Teele Pehk: „Ametivistid ehk aktivistidest ametnikud hirmuvalitsemist murdmas.“

FavoriteLoadingLisa lugemisnimekirja

 
13453548_1198858860147476_1579550131_o

Foto: Karl Erik Piirimees
Autor: Teele Pehk

Teele Pehk on sihtasutuse Eesti Koostöö Kogu juht, Linnalabori urbanist ja linnaaktivist, kes hoolib oma elukeskkonnast.  Aastate jooksul on Teele omandanud kogemusi kodanike kaasamises, koosloomes ja tegutseb nüüd peamiselt arutleva demokraatia küsimustega. Juhtimisportaalis kirjutab Teele ametivistide ehk omas valdkonnas praktilist kogemust omavate ametnike vajalikkusest. Sellised inimesed teavad, mis toimub muutusi igatsevate kodanike seas ja suudavad ka oma igapäevatöös paremaid lahendusi välja pakkuda. 

„Sa oled veel noor ja naiivne, arvad, et midagi saab siin muuta! Küll näed, et varsti läheb see üle.“. Kes poleks sellist suhtumist kohanud, kui on alustanud uues kohas tööd või püüab teha midagi, mille kohta pole ühiskondlik arusaam veel levinud? Samas, kui palju on just sellises naiivsuses värsket energiat ning soovi uuendada, parandada ja tulevikkuvaatavalt unistada!

Tunnetan viimasel ajal nii valitsussektori kui ka Tallinna linna tasandil ametnike hirmu oma arvamust avaldada, teha seda, millesse usutakse, järgida oma erialast kutsumust ja väärtusi, kaitsta avalikku huvi või strateegiates kokkulepitud eesmärke ning kui vaja, veenda eelnevast lähtuvalt otsustajaid või ülemusi ümber. Liiga palju kardetakse poliitilisi käske eirates kaotada töö, määrida oma nime, jääda halba valgusse, saada külge mingi silt ( „aktivist“ või „aktivistide sõber“), mugavustsoonist välja astuda, teha asju senisest (natuke) teistmoodi. Ülepolitiseeritust olen kohanud transpordivaldkonnas, ruumilises planeerimises ja riigisektori reformimisel. Hirm, kui peamine ajend oma tööd teha ei ole aga terve ühiskonna tunnus.

Kui palju suuri tegusid jääb tegemata ja suuri mõtteid lennutamata, sest kardetakse midagi valesti teha? Arvan, et tohutult palju!

Hirm, kui peamine ajend oma tööd teha ei ole aga terve ühiskonna tunnus

Seda olulisem on noorusliku naiivsuse jõud, mis ei tunne käskude-keeldude maailma, vaid loob enda ümber uut reaalsust. Värske mõtlemine, naiivsed küsimused senise töökorralduse tagamaade kohta,  vabakonnast või erasektorist ülevõetud toimivate võtete katsetamine, soov pidevalt juurde õppida, janu uute ettevõtmiste järele, kärsitus tulemusi näha – need on „uustulnuka“ ajendid tööd teha (unustades sageli ära, et tegu on üldse tööga). Sellist uut energiat peaks ka 20 aastat samas kohas töötanud ametnik alal hoidma, rääkimata nendest, kes enda jaoks uues keskkonnas tegutsevad. Niimoodi ei kao suured unistused igapäevatööst ning säilib inimlik uudishimu. Nagu ütleb laste õuesmängimist uuriv saksa professor Christoph Wulf: mängulust aitab täita inimeste põhivajadusi – lennutada fantaasiat ja teistega kontaktis olla.

Uutmoodi ametnikkond

Naiivsus on see energia, mille peale uuendused ehitada. Päris naljakas, kui kinni me oleme praeguses hetkes ja süsteemides: Madridis toimunud demokraatia ümbermõtestamise konverentsil „Democratic Cities“ rääkisid aktivistid, teadlased ja häkkerid sellest, kuidas olemasolevate institutsioonidega hakkama saada, neid uuenema panna ja üle võtta. Keegi ei rääkinud sellest, kuidas peaksid institutsioonid kohanema muutunud oludega kodanikuliikumiste ja digitaalsete võimaluste ajastul. Või sellest, kas meil on üldse institutsioone enam vaja olukorras, kus enamus asju saab korraldatud koosloome kaudu, olgu selleks seadused ja arengukavad, linnaeelarve, naabruskonna visioon või külakool.

Naiivsus on see energia, mille peale uuendused ehitada

Mis oleks, kui meil tekiks uutmoodi ametnikkond, kellel on jalad-maas-kogemus kohalike asjade ajamisel või oma valdkonnas, tehes samal ajal head tööd avalikus sektoris? Näiteks asumiaktivistist mittepoliitiline linnapea, sotsiaalse ettevõtlusega tegelev ministeeriumiametnik, eluaegsest vabatahtlikust töötajast parlamendisaadik, vabaühenduse juhist riigiasutuse töötaja. Mõned head näited meilt ja mujalt leiduvad.

Helsingi linn on viimastel aastatel palganud digitaalse osaluse volinikuks, ratta-ametnikuks ja tänavatoidu ametnikuks just sellised inimesed, kellel on praktiline kogemus oma valdkonnas ja kes teavad, mis toimub muutusi igatsevate kodanike seas.

Hispaania linnades tulid aasta tagasi võimule kodanikualgatuslikud poliitilised rühmitused – Barcelona ja Madridi linnapea tõid endaga linnavalitsusse kaasa kaasaelajaid ja kaas-aktiviste. Need inimesed olid senist linnaarengut ja -juhtimist kritiseerinud ning tegutsenud selle nimel, et tagada elanikele võrdsemaid võimalusi ja suuremat sotsiaalset õiglust.

Reidi tee meeleavaldus ja jätkutegevused julgustasid ülikoolide lektoreid ja ministeeriumide ametnikke välja tulema ning näitama kolleegidele eeskuju inimliku tänavaruumi ja mereääre eest võitlemisel.

Tippjuhtide arenguprogrammi kaudu saavad riigisektoris töökogemuse ühiskondlikult aktiivsed inimesed, kellel puudub kokkupuude avaliku sektoriga.

Ametivistid näitavad üheltpoolt eeskuju ja julgustavad teisi. Aga mis veelgi olulisem – praktilise tegevuse kaudu on neil isiklik kasutuskogemus ja teadmus, mis aitab neil igapäevases töös paremaid lahendusi välja mõelda ja targemaid otsuseid teha.