Mis juhtub aastal 2018?

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Pilt: Rufus Gefangenen

Esialgu avaldatud Eesti Päevalehes (05.12.2010).

Võime tulevikust rääkida nii palju kui tahame, kuid kui me ei kaasa vestlusesse neid, kes selles tulevikus lõpuks elama hakkavad ehk praeguseid noori, siis avastame väga tõenäoliselt hiljem üllatusega, et oleme saanud asjadest valesti aru ning teinud täiesti valesid otsuseid.

 

Albert Einstein on tabavalt öelnud: „Probleeme ei saa lahendada sama mõtteviisiga, mis need on tekitanud“ – ilmselt seetõttu ongi Arengufondi veetud Eesti Kasvuvisioon 2018 loomise protsessi kaasanud ka praegused noored Eesti tegijad, kes annavad loodetavasti oma värske perspektiivi ning uute ideedega tugeva panuse Eesti riigi tulevikuplaanide kujundamisesse.

Millest eelmine põlvkond aru ei saa

Aprillikuisel Arengufoorumil aitas mõista ja Eesti konteksti tõlgendada lähikümnendi olulisemaid maailmatrende Eamonn Kelly, nimeka strateegia-võrgustiku Global Business Network endine juht ja mitmete tulevikku käsitlevate raamatute autor.

Kelly rääkis laiapõhjalistest muutustest kogu maailmas – uutsorti globaliseerumisest, mitteformaalsete institutsioonide tõusust, inimenergia kasvust, väärtuste muutumisest, linnastumisest ja tehnoloogiaga kaasnevatest muutustest.

Üks punkt mida ta aga eriti põhjalikult rõhutas, on pealekasvava noorte põlvkonna uued väärtused, mis hakkavad järjest enam muutma seda, kuidas maailma majandus ja ühiskond üldiselt toimib. Ainuüksi USA-s on nn millenniumi põlvkonnas  78 miljonit noort (sündinud 1980-2000) ning veel palju rohkem on selliseid noori tärkavates Aasia majandustes, samamoodi palju on selliseid noori ka Eestis. Kahjuks ei saa eelmine põlvkond muutustest, mida need noored kaasa toovad, veel aru.

Tahaksin viidata lõigule umbes kuu aega tagasi toimunud „Talendid koju“ teemalisest Vabariigi kodanike saatest, kus üks väike, aga äärmiselt oluline detail mulle kõrva jäi. Räägiti uuringust, kus noored järjestasid olulisuse järgi tegureid, mille tõttu nad välismaalt tagasi Eestisse tööle tuleksid ning üks projekti „Talendid koju“ eestvedajatest tõi välja, et kuigi esimesel kohal oli elatustase, siis noorte jaoks oli olulisuselt teisel kohal väljakutse, mille peale saatejuht Aarne Rannamäe kommenteeris, et „see sõna on küll minu jaoks vaid üks hall udu.“

Tunnen, et selline arusaam on praeguses ühiskonnas valdav, kuid pean ülimalt oluliseks, et kui vaadata ja planeerida tulevikku, siis peame esmalt aru saama, et järgmise põlvkonna jaoks, ehk nende jaoks, kes seda tulevikku looma hakkavad, on see sõna äärmiselt oluline. Samamoodi ka sellised sõnad ja ideed nagu „eneseteostus“, „mitteformaalne juhtimine“ või „isiklik areng“.

Minu arvates üks olulisemaid asju, mida Eamonn Kelly välja ütles, on see, et tänapäeva noored inimesed ootavad mõtestatud tööd, nad tahavad teha midagi, millel on eesmärk ja mille väärtusi nad ise jagavad. Neid mõtteviiside muutusi eirates tehakse otsused ja viiakse läbi muutused, mis lähevad lihtsalt raisku, kuna järgmine põlvkond peab kõik uuesti ümber tegema.

Sularahavaba Eesti ja miks noored ei räägi

Millegipärast on aga noorel inimesel Eestis väga raske oma arvamust avaldada. Ei, mitte sellepärast, et ajalehed ei avaldaks (kuigi ka siin on paranemise ruumi) ning mitte ka seetõttu, et midagi öelda ei oleks – vastupidi, öelda on vägagi palju. Probleem on hoopis selles, et Eesti ühiskonnas ei sallita enda arvamuse avaldamist.

