Kuidas tahta vähemat, et kokkuvõttes saada rohkem?

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Mis takistab paljudel edukatel inimestel ja ettevõtetel saamast väga edukateks? This Inc. tegevjuht GREG McKEOWN, kellele Maailma Majandusfoorum omistas 2012. aastal Noore Globaalse Liidri tiitli, väidab oma Harvard Business Review’s ilmunud arvamusloos, et ebaõnnestumise põhjuseks on sageli just nimelt edukus. 

Kõlab paradoksaalselt?

McKeowni arvates järgneb esialgsele õnnestumisele väga sageli põrumine, sest edukust iseloomustavas võimaluste paljususes kaotatakse kindel eesmärk. Tema arutluskäik on järgmine: edukuse pandiks on selge arusaam oma eesmärgist ning pidev töö seatud sihi suunas, mis viib lõpuks eduni. Tänu saavutatule avanevad peagi uued võimalused. Paraku hägustab valikute paljusus nägemust tulevikust: ühe konkreetse sihi asemel on äkitselt palju sihte, mis tunduvad ihaldusväärsed. Tegutsemine pole enam nõnda eesmärgipärane ning ressursid on jagunenud mitmete ettevõtmiste vahel. Lõpuks kaob selgus oma eesmärgist – see, mis oli esialgu edu pandiks. Meenub eesti vanasõna, mis räägib suurest tükist ja lõhkisest suust. Kuidas taolist olukorda vältida? McKewonil on varuks kolm näpunäidet.

Esiteks, kasuta konkreetsemaid ja rangemaid kriteeriume.

Oletagem, et peame enda riidekapi sisu revideerima. Kui küsiksime endalt iga riideeseme juures, kas on võimalik, et seda millalgi kannan, siis on vähetõenäoline, et üldse midagi ära viskame või anname. Riidekapp on puupüsti täis esemeid, mida võtame sealt välja harva kui üldse. Kui küsiksime endalt hoopis, kas see pluus või kampsun meeldib mulle väga või mitte, siis võiksime ilmselt süümepiinadeta suure osa riietest kapist välja visata, tundmata hiljem millestki puudust. Tekkinud vaba ruumi saaksime kasutada hoopis otstarbekamalt.

Sarnasest mõtteviisist võiksime lähtuda teisteski valdkondades. Oluline on mitte piirduda keskpärasusega, vaid pidevalt parimat taotleda. Selgitamaks välja oma tõelist kutsumust, tuleks vastata kolmele küsimusele: “Mis muudab mind kirglikuks?”, “Kuidas saaksin oma tugevusi kõige paremini kasutada?” ja “Mida vajab maailm?”. Vastus, mis rahuldab kõiki neid küsimusi, on sobilik suureks sihiks. Kire, ande ja turu kokkupuutepunktis paikneb sageli inimese suurim kutsumus.

Teiseks, küsi endalt, mis on hädavajalik, ja vabane ülejäänust.

Kui ebavajaliku kõrvale jätame, jääb tunduvalt enam aega, et tegeleda tõeliselt olulisega. Ent kuidas mõista, mis on üleliigne? Esmalt analüüsi oma praegust tegevust. Liikumine korratuse poole on üks inimelu paratamatusi. Segadus töölaual on kerge tekkima, ilma, et selle nimel eraldi pingutaksime. Samamoodi risustavad meie olevikku minevikust pärit vananenud ideed ja ebaoluliseks muutunud eesmärgid. Need on meile koormaks ja takistavad edasist tegevust. Võiks järgida lihtsat reeglit: enne, kui hakata tegelema millegi uuega, tuleb loobuda millestki vanast.

Kolmandaks, ole teadlik omandi üleväärtustamise efektist.

Inimesed on kiindunud esemetesse, mida nad omavad ning pole seepärast nõus neist loobuma. Seda suundumust illustreerib Kahnemani, Knetschi ja Thaleri läbi viidud eksperiment, kus täpselt pooled katseisikutest said endale kohvitassi ning ülejäänud algselt sama palju maksnud pastapliiatsi. Coase’i teoreemi kohaselt pidanuks pooled pastapliiatsi- ja pooled kohvitassiomanikest oma esemeid vahetama, ent tegelikkuses osales vahetuses tunduvalt vähem inimesi. Ainuüksi omanikutunde tekkimine tõi kaasa vastumeelsuse esemest loobumise suhtes. Mõelgem näiteks raamatule, mida pole juba aastaid riiulist välja tõstetud ega avatud – teos muutub väärtuslikumaks kohe, kui kaaluda sellest loobumist. Sellest tulenevalt on ka karjääriga seotud valikute puhul vale küsida: “Kui kõrgelt ma seda võimalust hindan?” Parema tulemuse saaksime, kui küsiksime endilt: “Kui mul ei oleks seda võimalust, siis millest oleksin nõus selle saamise nimel loobuma?”

Niisiis, vältimaks edule järgnevat ebaõnnestumist, on oluline järjekindlalt vähema poole püüelda. Ei pea mitte huupi pakkumistest keelduma, vaid loobuma ebavajalikust – eesmärgipäraselt, sihilikult ja planeeritult. Vahel on oluline öelda “ei” suurepärastele võimalustele, et jääda kindlaks enda valitud suunale ja jõuda millegi veelgi suuremani. Vähestel on julgust taolise põhimõtte järgi elada, ent ehk eristabki just selle printsiibi järgimine väga edukaid inimesi ja ettevõtteid lihtsalt edukatest.

Allikas: http://blogs.hbr.org/cs/2012/08/the_disciplined_pursuit_of_less.html