DD Akadeemia noored juhid: üliinimene olemise asemel tuleb osata teisi kuulata

Möödunud sügisel alustas SA Domus Dorpatensise all tegutsevas DD Akadeemias oma meeskonna juhtimisega mitu noort. Seda väga erinevates sisulistes valdkondades kultuurist poliitikani, kuid ühise nimetaja all, et pea kõigil puudus varasem meeskonna juhtimise kogemus. Noored Liidrid uurisid neilt, mida esimene aasta juhirollis on õpetanud ja milliste väljakutsetega on tulnud vastakuti seista.

Maarja Hindoalla

(kultuuriürituste sarja “Inimene kohtub inimesega” juht)

Mulle oli millegipärast alati tundunud, et üks hea meeskonnajuht peab olema üliinimene. Keegi, kellel on alati õige suund olemas, plaan paigas ja iga probleemi puhul kolm ideaalset lahendust varrukast visata. Meeskonda juhtides olen aru saanud, et üliinimene olemise asemel peab oskama inimesi kuulata, olema neile toeks, alati valmis aitama ning koos lahendusi välja mõtlema. Hea meeskonnajuht ei seisa liikmetest astme võrra kõrgemal – hea meeskond areneb koos ja niiöelda töötab ennast kokku. Kui sa usud ise kirglikult eesmärki, siis tulevad teised sellega tõenäoliselt kaasa ja pool motivatsiooni tulebki töötamisest toredas meeskonnas koos toredate inimestega, kellega on mõnus koos aega veeta.

Maria Laanjärv

(tervise- ja keskkonnasarja TeKe juht)

Juhtimiskogemus on olnud küllaltki lühike, kuid see-eest arendav. Alguses mõjus meeskonna juhtimine minu jaoks pisut hirmutava väljakutsena, kuna ma ei olnud kunagi mõelnud endast kui juhist. Peas keerlesid küsimused nagu “mis saab siis, kui meeskonnaliikmed omavahel läbi ei saa?”, “kuidas kõiki meeskonnaliikmeid kaasa mõtlema panna?” ja “kuidas pidada koosolekut nii, et kellelgi igav ei hakkaks?” Õnneks sain endale hea meeskonna – kõik on asjalikud ja toredad inimesed ning on tekkinud hea dünaamika. Usun, et sellele on kaasa aidanud ühiste tegevuste korraldamine väljaspool meie projekti ning suhtlemine vabas õhkkonnas, lisaks pidevad arutelud Facebooki-grupis. Loomulikult on tekkinud ka olukordi, kus ma ei ole osanud mingi rolli osas nõu anda – siis on tulnud lihtsalt omavaheliste arutelude kaudu parimate lahendusteni jõuda. See aga ongi kõige parem viis õppida – ise uusi lahendusi otsides, katsetades ja hiljem vastavalt tulemustele oma tegevust muutes. Minule on meeskonnajuhtimine andnud juurde usku nii enda võimetesse kui ka ühiskondlike muutuste võimalikkusesse. Oma mugavustsoonist välja tulemine nõuab pisut julgust, kuid lõpuks on kogemus seda kindlasti väärt.

Jürgen Klemm

(teadust populariseeriva sarja “Teeme tutvust” juht)

Inimene hakkab vigu tegema ja eksima siis, kui ta on jõudnud oma võimete piirile – kui ta on seatud olukorda, milles ta pole varem olnud või temalt nõutakse mõtteid, milleni ta pole varem küündinud. Kuid üksnes sinna halli ala piirini jõudes on võimalik teada saada, mis seal tegelikult on. Vaid oma võimete ja teadmiste piirini jõudes on võimalik seda sammhaaval edasi lükkama hakata. Ühe meeskonna töö juhtimine ja koordineerimine on tegelikult palju keerulisem vastutus, kui see esiti näida võib. Ilma ühelgi koosolekul osalemata ei saadagi aru, miks need nii kaua kesta võivad. Ilma ühtki koosolekut ettevalmistamata ei ole võimalik mõista, et need ebaõnnestuda võivad. Inimesed jaotatakse sageli kaheks: need, kes jagavad inimesi kaheks ja need, kes seda ei tee. Minu silmis jagunevad inimesed kolmeks: on lihtsalt vastutustundetud, on need, kes kardavad vastutust ja need, kes seda ei karda. Kui mul poleks olnud julgust astuda see väike samm oma võimete piiri poole, siis ma poleks saanud teada, millisesse kategooriasse mina paigutun. Säärast vastutust enda kanda võttes õppisin ma eelkõige paremini tundma iseennast. Ja vahest on see kõige väärtuslikum..

