Mõlgutusi DD Akadeemia talvekoolist

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

12669583_1038780196186829_1917192000713612161_n

Autor: Heidi Maiberg
Toimetaja: Liisa Rajamets

DD Akadeemia talvekoolist koju jõudes olin väsinud, ent rahul. Need olid kaks intensiivset päeva täis põnevaid ettekandeid maailmaparandajatelt ning arutelusid demokraatia ja inimõiguste üle. Unetundide arvelt koos teiste tänaste ja homsete maailmamuutjatega lustimine pani tundma, et minagi tahan olla üks neist. Tahan ka midagi ära teha. Tahan muuta meie maailma paremaks.

Talvekoolis oli ettekandeid seinast seina: vaimse tervise korrashoidmise ja puhkuse vajalikkusest tehisintellektini, töö oskuslikust nautimisest autentse juhtimisstiili leidmiseni. Lai teemavalik aitab mõista, et muudatust ellu viies seisad silmitsi väga laiade probleemidega, mis puudutavad inimesi laiemalt, mitte üksnes konkreetse tööga seotud küsimustega.

Teiselt poolt kannab lai ampluaa sõnumit, et avatud ühiskonnas väärtustatakse igat liiget ja pole n-ö tabuteemasid. Kõik inimesed on ühe tervikuna üksteisega seotud ja seepärast mõjutavad nende otsused ühes või teises valdkonnas suuremal või väiksemal määral igat ühiskonnaliiget. Et viia ellu hea muudatus, tuleb aduda probleemi laiemas kontekstis, mitte jääda kitsa teema juurde kinni. Vaid nii saab aru probleemi mõõtmetest ja vajaliku töö hulgast.

Toon välja mõned meeldejäävamad ettekanded ja nende ajal tekkinud mõtted.

Merle Purre arutles oma ettekandes „Rohkemolemise võlu ja valu. Isehakanud maailmaparandaja õppetunnid“ noore aktivisti liigsest agarusest tekkinud probleemide üle. Praegu, noortena, peaksime end siduma kõikvõimalike organisatsioonidega, korraldama-turundama-ehitama, et jõuda suurte eesmärkide ja tegudeni. Kelle puhul tähendab see laia tutvusringkonda, kelle puhul mitmekordset Eesti keskmist palka kuus või kelle puhul unistuste tööd vaba graafikuga. Selle kõige hoos tuleks aga korraks peatuda, et mõelda, miks me midagi teeme ja mille arvelt seda teeme. Kui õige on olla rohkem une, trenni, perekonna või iseenda arvelt? Millal tunda ära piir, et agarus on muutunud liigseks ja ei suudeta öelda “ei”?

Kaspar Kruup kõneles nii vookogemusest kui tehisintellektist. Esimeses paneelis rääkis ta, kuidas tööd enda jaoks põnevamaks ja väljakutsuvamaks teha. Et tunneksid selle ajal naudingut ning pühendaksid end sellesse 100%. Kõlab küll uskumatuna, aga lihtsate vahenditega on võimalik igav töö endale huvitavaks mõelda ning flow lainel sõites seda ka paremini kui muidu sooritada.

Teises paneelis sain teada, et tehisintellekti ja roboti vahele ei saa joonistada ei suurt ega väikest võrdusmärki, üks lihtsalt ei ole teine. Samas, et kitsad tehisintellektid pole ammu enam tulevikumuusika, vaid saadavad meid juba täna pea igal sammul. Alustades Google’i otsingumootori ja Facebooki infovoo haldamisest, lõpetades abivahendiga, mis telefonis küsimustele vastata aitab. Kuulates võimalusi, kui võimsaks võib muutuda tehisintellekt ja kui automatiseerituks muutuvad lihttööd, jäi pähe keerlema nii mõnigi küsimus.

Mis on siis õige eriala ja töö, mis tooks leiva lauale, või laseks tehisintellektil ta lauale tuua, ka tulevikus? Kui tehisintellektid suudavad saada inimestest targemaks, siis millised võivad olla nende kavatsused? Kui väga peaksime kontrollima inimeste soove ja mõtteid, kes töötavad tehisintellektidega ja saavad neid kõige enam mõjutada?

Kui kõik mehhaniseerub ja ühtki lihttööd ei tee enam inimene, siis millega me hakkame tegelema? Kui üksikuna võime end hakata tundma, kui tiksume kodanikupalgal kodus ja saame tegeleda nende tõeliste väärtustega, milleks muidu töö kõrvalt aega ei olnud?

Väljatoodute kõrval jäi meelde enim Urmo Kübara ettekanne autentse juhtimisstiili leidmisest. Vabaühenduste Liidu endine juht vestles siiralt, kuidas tema ei soovinud algselt saada juhiks, sest arvas, et tal pole piisavalt oskusi, teadmisi. Siiski lähtus ta juhtmõttest, et alusta, kui mõte mittealustamisest on väljakannatamatu. Tuleks vaadata enda sisse. Tajuda, et nii töötajate käitumist kui ka juhi enda stiili mõjutavad isiklikud tugevused ja nõrkused, motivatsioon ja saavutamiskirg, ent ka elulugu, haavatavuse piir ja üldised väärtused.

Urmo ettekandest, mis oli viimane, sai talvekooli teemadepaabel hästi seotud. Millist tööd me naudime ja millist mitte. Kas me töötame üle või mitte, pooldame konservatiivsust või liberaalsust, avatud või suletud ühiskonda? See kõik sõltub meie mõttemaailmast, läbielatust, hirmudest, rõõmudest, nõrkustest ja tugevustest. Samast sõltub ka meie maailmanägemine, probleemide tajumine ja soov ning viis neid lahendada. Inimene on väike maailm, mis on rikkust ja erinevusi täis. Igal osal on oma roll ja mõju, nagu igal inimesel ja tema korda saadetud teol on koht ja mõju ühiskonnale. See, millist ühiskonda me soovime, sõltub meist endist. On olemas abivahendid, ent kas ja kuidas me neid kasutame, sõltub iga inimese sisemaailma otsusest.

Minu läbielamiste ja mõttemaailma kokkupuude talvekooli teemadega innustas mind veelgi enam minema rada, kus igapäevane töö aitab peale leiva lauale toomise ka maailma ühel või teisel moel paremaks teha. Tean, et saan sellega hakkama nende samade teadmiste ja vahenditega, mida kõnelejad lahkelt jagasid.