Piret Jeedas: Koostööst koosloomiseni

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Piret

Toimetaja: Kaisa Hansen

Piret Jeedas on täiskasvanute koolitaja, kaasamispraktik ja protsessijuht. Kodanikuühendus Ruumiloojad  on pühendunud kaasava juhtimise edendamisele Eestis. Piretit paeluvad haridusuuendused ja innovatsiooniga seotud küsimused, mistõttu lõi ta koos partneritega koostööprojekti MoveMakers: Co-Creating New Ways of Learning, mille sihiks on koosluua uusi lähenemisi täiskasvanute hariduses. Ta kirjutab, miks ja kuidas olla kaasav juht ning kuidas jõuda koostööst koosloomiseni.

Kas sina julged kahelda ja katsetada uuega?

Mida tähendab edu või koostöö? Mis on hea elu või unistuste töö? Hea uudis on see, et rohkem kui kunagi varem on meil võimalus elada ja tegutseda kooskõlas oma sisemiste soovide, püüdluste ja unistustega. Võimalus teha koostööd inimestega, kes hoolivad, tunnustavad ja toetavad. Lasta end kanda kogemustest, kus saame koos luua uusi lahendusi, lahendada loovalt probleeme ning seda õhustikus, kus meiega arvestatakse, meid väärtustatakse ning lastakse tegutseda oma tegelikke võimeid proovile pannes.

Paraku on ka sellel “pildil” midagi valesti. Sest võime siiski kogeda, et inimest väärtustav ja toetav keskkond ei ole sageli meie elu loomulik osa. Ehk nii mõnigi on märganud järgmist:

  • suurettevõttes aset leidvast koondamisest kuulevad töötajad meedia vahendusel;
  • kolleeg lastakse lahti SMSi teel;
  • arutelul haarab juhtohjad vaid üks inimene, kes teab kogu “tõde”;
  • koosolekul ei juleta rääkida meeskonna tegelikest probleemidest ning takerdutakse
  • tehniliste küsimuste lahendamisse. Keegi ei julge avalikult pahameelt väljendada;
  • inimesi küll kaasatakse, ent kuuldud ideed või lahendused ei jõua reaalsete tegevusplaanideni.

Need on vaid mõned näited, kuidas inimestesse sageli suhtutakse. Paradoksaalne on see, et sageli me laseme sel ise juhtuda. Ehk me ei julge ise luua teed eluterveks, üksteist väärtustavaks ning toevaks koostööks. Suurimaks takistuseks: see neljatäheline “vaenlane” – HIRM. Hirm ebaõnnestuda, läbi kukkuda või valesti teha. Praegune aeg aga lausa karjub juhi järele, kes julgeb mittetoimivatele ning sageli lausa inimvaenulikele tegutsemisviisidele vastu hakata. Mitte mässavalt ja hävitavalt, vaid targalt ning loomulikult. Uue loomine saab alguse meie enda siseruumist. Ning üksnes praktiseerides.

Me ei julge ise luua teed eluterveks, üksteist väärtustavaks ning toevaks koostööks. Suurimaks takistuseks: see neljatäheline “vaenlane” – HIRM.

On aasta 2004. Olen oma elus heas kohas: pärast pikka “ootamist” olen tugengiorganisatsiooni AIESEC vahendusel välispraktikal Hollandis. Suur unistus – kogeda välismaal elamist – on tõeks saanud. Teele asudes ma veel ei teadnud, kui palju see kogemus mind muudab. Esiteks sain teada, et olen tõeline pessimist, kes ei usu sellesse, et “suured asjad” on võimalikud ja unistada tuleb suurelt. Mu sealne ülemus oli otsekohene mees ja “lajatas” selle tõsiasja mulle ükskord ausalt näkku. Puiklesin küll ennastkaitsvalt vastu, sest kes ikka lubab end nõnda rünnata. Ent sügavalt ja ausalt peeglisse vaadates, vaatas sealt vastu suur alasti tõde. Selle tunnistamine võimaldas mul jõuda lähemale oma tegelikule keskmele. Tõenäoliselt ei teeks ma täna seda, mida teen, ilma selle kogemuseta. Vahest on hea juht see, kes aitab sul oma piirangutest teadlikuks saada.

