Robert Oetjen: „Kui süsteem suudab kustutada sära Sinu silmades, siis liigu mujale.“

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

Robert_pilt

Robert Oetjen on Eestis elav ameeriklane, kes otsustas noore tudengina „kõikide võimaluste maa“ tolmu jalge alt pühkida ning tulla hoopis Eestisse ennast teostama. Praegu elab Robert Elva männimetsade vahel, räägib selget eesti keelt ja juhib Palupõhja looduskooli. Kaisa Hansen uuris Robertilt, millisena tema Eestit näeb,  kuidas võõral maal mõttekaaslasi leida ning oma unistused ellu viia.

Ülikooliharidus ja eneseotsingud USA-s

Kasvasin üles USA-s Connecticuti osariigis. Ülikooli minnes soovisin iseseisvuda ja oma elu peale saada. Seetõttu siirdusin kodust kaugele, Indiana osariiki, 35 000 tudengiga ülikooli. Ma olin aktiivne ja ettevõtlik poiss: tegin sporti, osalesin kooliteatris ning pidasin mitut erinevat töökohta. USA-s oli sellel ajal (1988-1992) tavaks, et pärast keskkooli lõppu noored lihtsalt lähevad ülikooli. Ka minu maailmapilt oli alles kujunemas ning eriala valiku üle ma palju ei juurelnud. Kuna olin ettevõtlik ja paljude huvidega, siis siirdusin majandust ja ärijuhtimist õppima. Kuid juba esimesel semestril tundsin, et olen sattunud väga valesse kohta. Tuli välja, et mulle sobis rohkem kirjandus, ajalugu, filosoofia ja loodusained. Kõige rohkem sobis mulle aga hoopis jalgrattasport, mis muutus minu jaoks prioriteediks ning õppimist pidin hakkama vastavalt sellele sättima.

Täna on ülikooli “paberitega” töötuid rohkem kui neid, kellel ei ole diplomit.

Tänapäeval on tudengi elu USA-s üsna keeruline. Enamus üliõpilasi on sunnitud võtma kopsakaid õppelaene, mida on ebareaalne tagasi maksta. Õppemaksud on kasvanud kordades, samal ajal, kui sissetulekud püsivad samal tasemel. Täna on ülikooli “paberitega” töötuid rohkem kui neid, kellel ei ole diplomit. Minu hinnangul ei anna ülikooliharidus kindlasti garantiid, et inimene saab elus hästi hakkama. Tean, et suured innovaatilised ettevõtted nagu näiteks Google ei nõua enam ülikooli diplomit, kui uut töötajat vajatakse.

Kolmandal aastal hakkasin üha rohkem aru saama, et USA valdavalt materiaalne ning egotsentristlik eluviis ja “kultuur” mulle huvi ei paku. Tahtsin testida oma teooriat, et on võimalik ka teisiti hakkama saada. Võimalus kolida võõrale maale ning teenida paar aastat vabatahtlikuna tundus mulle ideaalne väljakutse, mida pakkus Ameerika rahukorpus. Pool aastat enne ülikooli lõpetamist sain teada, et olin programmi vastu võetud ning kuu enne minekut tuli kiri, et Eesti on see riik, mis mind ootab.

Kohanemine ning eestlase terve talupojamõistus

Eestisse saabudes olin ääretult põnevil, mind võlus uudishimulik ja leidlik rahvas, kellel tundus olevat kõige paremas tähenduses terve talupojamõistus. See tähendab lugupidamist maa suhtes, loodusseaduste ja seoste mõistmist. Teatakse, kust tuleb toit, energia jms, ollakse “kahe jalaga maa peal” ning mõeldakse kriitiliselt ja loogiliselt. Minu jaoks oli väga tähtis õppida eesti keelt ning endalegi üllatuseks sain sellega üllatavalt hästi hakkama.

Enne kuula teist. Kuula ja kuula veel, püüa teda mõista, siis alles ütle midagi.

Seadsin prioriteediks õppida võimalikult hästi tundma seda maad ja neid inimesi, kellega koos elama ja töötama hakkasin. Võtsin aktiivselt osa koolielust (olin inglise keele õpetaja), laulsin kooris, tegin noortega sporti, liitusin rahvatantsu rühmaga, õppisin kitaarimängu ja tundsin ennast üldiselt mõnusasti. Minu arvates on ääretult tähtis sellistes olukordades olla avatud meelega ning õpi- ja uudishimulik. Enne kuula teist. Kuula ja kuula veel, püüa teda mõista, siis alles ütle midagi.

Looduskooli rajamine ja partnerite leidmine

Üks peapõhjusi, miks ja kuidas ma Eestisse jäin, oli kutse ühelt healt tuttavalt, Rein Kuresoolt, kes oli loonud uue looduskaitseorganisatsiooni – Eestimaa Looduse Fond (ELF). Taasiseseisvuse järel tundsid paljud välismaa looduskaitseorganisatsioonid huvi Eesti looduse vastu ning seetõttu avanesid võimalused uuteks koostööprojektideks. Minu roll oli välisorganisatsioonidega suhtlemine ja ühisprojektide juhtimine, lisaks oli tarvis tegeleda organisatsiooni arendamisega, juhatuse tööga ning Eesti Keskkonnaministeeriumiga.

