Eimar Veldre: täiskohaga töö kolmandas sektoris ja noorteorganisatsioonis?

Kui paljud teie sõpradest kuuluvad vähemalt kolme ühendusse ja töötavad kasvõi 10 tundi nädalas vähemalt ühe ühingu hüvanguks? Tundub justkui tore vabatahtlik tegevus, millest kõhtu täis ei saaks, eks?

Kas te teadsite, et Eesti Õpilasesinduste Liidul on 2 palgalist töötajat ja Eesti Üliõpilaskondade Liidul on neid üle kümne? Tüüpiline arusaam noorteorganisatsioonidest on siiski teine, mistap on ka seal töötamisel teine tähendus ja maine.

Minu tööelu on suuresti olnud seotud noorteorganisatsioonidega, seega võite võtta mu sõnu liigselt kallutanuna, ent kolmandas sektoris töötamise kogemusena saadud mitmekesiseid teadmisi erinevatest elualadest ning laia sõprus- ja tutvuskonda ei vahetaks ma tagantjärele suuremaks palgaks või kõrgemaks ametiastmeks. Kuid mida on õppida ja millega tuleb arvestada töötades täiskohaga kolmandas sektoris ja noorteorganisatsioonis?

Võta vastutust!

Minu teekond algas sellest, et mind kutsuti ühte organisatsiooni, millest algas teekond selle sees. Enamik üliõpilasesindajad on oma koolis aktiivsed ehk aasta või kaks. Paljud võtavad passiivse rolli ja panustavad siis, kui neilt palutakse. Vähesed aga asuvad juhtivatele kohtadele ja teevad oma tegemistest tihti ka endale esimese tõsise töö. Sageli ei tabata ära seost edasise tööelu ja karjäärivalikutega.

Organiseerida üritust paarisajale inimesele, korraldada reklaamimüüki ja koostada eelarvet või kaks semestrit töötada läbi kõrgkooli nõukogu materjale, arutleda ja väidelda kõrgkooli juhtkonnaga – need kõik on elulised oskused, mida mujalt kui kuuludes mõnda organisatsiooni nii loomutruult ükski noor inimene ei saa. Üks kunagine üliõpilasliider küsis mult mõne aasta eest retooriliselt: „Eimar, paljudel noortel on võimalik juhtida organisatsiooni, mille eelarve üle miljoni krooni?“. Seega kui olla, siis teha!

Loomulikult käib sellega kaasas ka võistlemine ja kokkuleppimine, võitlus ja poliitika. Ambitsioonikad, teotahtelised ja lihtsalt võimujanulised inimesed on igal pool ja see on täiesti normaalne.

Palju kogematust on hea või halb?

Taunitavaks aga tuleb pidada seda, kui kedagi hakatakse süüdistama noorteorganisatsioonis, aga ka kolmandas sektoris töötades laiemalt – kogematuks. Just kogemuste saamine ja õppimine peaks olema noorteorganisatsioonides peamine. Aga see ei tähenda, et tulemusi ei peaks olema või et nõudlik ei tohiks teiste ja enda suhtes olla.

Suurem oht kogenematusest on võtta asju isiklikult. Just isiklikud tülid on peamised, mis nõrgendavad noorteorganisatsioone. Eesti Üliõpilaskondade Liit kuulub Põhjala võrgustikku NOM, mille üks printsiipe on: We can always agree to disagree. Kui seda põhimõtet teadlikult rakendada, siis on kergem ka leppida kokku selles, milles annab ning arvestada erinevate arusaamadega. Sest mõelgem, et kui lihtne on käega lüüa ja minna ning kui raske on tagasi tulla.

Ära kahetse eisid!

Üks, mida noorteorganisatsioonis tuleb õppida on see, kuidas öelda „ei“. Me kõik oleme tundnud seda, et mingil hetkel on niipalju teha, et ei jaksa, aga ära ei taha ka öelda. Õppida ja areneda saab siis kui ikkagi teed oma eelistused, sead prioriteedid.

Ma alustasin oma tegevust tudengite majutuse, õppetoetuste ja õppekeskkonna küsimustest ning tippajal oma kõrgkoolis vastutasin lisaks neile teemadele ka õppekorralduse, kvaliteedi ja kõrgkooli rahastamise küsimuste eest. Lai tegevusala nõudis palju pühendust, aga ka karme valikute tegemist. Haarasin palju enda peale, mistap kindlasti jäi palju tegemata, ent mõned asjad said jällegi väga hästi tehtud. Oluline on see, et sa teaksid, mida sul on vaja saavutada.

Seega seo oma eesmärgid organisatsiooniga ja sa tead, mida teha ja mida mitte. Sest kui oled tubli, edukas, siis tuleb ka pakkumisi teha muud, mujal ja rohkem. Üks põhimõttelisi “ei”-sid minu jaoks oli 2006. a alguses, mil ütlesin ära heast pakkumisest Eesti Politseiametis asuda tööle strateegia- ja arendusnõunikuna. Alternatiiviks oli ja minu otsusel jäi see, et sain panustada tõsiselt tudengite õiguste ja olme parandamisse, olles koos teiste eestvedajatega ülikoolile uue rektori valimise kampaaniat tegemas, võitlemas üliõpilaselamute jaoks riigilt rohkem ehitusraha ja suurendamas üliõpilaskonna eelarvet lausa kolm korda.

Seega, kui kohtute mõnda sõpra või võhivõõrast ning satute rääkima kolmanda sektori teemal ja noorteorganisatsioonides tegutsemisest, siis küsige alati, et mida see õpetas ja milline elu oleks kui poleks olnud sellist kogemust.

Ja kui tulla tagasi kõige esimese küsimuse juurde, siis minu vastus oleks, et võiks olla rohkem.

	Eimar Veldre Eimar on Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) juhatuse esimees ning kuulunud EÜL juhatusse ka 2007-08 ja 2009-11. Tema tööelu on olnud seotud suuresti huvikaitsega olles 2003-04 ja 2005-07 Tallinna Ülikooli üliõpilaskonna juhatuse liige ning 2005-07 Tallinna Ülikooli senatis ja teiste otsustuskogudes üliõpilaste esindaja. Eimar on töötanud ka Riigikogus poliitikanõunikuna ning kuulunud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogusse 2008-11.