Intervjuu – Tõnis Arro: Ettevõtlik nagu eestlane* – on see võimalik?

Nagu paljud teist ehk kuulnud on, toimub Ettevõtlusnädala egiidi all mitmetes suuremates linnades praegu huvitavaid üritusi. Kuigi nagu nimigi ütleb, on enamike ürituste fookus ettevõtlusel, leidub neis mõndagi põnevat ka juhtimisteemadest huvitatutele. Nii osalesin minagi Tartus toimunud ettevõtluskompetentsi arendamise foorumil, kuid üks olulisi põhjuseid, miks ma antud üritusest osa otsustasin võtta, oli soov kohtuda Eesti Arengufondi juhatuse esimehe TÕNIS ARROGA.

Miks mind temaga kohtumine huvitas? Nimelt seepärast, et ligikaudu kahe nädala eest, täpsemalt 18. septembril, esitles Arro enda (ja seega ka Arengufondi) plaaniks vormunud visiooni ettevõtlikust Eestist Riigikogule. Sellega seoses ilmus ka meedias mitmeid lugusid (nagu näiteks see), mis tutvustasid neid plaane veidi lähemalt. Kuna Arro mõtted tekitasid omakorda minus parasjagu elevust, otsustasin, et kui vähegi võimalik, sooviksin Arroga kindlasti mõtteid vahetada noorte, ettevõtlikkuse ja juhtimise teemadel. Võib vaid heameelt tunda, et see soov nii kiirelt täitus. Alljärgnevalt vaid mõned põhilisemad jutuajamisest vormunud mõtted ja seisukohad.

Milline on Teie arvamus nö universaaljuhtidest?

Ma leian, et selliseid juhte ei tohiks liialt olla, aga hetkel neid just erinevate MBA’dega toodetaksegi, luues noortele illusioone, et peale säärase eriala lõpetamist võivad nad suurepäraselt igas valdkonnas juhtida. Kindlasti on ka erandeid, kuid usun, et selleks, et teatud valdkonnas olla hea juht, pead sa siiski olema ka antud ala asjatundja.

Kas Teile ei tundu, et spetsialistist juhiks edutatud inimene ei ole tihtipeale hea juht?

Tõsi. On inimesi, kes tunnevad end väga mugavalt nii spetsialisti kui juhina. Täna aga näeme tõesti ka olukorda, kus pole võtta piisavalt kompetentseid eriala spetsiifiliselt tundvaid juhtimisvõimelisi inimesi ning seetõttu peavad mitmed spetsialistid juhirolliga kohanema.

Millisena Teile juhtimise maine Eesti ühiskonnas tundub?

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis juhtimise maine on tõesti parem kui ettevõtluse oma. Juhid on respekteeritud läbi nende positsiooni ja autoriteedi, ettevõtja maine on aga pigem madal. Sellest tulenevalt ongi olukord selline, et noored tahavad saada palgalisteks juhtideks, neil on ühiskonnas levinud arusaamade järgi teatud moonutatud ootused juhipositsiooni suhtes.

Mida näete enda laialdase juhtimis- ning konsultatsioonikogemuse põhjal Eesti juhtimiskultuuri hetke suurimate puudujääkidena?

Suurt ja üldistavat vastust on enda kogemuste põhjal raske anda, kuid korduvalt olen kohanud seda, et juhid ei teadvusta endale töötajate arendamise vajadust ning kurdavad vähest motiveerimissuutlikkust. Viimase taga on aga enamasti küll puhtalt kommunikatsiooniprobleemid ning meeskonnasisesed usaldusküsimused.

Enda ettekandes tõite välja, et 95% ülikooli lõpetanud noortest tahab saada palgatöötajaks ning vaid 5% ettevõtjaks. Ma leian, et üsna suur probleem on ka see, et paljud noored üldse ei tunnegi abiturientidena enda kutset, et mõnd erialavalikut teha. Mida sellest arvata?

See on tõesti tõsine probleem. Ühelt poolt on olemas ühiskonna surve noorele, et ta pärast keskhariduse omandamist eriala valiks, kuid samas ei ole ühiskonna poolt olemas head tugisüsteemi, mis aitaks noorel selles valikus selgusele jõuda. Praeguse haridussüsteemi puhul polegi realistlik nõuda, et abiturient teaks oma kutsumust, huvisid, tugevusi ja nõrkusi ning oskaks selle najal erialavalikut teha. Antud teema on nii lai, et sellest võikski rääkima jääda. Mina pooldan aga seda suhtumist, et noor julgeks võtta endale aega oma potentsiaali avastamiseks ja arendamiseks, et teha teadlikumaid valikuid, kuid loomulikult – kõike seda mõistlikes ajalistes piirides.

* Tõnis Arro tõi ettevõtluskompetentsi foorumil peetud ettekande alguses enda suure soovina välja selle, et “ettevõtlik nagu eestlane” saaks sama reaalseks ning laialt tuntud ütluseks nagu Hemingway kuulus tsitaat “igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane”.