Laura Valli

(toiduantropoloogia teemaliste ürituste meeskonna juht)

Minu kogemus meeskonnajuhina on üsna eripärane: valdava osa aastast on mind ülejäänud meeskonnaliikmetest lahutanud linnulennult 1800 kilomeetrit. Meie esimene koosolek toimus skaibivestluse vormis, märksõnadeks hägune videopilt vaevu eristatavate inimfiguuridega ja olematu helikvaliteet. Näost näkku kohtusime esimest korda alles toiduantropoloogia sarja avaüritusel, senise virtuaalsuhtluse edukust hindamas sadakond pealtvaatajat. Imekombel kõik toimis ja pimekohtingule omane ärevus asendus kiirelt kindlustunde ja heameelega, mis iseloomustab taaskohtumist pikaajaliste ja usaldusväärsete sõpradega. Kuigi internetiühenduse kiirus polnud piisav kvaliteetse konverentsikõne tarbeks, on inspiratsiooni- ja motivatsiooniülesanded alati pikast distantsist hoolimata tõrgeteta toiminud.  Mõiste “sünergia” on omandanud minu jaoks uue tähenduse ning olen õppinud inimesi senisest hoopis enam usaldama. Tehnikaga esineb probleeme tunduvalt sagedamini kui inimestega.

Gristel Jaas

(kaasaegse kunsti- ja luuleürituste sarja KuLu juht)

Olen õppinud, et juhtida tuleb teadlikult sellele pühendudes.  Ei saa olla suhtumisega teeks-mingit-üritust, vaid tuleb pühenduda, et tiimiga saaks tehtud hea asi. Inimestele tuleb läheneda väga personaalselt – näiteks toetuda ülesannete jagamisel sellele, millised on tiimiliikmed. Ma arvan, et kui anda kellelegi loomuvastane tegevus, siis on ta varsti alamotiveeritud ja õnnetu. Näiteks ei tasu jätta väga suhtlemisalti liikme ainsaks tööülesandeks plakati disainimist. Minu kogemus ütleb, et meeskonna absoluutselt parimaks motivaatoriks on õnnestunud üritus – kui ruum on rahvast täis ja tullakse küsima, millal järgmine luuleõhtu toimub. Ennast tuleb täiendada teadlikult ja igapäevaselt – mõte “mida rohkem sa tead, seda vähem sa tead” tõestab ennast pidevalt.

Uta Kührt

(Saksamaa teemaliste ürituste sarja juht)

Juhtimine kui selline ei olnud minu jaoks päris uus kogemus. Olin enne meeskonnajuhi ametisse astumist YFUs vabatahtlikus meeskonnas töötanud ja selle tööd koordineerinud. Uueks kogemuseks oli aga see, et pidin jagama meeskonna vahel ülesanded, mida tegin varem ise või tegi üksainus projektijuht. See tegi mu elu ühtaegu mõnevõrra lihtsamaks, aga ka keerulisemaks. Vähemalt alguses oli vaja uute meeskonnaliikmetega kõiges kaasa mõelda ja üle vaadata, kas kõik on tehtud nagu kokku lepitud sai. Mingil määral on väike kontroll muidugi alati vajalik, aga hiljem sujus koostöö juba hästi. Meeskonnajuhina õppisin (ja õpin endiselt) ülesandeid delegeerima ja toimuvast ülevaadet omama. On väga oluline siiski meeles pidada, et mitu pead on ikka mitu pead ja toredad ideed ning värsked lähenemisviisid on peidus just meeskonnaliikmetes. Meeskonnajuhi amet sobiks ideaalselt inimesele, kes on juba mõnda aega meeskonnaliikmeks olnud ja teab, kuidas asjad käivad. Aga ka teistel pole karta midagi, tuge ja nõu saab ju ka Domuse büroolt ja teistelt meeskonnaliikmetelt.

Liitumaks DD Akadeemia vabatahtlikega ja miks mitte saamaks ise meeskonnajuhiks jälgi veebilehte www.ddakadeemia.ee.