Merle Purre: „Enesejuhtimise aluseks on Iseenda tundmaõppimine”

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Toimetaja: Kaisa Hansen

Merle Purre on semiootik ja koolitaja, kes töötab vaimse tervise portaalis Peaasi.ee. Tema südameasjaks on psühhiaatria ning kõik see omanäoline, mis jääb kokkuleppelise „normaalsuse“ piirialadele või neist väljapoole. Olles ise võidelnud sotsiaalärevusega ning tundnud koolikiusamist, on ta kindlasti õige inimene arutlemaks enesejuhtimise ja vaimse arengu teemadel.

Huvi tervise ja ravimise vastu – või idee saada arstiks – on minuga olnud nii kaua, kui mäletan. Põhikooli lõpuaastatest saadik on mind köitnud aga psühhiaatria. Paljusid huvitab psühholoogia ning see, kuidas mõista iseennast, teisi või inimsuhtluse keerdkäike. Mind aga paelub palju enam just psühhiaatria – meditsiiniline pool vaimse tervise alalt – see, kuidas ja miks inimesed toimivad või ei toimi. Kõik see omanäoline, mis jääb kokkuleppelise „normaalsuse“ piirialadele või neist väljapoole.

Ometi ei läinud ma õppima psühhiaatriks – pelgasin pikka arstiõpet ning seda, et psühhiaatriale keskenduda saab alles õpiaastate lõpupoolel. Läksin õppima hoopis semiootikat ja kultuuriteooriat. Hulkusin põnevate teemade vahel, omandasin kultuuri analüüsimise meetodeid maali- ja tõlkekunsti näidetel ning uurisin tähendusloome mehhanisme ühiskondlikus suhtluses. Just enne magistriõpingute algust jõudsin aga tagasi vaimse tervise juurde – algas koostöö Peaasi.ee’ga, esmalt eelkõige uurimustööde näol. Olen uurinud nii psüühikahäirete kujutamist Eesti meedias kui ka põnevaid nimesemiootilisi protsesse psühhiaatriakliinikute nimetamise käigus. Iga tallinlane teab, mis on Paldiski maantee rohelise plangu taga ning iga tartlane teab, miks võiks keegi seada sammud Raja tänavale. Magistritöö kirjutasin Eesti noortest ning sellest, kuidas nad kõnelevad vaimse tervise teemadel. Samuti uurisin, kas ilmneb psüühikahäirete häbimärgistamist ehk stigmatiseerimist. Võib öelda, et enim huvitab mind mõistmise loomine erinevate maailmakogemuste vahel, avamaks psüühikahäirete maailma.

Haridussüsteem ja joogatunnid!

Enda kooliaega mäletan üldiselt positiivsetes toonides, kuid kindlasti oli üheks märksõnaks ka minu loos (nagu paljude noorte omas) üksildus. Läks aega, enne kui leidsin need inimesed, kellega end hästi ja iseendana tunda. Küllap mäletab igaüks oma kooliajast, kuidas klassides olid moodustunud erinevad inimeste grupid – enamasti erinevate huvide ja väärtustega. Jõudsin põhikooli jooksul kuuluda – või pigem, üritasin kuuluda – pea kõikidesse erinevatesse gruppidesse, oma mõttekaaslasi tegelikult leidmata. Ja kui keegi oleks toona püüdnud minu olemust tabada meetodil „ütle mulle, kes on su sõbrad..“, siis oleks ta ilmselt jäänud sama suurde segadusse kui ma ise toona. Eri õppeastmete jooksul esines ka kiusamist – suuremal või vähemal määral avalikku; ent igal juhul alandavat ja valusat. Seda enam, kui see pärineb nendelt inimestelt, keda sõbraks tahad pidada. Vahel muidugi mõtlen, et huvitav, kas nemad enam seda mäletavadki? Vaevalt; aga mina küll.

Ma arvan, et meie haridussüsteemis ei pöörata praegusel hetkel piisavalt tähelepanu vaimse tervise teemadele. Usun, et paljuski võib selle osas vastutada üleüldine korraldus või korratus. Peamiselt on vaimse tervise teemad käsitletud inimeseõpetuse tundides, kuid mitte kuigi põhjalikult. Olen noortega vesteldes õppinud, et psühholoogia vastu tuntakse palju huvi; eelkõige praktiliste teadmiste vastu – näiteks psüühikaprobleemide ära tundmise ning teise inimese toetamise osas. Aga veelgi enam – arendades edasi üht Metsaülikoolis arstitudengiga arutledes sündinud ideed – võiks ka kehalise kasvatuse tunnis läbi viia mõned joogatunnid ja õpetada kõigile meditatsiooni! See on igati tõenduspõhine oskus kogu eluks, osata omaenda peas ja mõtetes paremini toime tulla. Tarvilik igale noorele ja täiskasvanule.