Julge olla haavatav

Juhiks olemine ei peaks olema seotud staatuse või positsiooniga, vaid pigem võimalusega ise kujundada oma elu ja tööd selliseks, mis toetab meid inimestena. Tuntud juhtimismõtleja, Margaret Wheatley leiab, et juht on igaüks, kes soovib aidata. Häbi ning haavatavuse uurija, Brene Brown leiab, et juht on keegi, kes aitab inimestel leida neis peituvat potentsiaali. Üha enam võiksime ise harjutada vigade tegemist, abi küsimist või lihtsat tõdemist, et me ei tea vastust. Teadmatuse väljendamine eeldab aga, et julgeme ka juhtidena olla haavatavad. Clynton on Saksa ettevõtte, mille üks tippjuhtidest tõdes oma kolleegide ees, et tema liiga autoritaarne juhtimisviis takistas teistel juhtidel vastutuse võtmist. Ta tunnistas, et tal puudusid vastused ning palus oma meeskonnakaaslaste abi ettevõtte juhtimisel. Sellele ülestunnistusele järgnesid olulised muutused organisatsioonis, sh meeskondade tulemuslikkuses, initsiatiivi võtmises ning innovatsioonis (Brown 2013 (2)).

Üha enam võiksime ise harjutada vigade tegemist, abi küsimist või lihtsat tõdemist, et me ei tea vastust.

Istun esimest korda ringis juhtide, koolitajate ja protsessikunstnikega kogu maailmast. Kaasava juhtimise koolitusele (1) (ingl k art of hosting) on saabunud paarkümmend inimest, kes kõik tunnevad sisemist vajadust õppida tegema sisukat koostööd kolleegide, partnerite või võrgustike liikmetega. Tunnen end “algajana” – päris kõigest ei saa veel aru. Ent kogen selgelt, et koostööl ja koostööl on vahe. Kogen seda, kuidas ausus üksteise vastu, oluliste küsimuste küsimine ja julgus olla haavatav loob pinnase mõjusaks tegutsemiseks juhina. Mõistsin siis, et ma ise soovin tegutseda juhina, kes oskab luua ruumi erinevustele, oma talendi esiletoomisele, vastutuse võtmisele. Ning seejuures julgen loobuda liigsest kontrollist, et võimaldada igaühel olla juht.

Kaasavad juhid

Just inimlikkuse mõõde on see, mida soovime suhetes nii kolleegide kui ka lähedastega. Inimese väärtustamine ja temast hoolimine on kesksel kohal kaasava juhtimise praktiseerijate seas. Kaasav juhtimine on nii kunst kui ka igapäevane elupraktika – erinevate isiklike praktikate ja põhimõtete kogum, tööriistade ja meetodite varamu. See on kutse kahtluse alla seada traditsioonilised juhtimisviisid, avastada keerulises ja killustunud maailmas peituvad lahendused ning näha loovust mitte ühes eestvedajas, vaid erinevate inimeste jagatud tarkuses. Oluline on leida üles viisid, kuidas tuua inimestes esile nende tegelikud võimed või võimalik panus probleemide lahendamisel ning harjutada uute lahenduste loomist.

Kaasamise praktiseerimist toetavad teatud mõttemustrite mõistmine, nt organisatsioon või kogukond kui elav süsteem. Üks elavale süsteemile iseloomulikke tunnuseid on see, et ta võtab omaks vaid lahendused, mida ta on ise loonud. Sisukate protsesside suunamist toetavad erinevad planeerimismudelid, nt kaordilised sammud (3) või U-protsess (4). Tegeliku vajaduse mõistmine, tõelise eesmärgi ülesleidmine, sisukate vestluste algatamine, uuega katsetamine, aus tagasiside, julgus ebaõnnestuda on nende mudelite keskmes.

Julgus sünnib julge olles. Harjutades.

Selja taga on imeline nädalavahetus sõpradega. Oleme väisanud Utrechti ja Amsterdami, teinud koos süüa ja kimanud ratastega mööda siinseid tänavaid. Saan teada oma praktika lõppemisest paar päeva enne talvepuhkusele naasmist. Kuigi mu leping pidi kestma aasta, vaatasime kolm kuud enne seda, ühel esmaspäeva hommikul, ülemusega tõtt: firma majanduslik seis ei olnud hea, potentsiaalne koostööpakkumine lendas tuulde. Sain hetkega aru, et mul ei ole mõtet nõuda oma lepingust kinni hoidmist. Selle asemel saan olla tänulik selle kogemuse eest ning liikuda edasi. Kahe päevaga pakkisin oma elu seal kokku. Sain aru, et head asjad võivad hetkega lõppeda. Oh, see oli valus, segadusttekitav, ebaõiglane. Ma olin löödud, pettunud, kurb. Aga ma hindan oma juhti, kes julges ebameeldiva nähtavaks teha ega varjanud hetkeolukorda.

