Õpi vigadest, milles sa ellu jääd ehk eduka juhi 3 käitumisviisi

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Tunnustatud ärimõtleja ja mitmete juhtimisteemaliste raamatute autor JIM COLLINS pidas GLSi esimesel päeval meeldejääva kõne sellest, kuidas juhtida tundmatuse ja riski ajastul. Oma kõnes kasutas ta näitlikustavalt kahte 20. sajandi alguse polaaruurijat (Robert Scotti ja Roald Amundseni), kes mõlemad püüdsid sarnastes tingimustes jõuda lõunapoolusele, kuid see õnnestus vaid Amundsenil. Collins toob välja juhi 3 käitumisviisi, mis tema arvates aitavad jõuda eesmärgini.

Fanaatiline distsipliin

Fanaatilist distsipliini on võimalik lihtsasti selgitada 20 miili marsi abil. Kui eesmärgiks on kuhugile jõuda, siis kõige mõistlikum on võtta endale sihiks iga päev läbida kindel vahemaa. Hoolimata tingimustest, kas paistab päike või on väljas torm, tuleb säilitada järjepidevus. Heades tingimustes võib tekkida kiusatus läbida pikem vahemaa, kuid nii võib ootamatu olukorra tekkimisel nappida jõuvarusid. Nõnda juhtus ka Scotti ja tema meeskonnaga, kes kurnasid end liigselt ja ei suutnud ootamatult tabanud tormile vastu panna. Kindlad soorituseesmärgid aitavad jõuda sihile – keskpärasuse tunnuseks on krooniline järjekindlusetus, milles puudub ühtlus ja distsiplineeritus.

Empiiriline loovus

Teiseks juhi käitumismalliks on empiiriline loovus, mida võib tinglikult nimetada ka talupoja mõistuseks. Selle tuumaks on mõtteviis, et enne uue tehnoloogia kasutamist tuleb palju katsetada ja omandada kogemusi. Scott otsustas kasutada oma polaarretkel uut tehnoloogiat, mis oli alles kasutusele võetud ning mis järjepidevalt tõrkus, seevastu Amundsen jäi kindlaks vanadele ja järele proovitud vahenditele, mis teda kordagi alt ei vedanud. Collinsi sõnul on väga lühinägelik paigutada suur kogus ressursse ühele kaardile, mis pole oma töökindlust veel tõestanud. Meil on vaja loovust, et leida probleemidele uusi lahendusi, kuid me vajame ka distsipliini, et vältida rumalaid riske ja tarbetut raiskamist.

Produktiivne paranoia

Kolmandaks tõi ta välja produktiivse paranoia – õpi vigadest, milles sa ellu jääd. Kõige olulisemad on ettevalmistused rasketeks aegadeks, mis võimaldavad vältida saatuslikuks osutuvaid tagasilööke. Ettevalmistused enne keeruliste aegade saabumist teevadki tugevaks. Amundsen asus oma retke planeerima mitu aastat varem, varudes seejuures ka toitu ning muud vajaminevat mitmekordselt. Scott nii palju varudele ei mõelnud, mistõttu sai neil toit otsa enne pärale jõudmist, kuna torm sundis neid pikka aega ühe koha peal olema.

*Boonuseks organisatsioonidele – suurepärasus

Lisaks eduka juhi kolmele käitumisviisile rääkis Collins ka suurepärasusest, mis on tema sõnul teadlike otsuste ja distsipliini tulemus. Organisatsiooni jaoks tähendab see kolme tunnust: head missioon, tugevat mõju ning kestvat mõju. Hea missioon viitab suurepärasusele oma põhilises tegevusalas, tugev mõju tähendab seda, et organisatsioon avaldab ümbritsevale keskkonnale olulist ja märgatavat mõju ning kestev mõju on see, kui organisatsioon säilitab oma vägevuse ka pärast juhi lahkumist. Oma ettekande lõpetas ta mõtlemapaneva lausega: „Igaüks peaks oma elus midagi püsivat ja suurepärast ehitama“.

Mõned aruteluküsimused, mille peale tasuks mõelda:

  1. Missugused on Teie organisatsiooni 20 miili ehk sammud, mida Te järjepidevalt teete, et kuhugile jõuda?
  2. Kui Teie organisatsioon kaoks päevapealt, kas keegi tunneks sellest puudust? Miks teised peaksid Teie organisatsioonist puudust tundma?
  3. Kas Teie organisatsioon suudaks hästi jätkata ka ilma praeguse juhita?