Oluline on käsitleda vaimset ja füüsilist tervist läbi põimunult ning vastastikuseid mõjusid selgitavalt. Vaimse tervise kohta saab jagada palju infot, nii teoreetilist kui praktilist, ent kõige kasulikum on nende ühine õpetamine juba noorest vanusest. Ehk väheneks siis ka ühiskonnas täheldatav tendents vaadelda vaimse tervise probleeme kui midagi, mida varjata; kui midagi, mida ei võeta tõsiselt.

Üks oluline täiskasvanu ja digitaalne immigrant

See, kas noor leiab probleemile abi, sõltub suuresti teda ümbritsevast keskkonnast ning selle võimalustest. Võib arvata, et siin mängib rolli kontseptsioon „üks oluline täiskasvanu“. Noorel on tõenäosus palju paremini toime tulla, kui tal on vähemalt üks lähedane täiskasvanu, keda usaldada ning kes teda toetab. On see tema vanem, õde-vend, miks mitte ka õpetaja või noorsootöötaja – kui on keegi, kes hoolib ja märkab, on võimalus elus hakkamasaamiseks juba märkimisväärselt parem. Siit näeme ka märkava kaaspilgu olulist rolli.

Usun, et Internet on praegusel ajal – ning mida põlvkond edasi, seda enam – üks olulisim meedium, mis mõjutab nii vaimset tervist kui sellealast teadlikkust. Kel on huvi, saab Youtube’i vahendusel meditatsiooni õppida või omandada tervist kahjustavaid oskuseid erinevatest foorumitest. Võimalusi on palju, see on nii põnev ja ohtlik. Uurisin hiljuti Eesti noorte kokkupuutumist internetiriskidega. Olime taas esirinnas – nii tehnoloogiliste võimaluste rikkuses kui ka internetiohtudega kokkupuutumises. Lapsevanemad on selles situatsioonis immigrandid – nagu kirjeldab terminipaar digital natives ja digital immigrants; uus põlvkond omandab esmalt emakeelena digitaalse „keele“. (Kes ei usu, vaadaku videoklippe lastest, kes oskavad enne rääkima õppimist tegutseda tahvelarvutiga osavamalt kui nii mõnigi täiskasvanu).

Et õppida ennast paremini juhtima, tuleb kõigepealt õppida tundma iseennast.

Internetiajastuga haakuvalt on noorte vaimse tervise portaalis, Peaasi.ee, võimalus ka e-nõustamiseks. Peamiselt tullakse abi otsima, kui tundub, et vaimse tervisega on midagi korrast ära – tahetakse teada, kas ja mida peaks ette võtma. Vahel kirjutavad ka tõsises kriisis inimesed, kes ei tea, kuhu pöörduda. Põhiliselt on mured depressiooni ja ärevuse teemadel. See haakub asjaoluga, et nende haiguste levimus on kõige laiem.

Enesejuhtimine ja sotsiaalärevus

Et õppida ennast paremini juhtima, tuleb kõigepealt õppida tundma iseennast. Enesearengu juurde käib lahutamatult refleksioon, aus vaade endale (eelistatavalt läbi tagasivaate-, mitte kõverpeegli). Mis on minu nõrkused ja tugevused? Kuidas saan tugevused enda kasuks tööle panna? Kuidas nõrkustele väljakutseid esitada? Tasub mõelda, mis on need eluvaldkonnad, millele tahan igapäevaselt rohkem tähelepanu pöörata. Olgu selleks mistahes tegutsemine – ajamahukad põhikohustused nagu töö või kool; igakülgne eneseareng; positiivsed asjad, mis vahel tähelepanuta võivad jääda nagu suhtlus sõpraderingis või enesele pai tegemine. Nendele valdkondadele saab erinevate meetoditega hakata teadlikumalt aega, mõtteid ja tegusid pühendama.

Küsimus, mida paljud aktiivsed noored peaksid endalt tihemini küsima: millal ma puhkan?