Tänane juht peab julgema rääkida ka ebamugavatest asjadest ja vajadusel tooma konfliktid lauale, et saaks ühiselt üles leida parimad lahendused. Julgus sünnib julge olles. Harjutades. Mõistes, et ebameeldiva kogemine, konflikt või segadus on inimkogemuse loomulik osa. Ning põgenemine vaid süvendab konflikti sügavust. Mis peamine – närib enda hinge. Mis on siis Sulle tähtsam – enda hingerahu või võitlus hirmuga. Mäletan, kuidas üks koostöösuhe hakkas allamäge veerema, ei teadnud, mida teha. Tundsin, et mind oli ebaõiglaselt koheldud ja otsustasin kaaslasele oma mõtted välja öelda. Oi, kuidas ma kartsin: mida ta õige arvab või kuidas ta reageerib. Aga ületasin hirmu, ütlesin välja ja hiljem oli väga kerge. Kuna ausus ja julgus võitsid, siis suutsime hiljem oma koostööd ka jätkata. Kogesin, et mõnikord vajab seda esimest julget sammu ka Su kaaslane. Temalgi oli hiljem kergem.

Kaasamine algab vestlusest

Kuigi meile on omane õppida juurde uusi “meetodeid” või “tehnikaid”, siis kaasamise keskmes on väga lihtne praktika – vestlus. Kõige jõulisem vahend oluliste muudatuste algatamiseks on omavaheline vestlus, on öelnud Margaret Wheatley. Mida sügavam on vestlus, seda suurem ühtsus. Mida pealiskaudsem vestlus, seda enam esineb konflikte. Seega, küsi endalt, millised on vestlused Sinu elus? Kas Sa julged olulisi teemasid tõstatada? Kas Sa julged rääkida ebameeldivatel teemadel? Või pigem lükkad edasi, hoiad tagasi, eitad?

Tähenduslike vestluste ellukutsumist võimaldavad mitmed kaasavad meetodid, nt avatud ruum, ring, maailmakohvik jne. Meetodid baseeruvad dialoogil, mille keskmes on kavatsusega rääkimine ehk räägid seda, mis on tõepoolest oluline ning tähelepanelik kuulamine ehk soov teist inimest mõista. See võimaldab enam koos avastamist ja uurimist, selle asemel, et kedagi veenda ja esitleda nn oma tõde.

Ring (jutupulga või- saua ring) on iidne kogunemise viis, mis on inimestel ammustest aegadest alates võimaldanud pidada tulemuslikke vestlusi, kus kõik inimesed saavad vastutust võtta, osaleda ja anda vestluse tulemusse oma panuse. On tähenduslik mõelda, et indiaanikogukonnad on jutusaua ringis võtnud vastu otsuseid teadmises, et need mõjutavad vähemalt seitsme põlvkonna heaolu pärast neid.

Maailmakohvik võimaldab erinevaid osapooli kaasates leida olemasolevatele probleemidele lahendusi, ühiselt otsida tulevikku mõjutavaid uudseid ideid ning toetada ühise dialoogi kujunemist.

Avatud Ruum on nii meetod kui ka organiseerumisviis, mis loob tingimused põletavate, oluliste, keeruliste küsimuste uurimiseks, arutamiseks ja lahendamiseks erineva suurusega gruppides. Meetod toetab strateegiliste otsuste tegemist, tuleviku koosloomist, konfliktide lahendamist, konsulteerimist, erinevate teemade ja perspektiivide uurimist.

Need on vaid mõned meetodid, mille kaudu luua tähenduslikku tegutsemisruumi igas eluvaldkonnas ja seeläbi toetada inimeste loomupärase andekuse ja talendi vallapäästmist. Tõsi, meetodi valikul tuleb silmas pidada, mis on kaasamise laiem vajadus ning mõte. Mida selgem on kaasamise eesmärk, seda lihtsam on leida ka oluliste küsimuste arutamiseks või otsuste tegemiseks sobiv vorm. Näiteks ringis vestlemine toetava jutusaua abil tekitab inimestes sageli hirmu: me kardame, et meie mõtted pole õiged, meid mõistetakse hukka oma seisukohtade pärast, kardame väljendada oma tegelikke soove või vajadusi jne. Hirmude vähendamiseks on hea jagatud kokkulepped meeskonnas: räägitu jääb ringi ja informatsiooni hoitakse delikaatselt, teisi kuulatakse siira huvi ja avatusega, jagatakse just seda, mis käesoleval hetkel on asjakohane ja vajalik. Jutusaua ringi mõte on tegelikult väga lihtne – anda igale inimesele võimalus istuda nn juhitoolil. Seeläbi praktiseeritakse vastutuse jagamist meeskonnas. See on näide jagatud juhtimisest, millest paljud juhid tegelikult unistavad. Just ringivestluse sügavus on julgustanud nii mõnegi juhi loobuma traditsioonilisest suurest koosolekulauast ning algatama sisulisi vestlusi ringis istudes.