Samal aastal kui ma ELFi juurde tööle asusin, alustasime koostööd Looduskaitseühingu “Kotkas” juhi, Einar Tammuriga. Sealt tekkis idee Palupõhja looduskooli rajamiseks. Selleks oli kõigepealt vaja leida raha Suure Emajõe ääres asetseva vana talu ära ostmiseks. Meil olid mitmed head partnerorganisatsioonid Euroopas, kelle abiga leidsime sobiva fondi, kust õnnestus lõpuks raha saada. Selleks tuli teha järjepidevat selgitustööd ja idee korralikult maha müüa. Mäletan, et üks asi, mis Taani ja Hollandi toetajatele eriti korda läks, olid kirjatükid meilt, kus kirjeldasime oma ettevõtmisi ja töid Euroopa tõeliselt haruldaste liikidega (Alam-Pedja hundikari, merikotka pojad, rohunepp). Lääne Euroopas on loodusesõpradele selliste liikide hea käekäik väga oluline. Läbi sellise suhtlemise ja koostöö tekkis neil usaldus ja soov toetada looduskooli rajamist. 

Partneritega ning erinevate organisatsioonidega suheldes on tähtis meeles pidada, et igasuguste ebameeldivate formaalsuste ja bürokraatia taga on alati inimesed. Igasuguses suhtluses ja tegevustes on esmatähtis kohal olla eelkõige inimesena. Me kõik ju tahame, et teised peaksid meist lugu, kuulaksid ja aktsepteeriksid meid sellistena, nagu me oleme. Väga lihtne! Aga praktikas kiputakse seda unustama ning tihti lähtutakse vaid oma huvidest. Oluline on igas ettevõtmises keskenduda üksteise mõistmisele ja ühisosa leidmisele, mis kõikidele osapooltele edu tähendaks.

Mõnikord on palju lihtsam muuta olukorda ja luua midagi uut, selle asemel, et sõdida süsteemi vastu, mis on ajast ja arust. 

Üks tähtis tähelepanek: kui süsteem suudab kustutada sära Sinu silmades või lausa eluisu, siis kasuta pigem oma kahte jalga ning liigu mujale, kus Sul on võimalik õppida ja millessegi olulisse panustada. Mõnikord on palju lihtsam muuta olukorda ja luua midagi uut, selle asemel, et sõdida süsteemi vastu, mis on ajast ja arust.

Kaduvad väärtused ning terviku tunnetamine

Eestlase loodus- ja maalähedus on jätnud mulle sügava mulje ning on kahtlemata üks omapära, mis eristab teda teistest rahvustest, keskmisest ameeriklasest kindlasti. See väljendub tema suhtumises ja käitumises looduses, mis on üldjoontes aupaklik ja arvestav. Aga see ei ole kuidagi geneetiliselt määratud, need väärtused on kiiresti kaduvad ning sõltuvad eelkõige keskkonnast, mis inimest ümbritseb.

Loodushariduse valdkonnas ei ole kool paraku nii võimas, et suudaks kompenseerida neid muutusi, mis on paari põlvkonna jooksul Eesti ühiskonnas toimunud. Looduse tunnetamine, tundma õppimine ja Temaga sõbraks saamine on pikkaajaline protsess, millesse kooliõpe kahjuks piisavalt ei panusta. Mõned suved maal, kus laps käib vanaemaga marjul, ehitab metsas onni või kogeb äikesetormi ja tähistaevast, on tõenäoliselt suurema väärtusega ning annab parema tulemuse kui aastajagu koolitunde loodusõpetuses või bioloogias.

Oluline on terviku tunnetamine, mis aitab meil mõista, et oleme kõik üksteise ning ümbritsevaga ühendatud. Arvan, et need probleemid, millega ühiskond praegu silmitsi seisab, on suuresti seotud sellega, et inimene on kaotanud sideme looduse, maa ja üksteisega. Kokkukuuluvuse ja kõigega seotuse asemel tunneme eraldumist ja eraldatust. 

Julge pealehakkamine ja vigadest õppimine

Selleks, et midagi ühiskonna heaks ära teha või muuta piisab heast ideest ja tundest, et midagi enda sees elab ja hingab ning tahab väljendumist. Testi oma ideed teiste peal, kas suudad neid sütitada, kaasa kutsuda? Küsi endalt ja aruta mõttekaaslastega, miks on vajalik, et see idee realiseeruks? Ole avatud ja kuula tähelepanuga, mida teised selles näevad ja milliseid küsimusi nad esitavad. Tähtis on silme ette seada eesmärk ning mõelda missugused väärtused ja põhimõtted toetavad seda ideed? Kes on need inimesed või võrgustik, kellega koostööd teha? Missugune strateegia ja struktuur toetab elluviimist?

Kõige suurem õppimine tuleb töö käigus ja loomulikult vigu tehes, seega on oluline lihtsalt pihta hakata. Usalda ennast, küsi vajadusel abi ja tegutse sihikindlalt ning ennasthoidvalt. Tunne rõõmu väikestest edusammudest ning sihi poole liikumisest!

Roberti tegemistest saad lähemalt lugeda SIIT!