Hille Hinsberg: „Millal on valitsemine piisavalt avatud?“
Foto: erakogu
Toimetaja: Saskia Salakka
Hille Hinsberg on poliitikauuringute keskuse Praxis kodanikuühiskonna ekspert. Ta on osalenud Eesti e-teenuste tulemuslikkuse hindamises ning hinnanud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali mõju. Hille on muuhulgas ka vabaühenduste rahastamise juhendi ning kaasamise käsiraamatu kaasautor; kõikidest tema muljetavaldavatest tegemistest saab kokkuvõtet lugeda SIIT.
Millal on valitsemine piisavalt avatud – läbipaistev, kaasav ja vastutustundlik?
Just sellisele küsimusele otsib vastuseid hulk ametnikke, poliitikuid, analüütikuid ja vabaühenduste esindajaid 66 riigis. Loodame, et ka rohkemates riikides, aga just need 66 on ühinenud võrgustikku nimega Avatud Valitsemise Partnerlus (lühemalt: AVP, mille kohta loe lähemalt kas Eesti blogist või ametlikult koduleheküljelt)
Läbipaistev, kaasav ja vastutav – need on mõisted, mida peetakse arenenud demokraatiaga riikides ühiskonna normaalse toimimise jaoks olulisteks. AVP eesmärk on täita need väärtused praktilise sisuga ning jälgida, et lisaks suurtele sõnadele tehtaks konkreetseid tegusid.
Läbipaistvust võib kirjeldada kui põhimõtet, et võimalikult suur osa infost, mida avalik võim otsuste tegemisel kasutab, peab olema ligipääsetav ka kodanikele.
Kaasamine pole mitte ühesuunaline teavitamine tehtud otsustest, vaid otsustajate avatus ühiskonnast tulevate signaalide, sh eriarvamuste suhtes ning valmisolek nendega arvestada.
Vastutavus seisneb muuhulgas selles, et kui avaldatud info põhjal selgub ametniku korruptiivne tegu või ka lihtsalt eksimus, parandatakse vead, mitte ei tõmbuta ringkaitsesse.
Avatuse mõõtmine
Mul on olnud au koostada sõltumatu raport, mis hindab Eesti valitsuse tegevuskava suurema avatuse suunas liikumisel. Sel aastal olen hinnangu andnud ka Ühendkuningriigi, Moldova, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Lõuna-Korea aruannetele.
Ütlen kohe ära, et pingeritta riike ei seata. Lihtsalt seetõttu, et sammud parema valitsemise suunas sõltuvad sellest, mis on riigi senine olukord. AVP mõõdabki, kui suurt mõju avatuse kaudu saavutatakse. Kontrollküsimus on: kui eesmärk oli x, ja tehti y, siis kas valitsemine muutus avatumaks?
Toon näite Praxise tegevusest. Kui 2012. aastal lõime koos kodanikualgatusliku tiimiga meieraha.eu keskkonna, siis oli see uus ja huvitav asi, mida klikkida, et Eesti riigi eelarvest lihtsal ja visuaalsel viisil infot saada. See veebirakendus aitas kaasa läbipaistvusele, kuid mitte kaasamisele ega ka vastutavusele. Poliitikud pole pidanud eelarve koostamisel ühiskondlikku debatti, ning pole isegi väga viitsinud põhjendada kabinetis tehtud valikuid kulutuste prioriteetsuse kohta. Eelarves osalemist pakuvad see-eest mõned linnad – nagu Tartu ja Pärnu –küll väikse summa osas, kuid kaasava otsustamise kaudu.
Ka suurtes ja nn küpse demokraatiaga riikides on omad mured avatusega.
Kui aga saime koos Armeenia vabaühendusest partneriga valmis nende linna Gyumri eelarve-rakenduse, sain aru, kuidas senist rutiini raputasime. Seal riigis peetakse korruptsiooni tavaliseks nähtuseks, infot avaldatakse ametnike lahkusest ja eelarvet tehakse nii, nagu kommunaalteenuste monopoolsete pakkujate huvid ette näevad. Nüüd aga on detailne info kuludest ja nendest kasu saajatest linnarahva ette toodud. Veebi kaudu esitavad linnakodanikud küsimusi ja ettepanekuid, millele vastavad nii vabaühenduse kui ka linnavalitsuse esindajad – seega on tegu kaasamisega. Ning kui peaks selguma, et järgmise aasta eelarve koostamisel on mõni kulutus ära muudetud tänu info avaldamisele ja avalikkuse reageerimisele, siis võime rääkida vastutavusest.
Väljakutsed ei lõppe kunagi
Ka suurtes ja nn küpse demokraatiaga riikides on omad mured avatusega – näiteks avaliku sektori efektiivsusega. Valitsemise reformimisega tuleb tegeleda järjepidevalt, mitte vaid kampaania korras. Iga bürokraatlik ummistus, liialt raskepärane infosüsteem, venitamine kodanikule või ettevõttele teenuse osutamisel toob kaasa kulu riigikassale. Kuigi lahendusi otsitakse peamiselt seepärast, et säästa kokkukuivavat avalikku raha, siis imbub jutu sekka ka eesmärk parandada elanike ja ettevõtjate dialoogi riigiasutustega.
Eestis on äsja tekkinud kaks algatust, mis püüavad vähendada inimeste koormat seoses riigi tegevusega: justiitsministeerium tegeleb õigusloome mahu vähendamisega (tore mõelda, et nad püüavad ka iseenda seni tehtud tööd kärpida!) ning majandusministeerium algatas nullbürokraatia projekti, mille abil soovitakse ettevõtetele pandud aruandluse kuhja vähendada. Paistab, et mõlemad ministeeriumid ajavad asja kaasaval moel ning ootavad kriitilisi kommentaare neilt, keda senine olukord ei rahulda.
Avatud valitsemine kui mudel ühendab infoühiskonna arengut ja uuenduslikku riigivalitsemist. Kindlasti liigume Eestis avatuse suunas, mitte vastupidi (nagu on läinud näiteks Ungaris või mitmes idapoolses riigis). Siiski jääb arengukavasid ja rahastusmeetmeid uurides mulje, et avatud valitsemise sildi all on suurem rõhk pandud tehnoloogia arendamisele. Ilmselt seepärast, et kiirem ühendus ja digirakenduste loomine või uuendamine toob inimestele kasu. Kuid avatud valitsemine ei käi nii, et e-asjandus loob justkui iseenesest ja võluväel parema ühiskonna. Muutused peavad toimuma ka poliitikute ja ametnike töökultuuris. Avatust saavad luua ka inimesed ise, kui nad lisaks e-teenuste tarbimisele tunnevad huvi ka riigivalitsemise läbipaistvuse, kaasavuse ja vastutamise suhtes.