Margo Loor noortele juhtidele: “Leia tasakaal tulemuste ja protsessi vahel.”

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Margo Loor

Margo LoorTöötas 6 aastat Heateo Sihtasutuses sotsiaalsete ettevõtete portfellijuhi ja strateegianõustajana, klientide hulka kuulusid näiteks Noored Kooli SA, Terve Eesti SA ja SA Entrum. Alates 2010. a. töötab Eesti Väitlusseltsi tegevjuhina

Autoga sõites on juhil pidevalt olemas täpsed andmed sõidukiiruse, läbitud teekonna, kütusekulu ja -jäägi ning isegi parajasti raadiost mängiva loo kohta. Kas sa organisatsiooni juhina tead, mitu protsenti missioonist on teil täidetud, kui mitu vabatahtlike töötundi sul veel “kütusepaagis” kuu lõpuni alles on jäänud ning mitu punkti on kasvanud või kahanenud kvartaliga teie sisemine suutlikkus McKinsey CAT skaalal?

Viis aastat tagasi sain tuttavaks Tõnuga*, noorteühingu ProjektiPuu asutaja ja juhiga. ProjektiPuu missioon oli tõsta noorte hoolivust keskkonna vastu. Selleks toetati noorte poolt erinevate keskkonnaprojektide väljamõtlemist ja elluviimist, viidi läbi seminare, koolitusi ja infopäevasid.

Tõnu oli juhina äärmiselt pühendunud tulemustele. Ta teadis igal hetkel täpselt, mitu keskonnaalast noortealgatust olid nad suutnud käivitada, mitu ruutmeetrit metsa oli nende tegevuse tulemusel istutatud või mitu noort oli pärast nende programmi lõpetamist jätkanud keskkonnaaktivismiga. Veel täpsemalt teadis Tõnu aga seda, kui paljud nendest noortest, kes olid ProjektiPuu juurde jõudnud, ei olnud oma algatust käivitanud. Peaasjalikult sellest Tõnu mõtleski, proovides leida pidevalt uusi võimalusi mõju suurendamiseks, sihtgrupi laiendamiseks, rahastuse juurdetoomiseks.

Tõnu tööpäevad algasid kell 7:30 hommikul ning lõppesid kell 23 õhtul viimaste Skype-koosolekutega. Kui keegi nende pisikeses, ahjuküttega kontoris jäi liiga kauaks kohvi keetma või tegi tunnis vähem kui 5 telefonikõnet, sai ta mõne Tõnu sarkastilise märkuse osaks oma “madala efektiivsuse” tõttu. Ühtegi tiimiüritust ei korraldatud (isegi jõulupidu mitte), kuna see oli Tõnu hinnangul mõttetu aja ja raha raiskamine. Sama kehtis kontori hubasemaks muutmise kohta. Kõik ressursid pidid 150% olema pühendatud tulemustele, tulemustele ja veelkord tulemustele. Eeskujuks seadis Tõnu oma tiimile pidevalt NASA (“Eesmärk on jõuda esimesena Kuule!”).

Lisaks Tõnule töötas ProjektiPuus veel 3 inimest. Need ei olnud algsed 3, kellega Tõnu oli ProjektiPuu koos käivitanud. Meeskond oli vahepeal mitu korda vahetunud. Tõnu oli juba harjunud sellega, et igal aastal tuli leida uued inimesed. “Nõrgad, ei pea vastu,” ütles ta mulle tavaliselt, kui järjekordset töötajaotsingut välja kuulutas.

Tõnuga samal ajal samas linnas elas Tiina, kes oli koos sõpradega loonud MTÜ Arvuti Killer, mille eesmärk oli võidelda noorte arvutimängu sõltuvusse sattumise vastu. Tegevusteks olid teavitus- ja ennetuskampaaniad, koolikülastused, spordipäevad. Arvutisõltuvuse ohus noorte vanemad olid hea meelega valmis nende organisatsiooni tegevust toetama.