Isiklikult olen kõige teadlikumalt tegelenud sotsiaalärevuse ületamisega, mis erinevatel eluetappidel on hauganud suure ampsu igapäevase tegutsemise edukusest ja kinkinud tubli koguse lisastressi. Praeguseks hetkeks olen sel teel läbinud parajalt pika rännaku, mis algas ühe äratundmise ja otsusega. Kui sain aru, et põhjus mingile tegevusele „ei“ ütlemiseks on hirm sellega kaasneva suhtluse ees, siis otsustasin oma peas öelda siiski „jah“. Kogemused, mis nende „jah“-idega kaasa tulid, tõid endaga pea alati rõõmu ja siiraid elamusi. Nii muutusid need noogutused ja võimalused aina suuremateks ning nüüd olengi oma teekonnal jõudnud koolitaja-ametini. Mõjub ehk paradoksaalselt, et suhtlen selles rollis niivõrd suure hulga võõraste inimestega ning seisan tihti auditooriumi ees. Hoolimata asjaolust, et need on minu suurimad hirmud, naudin ma seda suhtlust ja suhestumist inimestega väga sügavalt. Näha seda, et ma suudan luua mõistmist, näha pilku silmis, mis kaasa noogutab – see on üks suurimaid väärtuseid ja võimalusi, mida oma töös hindan. Pärast intensiivset suhtlust pean end lihtsalt pisut koguma ja taastama.

Enda juhtimise juures on oluline tundma õppida enda vajadusi ja eelistusi. Kas mulle sobib töö tegemiseks-õppimiseks-kirjutamiseks pigem õhtu või hommik? Miks just siis? Kas õpin paremini üksi või näiteks kellelegi seletades? Aga veelgi olulisemad küsimused: mis motiveerib mind tegutsema? Miks on just see ülesanne mulle praegu oluline? Mida ma selle jooksul õppida saan? Ja küsimus, mida paljud aktiivsed noored peaksid endalt tihemini küsima: millal ma puhkan? Kuidas puhkab kõige paremini vaim, kuidas keha? Kui nendele küsimustele vastused leitud, tuleb neid igapäevaste otsuste tegemisel ka arvesse võtta.

Motivatsiooni leidmise ja hoidmise universaalidena toon välja visualiseerimise ja preemiad. Hoia ülevaadet tegemist vajavatest asjadest. Mida detailsemad ning väiksemate ülesandejuppideni laiali lammutatud on to-do-list’id, seda lihtsam on neid rünnata. Selle alusel saab ennast ühtaegu motiveerida ja rahustada. Olen märganud, et ärevus on märkimisväärselt väiksem, kui saad mõelda ainult järgmise tegemist vajava jupi peale; tegevusplaanid nädala või päeva osas annavad aga hea ülevaate. Ning nii mõnelegi on ülesande mahatõmbamine tegemist vajavate asjade nimekirjast juba väärt preemia omaette.

Märka – kuula – ole olemas!

Küsimus, kuidas saada aru, et inimene on langemas depressiooni või sattumas mõne teise vaimse tervise probleemi küüsi, on selles valdkonnas töötades üks tihedamaid. Ilmselt on ainult üks üleüldine nõuanne psüühikahäirete äratundmiseks: märka muutust. Meie igapäevaste emotsioonide, stressi, mõtte- ja käitumismustrite skaala on inimeseti täiesti erinev. Mis on normaalne päev ühe jaoks, ei ole seda teps mitte teise jaoks. Tähelepanu ja arutlust vajab see, kui inimese mõtlemine ja käitumine hakkab varasemast erinema. Vahel on see ka vaid kõhutunne, kui vaatad sõpra ja näed, et midagi on ta pilgus teisiti. Kui Sa märkad midagi, aga ei tea, kuidas käituda – siis ütlegi seda. Ole siiras – see on mu suurim soovitus. Ütlegi sõbrale, et mulle näib, et midagi on sinuga teisiti. Kas mulle ainult tundub nii või on midagi toimumas? Oskus midagi soovitada pole kaugeltki esmane, loeb see, et keegi on võimalikku muret märganud. Tihti on vaja vaid inimest. Kedagi, kes on valmis Sind kuulama. Või lihtsalt olema. Vahel on sõprade seltskonnas hea kasvõi lihtsalt olla, igaüks omaette – kes loeb raamatut, kes õpib, kes istub kavala näoga arvuti taga. Sõprade tugi on ääretult oluline. Olgem need inimesed, keda me enda ellu oleme salamisi soovinud.

Lisaks olemas olemisele ja ühisele tegutsemisele võib depressiooni küüsi sattuja toetamine käia „lihtsateks asjadeks” motiveerimise kaudu. Paratamatu tõsiasi on, et jaksu ja motivatsiooni on siis napilt ning tihti on isegi lihtsate asjade tegemine suurt pingutust nõudev. Kutsu sõber külla või mine ise tema poole ja tehke koos süüa. Käige koos jalutamas – eriti, kui voodist on raske välja saada. Arutlege ühiselt, millest oleks talle enim tuge. Olla olemas, ükskõik, kas on soov rääkida või mitte rääkida, naerda – nutta või lõhkuda ära kogu maailm… või aidata seda hoopis tükk tüki haaval uuesti kokku panna.