Lugege ainult mõnd rida kommentaaridest laupäeval Raul Eametsa poolt TEDxTartu konverentsil välja pakutud sularahavaba Eesti idee artikli all ning tunnete kohe, kuidas teile tahetakse ilmtingimata selgeks teha, et midagi, mis erineb üldisest arusaamast, Eestis välja öelda ei tohi.

Kes julgeks midagi öelda, kui on teada, et vastas istuvad mitutuhat valvast inimest, kes iga viga stigmatiseerida üritab ja igal juhul teisitimõtlejatele „ära panna“ tahab? Mõni ime siis, et meie noored oma arvamust ei julge avaldada.

Samas on oma arvamuse välja ütlemise julgus ülimalt oluline nii meie demokraatia säilimise seisukohast kui ka ühiskonnas vajalike muudatuste üle arutamiseks ning nende läbiviimiseks.

Meil on aga peale kasvamas terve põlvkond inimesi, kes on kogu oma teadliku elu elanud vabas Eestis, kuid on, nagu Ühtse Eesti kurikuulsas kõnes öeldud sai, „sama kuulekad nagu nende ema ja isa, kes ei lähe tänavale, kes ei astu ametiühingutesse, kes k***t ei ütle oma arvamust välja“. See on üliohtlik tendents ning seetõttu on eriti tänuväärne, et 6. detsembril Arengufond ka noorte häält tulevikuvisiooni loomise juures kuulda kavatseb võtta. Loodetavasti teeb seda ka ülejäänud Eesti ühiskond.

Kujundame enda maailma

Praegu kasvab peale põlvkond, kes usub uutesse asjadesse – kodanikuühiskonda ja koostegemisse (Teeme ära, Community tools, Noored kooli jpt), mitteformaalsesse juhtimisse, eneseteostusse ja -arengusse, põlvkond, kes on sündinud telekapult ja arvutihiir käes ning kelle jaoks sotsiaalmeedia ei ole mitte suhtlemise surm, vaid selle uus ja täiendatud, parem versioon.

Aktiivsed noored kuuluvad vabatahtlikesse noorteorganisatsioonidesse, eeldavad poliitikutelt avatust, suhtlevad vabalt rahvusvahelise sõpruskonnaga, on õppinud, töötanud või elanud mõnda aega välismaal ning tahavad olla kaasatud ühiskonna arendamise ja suunamise protsessidesse. Neil ei ole vahetut nõukogude taaka ja nad pürgivad ideaalide poole, mida eelmised põlvkonnad isegi ette ei kujutanud.

Tänased noored on need kes elavad homses ühiskonnas ning seetõttu on see ühiskond igal juhul ka just nende nägu. Kui suudame õigel hetkel neist trendidest aru saada, siis on võimalik, et loome Eestisse keskkonna, mis tuleviku liidreid siin hoiab ning neid oma võimeid siinsamas Eestis ja Eesti heaks rakendama paneb.


Martin Noorkõiv

Toimetaja: Martin Noorkõiv

Olen üsna veendunud optimist ja usun inimeste võimesse maailmas asju korda teha. Püüan oma igapäevases tegevuses ühendada ulmelisi visioone ning praktilisi väljakutseid kodanikuühiskonna, sotsiaalse ettevõtluse ning demokraatia arendamise juures. Töötan SA Domus Dorpatensise tegevjuhi ning Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimehena selle nimel, et tänastest noortest võiksid saada tulevased Eesti ühiskonna vastutustundlikud hoidjad ja arendajad. Lähemalt minu mõtetest ja tegemistest: martinnoorkoiv.com

2 kommentaari

  1. Kirjutises mainitud Ühtse Eesti kõne leiad aga siit:

    http://www.youtube.com/watch?v=exk5Ute0M4Q

  1. 4. jaanuar 2011

    […] “Milleeniumilapsed on esimene põlvkond, kus need erinevused on juba suhteliselt märgavatavad, näiteks paljud selle põlvkonna noored töötavad või töötasid enne tööle asumist vabatahtlikuna ning on näinud teistsugust maailma. Nende väärtushinnangud on muutunud ja nad eeldavad tööandjalt sarnaseid väärtushinnanguid (Sellest olen ka ise Päevalehe veergudel veidi kirjutanud).” […]