiastlikuna haarad nendest kinni, arendad ennast ja töötad oma tuleviku nimel kuni jõuad teatud laeni. Lae all pean silmas tunnet, kui mõistad, et asja võlu on kadunud ning oleks aeg liikuda edasi. Loendamatud tunnid, koosolekud, otsused ja probleemid, millega pead tegelema – kõik see on sind arendanud ja palju juurde andnud. Aga siis käib krõks sinu peas. Mille või kelle jaoks ma täpsemalt teen seda, mida ma teen ja mis see mulle annab?

Jah, mõistan, et ükskõik mis organisatsiooni eesotsas sa ka poleks, kõik on selle hüvanguks, tänapäeva noorte potentsiaali avamiseks ja arendamiseks ning palju-palju muud. See kõik on väga ilus ja õige, ma ei kahtlegi selles. Aga tunne, et oled aastaid juba selle alla pannud, võib samal ajal olla nii magus kui ka kibe. Magus, sest kõik need kogemused on kirjeldamatud ja väärtuslikud. Kibe, sest oled suure osa enda ajast, tervisest, elust ohverdanud selle hüvanguks. Selle teadmisega ehk mõistadki, et on aeg liikuda edasi. Anda ruumi noortele ja uutele, et nemadki saaksid ronida kolmanda sektori karjääriredelil ja kogeda sarnaseid õppetunde. On lust näha nende entusiasmi ja nostalgiliselt tunda, et aastate eest olid ju samas seisus. Ent praeguseks on väärtuste kaalukausid muutunud.

Eesti noorteorganisatsioonid seisavad pidevalt silmitsi inimeste puuduse ees. Tulenevalt sellest tunned ühel hetkel, et oled kuidagi nii sisse mähitud tänu oma teadmistele ja informatsioonile, mis on sinu kätte koondunud. Juured on sedavõrd sügaval, et sa ei kanguta neid lähima poole aasta jooksul nii naljalt välja. Tuleb suurepärane pakkumine minna kuu aja pärast Portugali praktikale ja sa ei saa sellest haarata, kuna kohustused ei luba ning selline tunne on kergeltöeldes ahistav. Seda enam, kui soovid midagi muud, mis kisuks sind lahti enne, kui on hilja. Ärge mõistke mind valesti, tegelikult olen ma üks ütlemata elurõõmus ja heatahteline, seda on mulle palju öeldud. Üks sõber sõnas mulle paar aastat tagasi: „Kati, tee mis sa teed, aga vaata, et sa selle juures läbi ei põle. Kui see ka juhtuma peaks, siis lohutuseks tea, et kümmekond inimest on seda enne sind teinud ja ellu jäänud.“ Julgen väita, et ma pole millelgi nii kaugele lasknud areneda ning selle pärast tõmbasingi enda tegemistesse piiri ja hakkan töötama selle nimel, et ma järgmine kord saaksin end tunda vabamana ja võtta vastu see Portugali pakkumine.

Minnes tagasi algusesse, siis enne tegutsemist tuleb mõelda, mida mingi pakkumine või noorteorganisatsioonis tegutsemine sulle endale annab ja kuidas panustab see sinu tulevikku. See üksipulgi nö lahti mõtestada, arvestades aja ja energia kulu, ning alles siis vastavalt tegutseda või mitte. Vähem impulsiivset käitumist ning rohkem ratsionaalset mõtlemist, isegi kui see tähendab loobumisi ja äraütlemisi. Tegutseda sel rindel, mis on antud hetkel tõeliselt südame asi ja inspiratsiooni allikas. Sest tegelikkuses pole keegi asendamatu ja lõpuks oled sina iseendale kõige tähtsam.

Kati Pärn

Kati Pärn

Kati Pärn on MTÜ Tegusad Eesti Noored (TEN) esimees ning TENi ridades tegev juba neljandat aastat. Euroopa Noorteparlamendi (EYP) liikumises kaasa löönud alates 2008. aastast. AIESECiga liitus 2010. aastal ja sellega on seotud siiani. Erinevate kolmanda sektori organisatsioonidega kokku puutunud nüüdseks juba kuus aastat.


2 kommentaari

  1. Marit ütleb:

    Äratundmine… Aga eriti meeldib mulle see viimane mõte. Lõpuks läheb
    organisatsioon oma teed ja sina oma elu rada. Ja need kaks on tegelikult
    täiesti erinevad. Ja seda tasub endale aeg-ajalt teadvustada.

  2. Elmo Puidet ütleb:

    väga tubli, et selle sammu astud ja usaldad neid, kes tulevad Su järel – ka nemad suudavad suurepäraseid asju korda saata 🙂
    .. ja kui juba kord oled sellistele organisatsioonidele “näpu” andnud, siis annad ka ilmselt edaspidi, igakord leides uusi väljakutseid ja arenguvõimalusi. juhina ei ole meist  keegi “valmis” mil iganes ajahetkel, inimesena on meil alati võimalus astuda veel üks samm kasvamisel. 
    p.s. ilmselt peaks TEN ja ka mõned teised “nooremate” noorte organisatsioonid sõlmima koostööleppeid mõne “vanemate” noorte organisatsiooniga (nt JCI), et tekitada lisamentorlussuhteid ja lihtsamaks/kiiremaks ülemineku nt ettevõtlusse.