Tiina oli juhina väga püüdlik ja põhjalik. Arvuti Killeril oli ilus kontor kesklinnas, kus tema kolmel töötajal olid ilusad, ergonoomilised töökohad. Koosolekud algasid ja lõppesid minuti täpsusega. Regulaarselt toimusid tiimipäevad ja meeskonnakoolitused. Kaks korda aastas pidas Tiina töötajatega arenguvestluseid. Kord nädalas saadeti välja eeskujulikult vormistatud, toimetatud ja kujundatud infokirja. Kampaaniaplakatid olid dünaamilised ja kirevad ning spordipäevadel käisid esinemas the Sun ja X-panda,  et noori arvutist eemale meelitada. Kontori toalettruumi peeglil olid reas Arvuti Killeri logoga seebikesed.

Kui ma Tiina käest küsisin, mitu arvutisõltuvuse ohus noort on nad sõltuvusest suutnud eemal hoida, loetles ta vastusena kampaania nähtavusnumbreid ja spordipäevade külastatavust.

Siinkohal võiks nüüd öelda, mis on Tõnust ja Tiinast saanud tänaseks, kui mul nendega esimesest kohtumisest on möödunud peaaegu 5 aastat. Põnevam tundub aga jätta see arutamiseks siin blogiloo kommentaarides. Mis sa arvad, kus nemad ise ja nende organisatsioonid tänaseks omadega on? Kumba Sina oma juhi käekirja mõttes rohkem ära tundsid?

Kui me Heateo Sihtasutuse algusaegadel oma strateegia ja väärtuste üle arutasime, seadsime sageli omale eeskujuks maailma juhtiva konsultatsioonifirma McKinsey & Co. Lugesime “The McKinsey Way” raamatut ning kopeerisime nende sisemisi protsesse. Meile tundus, et pole ühtegi vabandust, miks kodanikeühendus Eestis ei peaks püüdma olla sama professionaalne ja tulemuslik.  Ma ei näe jätkuvalt ühtegi põhjust, miks üks vabaühendus ei peaks proovima oma tegevustes olla üliprofessionaalne ning täpselt ja põhjalikult teadlik oma tegevuse tulemustest ja mõjust. Eriti kehtib see noorteühenduste kohta, kus noored õpivad oma esimest organisatsioonitunnetust.

Õnneks oli mul Heateos üks väga tark kolleeg Kairi, kes ütles, et ainult tulemustele pühendudes põletame me kiirelt läbi ennast ja teised meie ümber ning et tema arvates peaks pidevalt otsima tasakaalu tulemuste ja protsessi tähtsustamisel. Umbes sellises sõnastuses läks hiljem kirja üks Heateo SA neljast põhiväärtusest. McKinsey oli meile jätkuvalt eeskujuks, aga me otsustasime nende tasemeni jõuda hoolides samas iseendast, inimestest meie ümber, keskkonnast ja läinud ning järeltulevatest põlvkondadest.  McKinseys vahetub tänaseni enamik inimesi 2-3 aasta tagant, kauem on keeruline vastu pidada.

Ma ootan huviga, millal esimene kodanikeühendus või ka noorteorganisatsioon Eestis saab ISO kvaliteedijuhtimise sertifikaadi. Maailmas pole see enam ammu mingi ime. Kuid minu tõeline austus kuulub juhtidele, kelle organisatsioonides ma näen, et osatakse hoida tasakaalu tulemuste ja protsessi vahel.

* nii isikute kui organisatsioonide nimed, kohati ka tegevusvaldkonnad on muudetud


6 kommentaari

  1. Meeli ütleb:

    Ma pakuksin, et Tõnu MTÜ töötab täpselt sama moodi edasi seni, kuni ta jaksab, sest tundub suhteliselt kindel olevat, et nii peavad asjad käima. Tiina on tänaseks tõenäoliselt aru saanud, et puhtalt üksikute ürituste korraldamisest ei piisa, et noortele uusi ja paremaid harjumusi tekitada ja teeb seda nüüd ehk kuidagi süsteemsemalt.