Kaasamisest koosloomiseni

Hollandist jäi mulle väheseks. 2005. aasta suvel pakkisin seljakoti ning läksin neljaks kuuks Kanadasse, kus tegutsesin vabatahtlikuna kaasamispraktik Tim Merry kodus. Tegin lihtsaid töid: nt ladusin kiviteed, keetsin kohvi ning võõrustasin küllatulnud kaasamispraktikuid. Tol suvel oli mul võimalus kohtuda väga põnevate inimestega, sh Harrison Oweniga, kes on meieni toonud avatud ruumi meetodi. Või Juanita ja David Browniga, kellega koos kogesin esimest korda maailmakohvikut. Kõige selle keskmes oli mu suurimaks “tööks” välja mõelda, mida ma siin elus tegelikult teha soovin. Tim juhendas, esitas küsimusi, pani tulevikku vaatama. Ühel hetkel oli selge: soovin teha südamelähedasi asju ja luua võimalusi, et tutvustada kaasamist ka Eestis. Tulin Eestisse ja hakkasin lihtsalt harjutama. Seejärel tulid ka inimesed, kes soovisid samuti õppida “ruumiloomist”.

Ilma selle põrkumiseta ei sünni paraku ka midagi uut.

Kaasamispisik on mul endiselt sees. Tõenäoliselt tänu inimestele, keda olen eeskujudena praktiseerimas näinud. Oma maailmarännakute ja praktiseerimise kogemustest kantuna loodud MTÜ Ruumiloojad on aastast 2009 viinud ellu kaasava juhtimise koolitusi, mille raames on olnud võimalus Eestisse kutsuda minu “unistuste inimesi” ehk neid, kellelt on võimalik õppida juhtimise kohta. Olen näinud, kuidas tasapisi on inimesed teinud oma elus suuri muudatusi, ümber hinnanud enda põhimõtted juhina. On neid, kes on loobunud oma endisest tööst, kus pole kaasamise väärtust mõistetud. Täna on maailmakohviku või avatud ruumi meetod üsna laialt levinud. Kuigi kaasamisest räägitakse palju, on sisulise kaasamise osas veel siiski palju õppida. See on tegelikult pidev õppimise ja katsetamise protsess. Iga päev ka minu jaoks. Täna on mu mõte kaasamisest liikunud edasi – koosloomiseni. Mõtteviisini, kus erinevad osapooled koos lahendavad keerukaid probleeme, loovad lahendusi või uusi mudeleid. See on koht, kus ollakse valmis silmitsi seisma erinevate, sageli põrkuvate mõttemustrite ja maailmavaadetega. Ent ilma selle põrkumiseta ei sünni paraku ka midagi uut. Just mitmekesisusest ja uutest suhetest avanevad uued võimalused.

Minu harjutamisväli täna on rahvusvahelise hariduskoostööprojekti MoveMakers (5) elluviimine, kus haridusuuendajad ja pioneerid viiest riigist – Eestist, Hollandist, Leedust, Saksamaalt ja Taanist – püüavad koos leida võimalusi uute õpivõimaluste loomiseks täiskasvanutele. Kuigi projekti elluviimine on väljakutse, siis on seda oluliselt lihtsam ellu viia, sest enamus projekti meeskonnast on kaasamistaustaga. Seetõttu julgeme otse välja öelda, “jamasid” läbi arutada, segaduses olla. See on näidanud, kui palju lihtsam on koos midagi suurt teha, kui igaühel on võimalik panustada, näidata oma andeid, pakkuda lahendusi. Aga see on võimalik vaid siis, kui on olemas inimesi ühendav siht ning kokku lepitud ühised põhimõtted. Ja see on kujunenud seeläbi, et me panustame ühise eesmärgi otsimisse, küsime teravaid küsimusi, esitame väljakutseid oma mõttemustritele ja õpime üksteist tundma eelkõige inimestena.
(1) www.artofhosting.org
(2) Brown, B. (2013). Daring Greatly. How the courage to be vulnerable transforms the way we live, love, parent and lead. Portfolio Penguin
(3) http://www.timmerry.com/blog/steps-and-questions-to-navigate-change
(4) https://www.presencing.com
(5) http://www.movemakers.eu