Kuidas jääda eriarvamusele, viisakalt!

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

disagreement

Autor: Siim Tanel Tõnisson
Toimetajad: Astrid Mägi, Kertu-Liisu Ert

Internet on vaidlemise varasemast lihtsamaks teinud. Kirjameeste ja lugejate suhe on palju interaktiivsem. Tekstidele jäetakse kommentaare, vastatakse blogipostitustega. Ja seda ju peamiselt vaidlemise eesmärgil, mitte nõustumise märkimiseks. See on ka oodatav. Vaidlused kütavad kirgi, sest saab öelda rohkem uut kui nõustudes. Ja kõik tahavad öelda midagi uut.

Interaktiivsuse tulemuseks on suurem mittenõustujate arv kui varem. Nende oskused eriarvamusele jääda on aga tihti kasinad. Mittenõustumine ise ei ole kindlasti halb, kuid kui teeme seda valesti, võib sellest saada negatiivsuse allikas. Kuna puutume sellega tänapäeval aina rohkem kokku, on vaja endale selgeks teha, milline vastulause on hea, ja milline mitte, et vältida arutut viha ja tõsta arutelu kvaliteeti. Selleks asetame võimalikud vastulaused hierarhiasse:

VH0. Sõim

Madalaim viis, kuidas millelegi oponeerida, kuid kahjuks kõige levinum. Kätkeb vastaspoole, kas labaselt või pealtnäha intelligentselt väljendatud sildistamist. “Idioot” või “ebakompetentne amatöör” – vahet ei ole, sõim on sõim.

VH1. Ad hominem

Argumentum ad hominem on vastasseis, mille aluseks ei ole öeldu, vaid ütleja. Erinevalt sõimust võib isiku pihta suunatud argumendil olla ka kaalu (näiteks “Muidugi ta kirjutab riigikoguliikmete palgatõusust, sest ta ise on üks neist!”), kuid lõpuks ei saa me kunagi olla kindlad, kas ja kuidas see, kes ta on, mõjutab tema väljaöeldut. Selline lähenemine ei vii edasi.

Kunagi ei saa kellegi väiteid kahtluse alla seada puhtalt seepärast, et tal puudub “pädevus”. Vastupidi, tihti on just värske vaataja see, kes suudab näha dogmast kaugemale.

VH2. Toonile vastandumine

Toonile vastandumine on parem kui lihtsalt autori ründamine, kuid mitte oluliselt. See, kas autori väited on tõesed või väärad, on palju olulisem kui see, millisel toonil ta neid esitab. Tooni on väga raske tõlgendada, eriti kuna see, mis on ühe jaoks neutraalne võib olla teise jaoks hoopiski ründav.

VH3. Vasturääkivus

Vasturääkivuse väljatoomine on esimene vastukaja hierarhias, mis keskendub puhtalt tekstile. Et see ei kanna endas tõendavat ainest, jääb pelgalt selle väljatoomine siiski nõrgaks. Harva võib sellest ka piisata, kui osutatakse olulisele veale vastaspoole arutluses.

VH4. Vastuargument

Kui eelnevad vastuolemise viisid tegelikult ei tõestanud midagi, siis vastuargument  on esimene hierarhias, kus see võib juhtuda. See on põhimõtteliselt eelmine punkt koos põhjenduse ja/või näitega. Vastuargumentide suurim oht on see, et tihti on nad suunatud millegi vastu, mida autor tegelikult ei käistlenudki. Kõige tavalisem ja ka vihasem vaidlus võib aset leida kahe inimese vahel, kes tegelikult on teineteisega nõus. Räägitakse lihtsalt erinevatest asjadest.

Kui autor on tõesti jätnud midagi olulist märkimata või ei ole tabanud asja tuuma, mida võib ka juhtuda, siis tuleb seda kritiseerida ainult tugevate näidete ja põhjendustega.

VH5. Ümberlükkamine

Ümberlükkamine on juba väga tõsiseltvõetav, aga harv, sest nõuab palju tööd. Sel puhul lisatakse lihtsale vastuargumendile kindel viide öeldule, tsitaat. Nii saab vältida möödarääkimist ning piiritleda see, mille ümber jutt käib. Kui ei leia tsitaati, mida ümber lükata, pole ilmselt mõtet vaidlema hakata, sest on oht teemast kõrvale kalduda.

Tsiteerimine ise loomulikult veel ümberlükkamist ei loo. Tsitaadi võib tuua ka siis, kui argumenteerida VH0 tasemel.

VH6. Keskse väite ümberlükkamine

Kuigi ümberlükkamine on juba väga tugev lähenemine, on seal võimalik kalduda ad hominem tüüpi argumentidesse, sest ümberlükkamine ei pruugi käsitleda tegelikku sisu. Järgides kõiki vorminõudeid, võime siiski jääda kritiseerima faktilisi eksimusi või ortograafilisi vigu.

Tõeline küps argument otsib välja oponendi tekstis tema mõtte, toob selle välja, näitab vastuolu, põhjendab ning esitab näite. Skeem võiks olla järgmine:

Autori keskne väide paistab olevat X. Seda näeme lauses:

<tsitaat või refereering>

Kuid see on vale, sest…

Miks see kõik vajalik on?

Vastuargumentide hierarhia ei aita meil üheselt aru saada, kelle arvamus on õige. Hierarhia aitab puhtalt mõista, kas kellegi väitel võib üldse mingisugustki põhja olla. Tundes sedasorti liigitust saab lugeja paremini hinnata seda, mida ta loeb. Eelkõige aitab see tal läbi näha pahatahtlikke argumente, teisisõnu demagoogiat.  

Liigitus võib aidata ka kirjutajat ennast. Nimelt on enamik n-ö pahatahtlikest argumentidest tahtmatud. Miski meie sees lihtsalt ütleb, et see on vale ja me peame seda heidutama esimese ettejuhtuva ja tihti vihase löögiga kuhu iganes. Vaadates oma sisemist vastumeelust natuke kaugemalt, leiame ehk mõne puudujäägi ja avastame, et tõesti, tegemist on ju mõttetu ad hominem argumendiga, mis kellelegi kasu ei too.

Kõige tähtsam on aga see, et arutelu kvaliteet tõuseks, et puuduks vihkamine, sülitamine ja labasus ning tõesti: läbi vastuolu võiks sündida midagi uut. Kui kaob kehv argument, kaob ka viha seal sees ning kõik ümber muutub paremaks. Selline vist ongi õnn.