    Samas ma väga loodan, et nad said kuskil tuttavaks ja õppisid teineteiselt. 🙂

  2. Liis ütleb:

    Toon sisse paralleeli Mart Noorma artikliga siinsamas (
    http://www.nooredliidrid.ee/blog/mart-noorma-noortele-isegi-koige-positiivsemad-muudatused-pohjustavad-alati-vastasseisu/).
    “Muutuste edukaks elluviimiseks peate esmajoones veenma oma kaaslasi selles, et
    a) nad on võimelised seda tegema (võrdle – mul on aega ja raha, et kinno minna);
    b) nad saavad sellest kasu (mulle ilmselt see film meeldib ja sõber on ka tore).”
    Areng on üks motiveerivaim kasusaamise võimalus ning tulemused on võimekuse näitajaks. Ilma arenguta on järgmise taseme saavutusteni raske jõuda, kui muidugi õnnelikud juhused mängu ei tule. Ilma saavutusteta ei saada aimu oma võimekusest ning nii muutub areng sihituks.
    Seega tulemustele orienteeritud organisatsioon jääb samale tasemele, teine muutub oma tegevuses laialivalguvaks.
    Lõppkokkuvõttes jäävad mõlemad toppama – üks ei anna ruumi arenguks, teine ei näita  inimeste ja organisatsiooni võimekust.

  3. Ise olen arvamusel, et organisatsioonil on pikas perspektiivis kaks kõige olulisemat aspekti: liikmed (st. nii olemasolevad kui endised) ning süsteem uute liikmete leidmiseks, välja koolitamiseks ja rakendamiseks.

    Sellest lähtuvalt: ProjektiPuu -> olemasolevad liikmed on tõenäoliselt suhteliselt rahulolematud kuna tundus, et nende arendamise ja motiveerimisega organisatsioonis ei tegeleta. Sellest lähtuvalt ei jää seal töötanud inimesed tõenäoliselt pärast lahkumist enam seotuks ning ei panusta selle arengusse ja Tõnu ühel päeval organisatsioonist lahkub, siis kukub see ilmselt kokku.

    Arvuti Killer -> võib-olla ei olnud tol hetkel kõige efektiivsem, kuid tänu inimeste arendamisele on Tiinal iga tegutsetud aastaga ilmselt järjest suurem lähedaste toetajate ja nö. vilistlaste võrgustik, kes näevad organisatsiooni probleeme ning aitavad neid tõenäoliselt üsna hea meelega lahendada ning seeläbi efektiivsust järk-järgult suurendada.

    Ehk arvan, et võib-olla küll mitte juba 5 aastaga, aga üldjoontes ProjektiPuu tõenäoliselt mõne aja pärast enam ei tegutse. Arvuti Killer saab aga paika konkreetsemad mõõdikud ja strateegia, Tiina vahetub välja uue tegevjuhiga endiste töötajate seast ning organisatsioon tõenäoliselt kasvab ja areneb.

  4. Margo Loor ütleb:

    Mõned hüpoteesid PP ja AK tänase olukorra kohta on juba pakutud, aga ma ootaks veel paar päeva enne, kui kirjeldan nende tegelikku tänast olukorda. Hea meel oli lugeda, et näiteks Liis lisaks äraarvamisele pakkus oma vastuses juba osaliselt ka võtme, millega nimetatud organisatsioonide probleeme oleks õigel ajal saanud lahendada.

  5. Margo Loor ütleb:

    Loo lõpetuseks.
    Tõnuga läks nii, et ta võttis oma organisatsiooni tööle Agnese, kellele nende tegevus sügavalt korda läks, aga kes ühtlasi nägi inimestes väga suurt väärtust, mitte kiiresti vahetatavat kulumaterjali. Ühel hetkel, kui Agnes nägi järgmist seltskonda töötajaid ProjektiPuus läbi põlemas, võttis ta Tõnu ette ja rääkis ära kõik, mida Tõnu tema arvates õigesti ja mida valesti teeb. Kõigepealt läksid nad kapitaalselt tülli. Siis võttis Tõnu puhkuse, rääkis mitmete oma nõuandjate ja lähedaste inimestega, analüüsis põhjalikult oma käitumist ja võttis ette tõsise katse juhina areneda. Areng on jätkuvalt käimas, aga ProjektiPuu on täna oluliselt parem koht töötamiseks, kui see oli veel paar aastat tagasi.

    Tiinal, kahjuks, pole ühtegi sellist kriisi ette tulnud. Rahastajad toetavad rõõmuga jätkuvalt ühekordseid tegevusi, kus tulemuste ja mõju mõõtmisel pole olulist rolli. Euroraha massilise sissevooluga viimastel aastatel on Arvuti Killeril isegi veel paremini hakanud minema. Väliste nõustajate toel on küll mõningaid samme tulemuste mõõtmise suunas tehtud, aga valdavalt on see siiski jäänud tulemuspõhisest juhtimisest rääkimiseks.