Intervjuu – Ülane Vilumets: kontrolli seda, mida sa kontrollida saad

Ka Juhtimiskoolis esinenud ÜLANE VILUMETSAGA vestles juhtimis- ja motiveerimisteemadel Marit Konks.

Rääkisid muuseas ka oma kogemustest Southwesternis. Kas ja mis võiks olla universaalne selle kogemuse juures?

Ma arvan, et kõige peamine on selline lihtne valem – kontrolli seda, mida Sa kontrollida saad. Sa õpid sellepärast, et nii palju on asju, mis ei sõltu sinust. See, et vihma sajab, inimesed on kurjad või keegi ärkas ülesse, kui sa ta uksele koputasid. Nii palju on asju, mida sa ei saa kontrollida. Aga sa õpidki selle kogemuse kaudu mõtlema teistmoodi, et sa kontrollidki ainult neid asju, mida sa ise kontrollida saad. Ja ülejäänu pärast ära muretse. See on rakendatav sinu töös, sinu tiimijuhtimises. Isiklikus elus samamoodi, kui sa mõtled, et mida ma saan teha, kui selline olukord juhtus? Okei, ma saan kahjuks vaid oma attitude’i hetkel kontrollida ja siis kontrollidki vaid oma attitude’i. See on selline mõtteviis.

Kontrollimise teemaga edasi minnes, kuidas sa defineerid ennast inimesena? Selles valguses, et kui sa mingil määral kontrollid oma emotsioone või üleüldse mingit suhtlemist – kuidas sa defineerid, et kes oled sina selle valguses?

Ma arvan, et see on hästi palju seotud missiooni teemaga. Kui sa tead, miks sa olemas oled? Mis on sinu unikaalne võime ja oskus, mis annab teistele juurde? Ma usun, et üks minu oskus on erinevaid inimesi panna end hästi tundma. Ma kas siis lahutan nende meelt, näiteks aitan neil Tallinnat näha teistmoodi ja seda kõige selle kaudu, mida ma teen: jagan välja kaarte, korraldan ekskursioone jne. Või siis aitan inimestel minna edasi õppima ja ise midagi saavutada. See on see, mida ma tahan teha ja mida ma arvan, et on oluline, et ma teen. Ehk siis mulle on nagu antud mingisuguseid andeid selle tegemiseks. Mida sa teed sellega, mis on sulle antud?

Aga jällegi, inimeste motiveerimine, kas sul on juhtunud, kui sul on meeskond ja inimesed, et sul ei ole õnnestunud kedagi motiveerida? Oled mõelnud, miks see juhtus? Või milles on siis nii-öelda viga olnud?

Ma arvan, et alguses minu esimese meeskonnaga juhtus seda päris palju. Sellesmõttes, et keegi ei ole sündinud juht ja sa ei ole mitte midagi praktikas läbi proovinud, mida sulle on õpetatud teoorias. Ja sellepärast sa paned alguses väga palju puusse. Aga puusse tuleb panna, sest selle kaudu sa õpid. Ma usun näiteks, et miks mu esimene meeskond raamatuid müües ebaõnnestus, oligi see, et ei olnud tegelikult mingit head põhjust, miks nad just mind oleks pidanud follow’ma, mulle järgnema. Ma nägin ainult seda, mida nad mulle olid lubanud. Me pidime ju kõik koos selle lõpuni tegema ja olema positiivsed. Aga kui ei ole? Mismõttes ei ole? Näed vigu, aga sa tegelikult ei vaata endasse. Ja ma arvan selle esimese väga karmi kogemusega, kus mul pool tiimi läks koju, hakkasin ma tegelikult kõige rohkem ennast analüüsima. Et mida ma nüüd siin ikkagi valesti tegin?  Mida ma neile ei andnud piisavalt ja miks see nii läks? Ja see on hästi oluline kogemus. Alati jätkub neid väljakutseid. Ei saa olla lihtsalt sellist situatsiooni, kus kõik on ideaalne.

Olen kuulnud, et mõned aktivistid jagavad inimesed kolme gruppi: need, kes on alati aktiivsed ja kaasavad teisi, siis need (ja neid on enamus), keda saab kaasa tõmmata ajutiselt ja kes on motiveeritud olema aktiivsed, kuni neil on “tagantsurkija”, aga kui see ära läheb, siis kaovad ka nemad. Ning kolmas grupp on need, keda ei saagi motiveerida ega midagi tegema panna. Kuidas sa sellesse suhtud, kas sa nõustud sellega pigem või arvad, et on võimalik igat inimest panna leidma endast motivatsiooni?

Ma kusjuures tegelikult usun, et need inimesed, kes võivad tunduda, et nad tõesti nagu mittemillegagi kaasa ei läheks, või et neid ei ole võimalik panna mitte midagi tegema – nad on lihtsalt vales kohas. Nad ei peakski seda tegema. Need inimesed, kes see suur mass on, keda saab motiveerida nö, nende jaoks on ehk teise inimese juhtimine või motiveerimine oluline. Minu jaoks nt ei ole. Ma teen asju sellepärast, et ma tahan neid teha ja mulle ei ole oluline, et keegi mind esile tõstaks. Ehk siis võib olla need inimesed, keda ei ole võimalik motiveerida, on ka kusagil näiteks seal kategoorias, et neile ei olegi vaja seda teiste inimeste positiivset tunnustust. Nad ei ole lihtsalt leidnud seda, mida nad tegelikult motiveeritult teeksid. Mina ei usu, et selliseid inimesi oleks olemas, kes ei teeks mitte midagi, mis ei motiveeri.

Sa rääksid ka sellest, et oluline on see, et eesmärk, mis motiveerib, peaks olema väljaspool iseennast. Mis siis kui see, mis inimest motiveerib, on negatiivne ühiskondlikus mõttes ja ta ise tunnetab ka, et see on negatiivne?

Too mulle mõni näide.

Näiteks, kui ta leiab, et tema arvates mingisugune hulk teisi inimesi ei vääri elu ja see on see, mis teda motiveerib ja käima paneb.

Tegelikult see näitabki, kui võimas tööriist motivatsioon on. See paneb inimesi tegutsema, et kui ta usub millessegi, siis ta teebki igasuguseid asju. See on võimalik. See näitab, kui oluline on leida see põhjus, miks ma peaks midagi tegema.

Enesemotiveerimise kohta – kas sa oled kunagi tajunud või tundnud, et oled endale valetanud? Et sa oled mingis mõttes ratsionaliseerinud midagi enda jaoks positiivseks, aga see tegelikult ei olnud seda, kuid sul oli lihtsalt vaja end motiveerida.

Pigem vastupidi ikka. Saad aru? Me kõik oleme ratsionaliseerinud neid asju ära, et “hea küll ja hea mõte oli alguses, aga tegelt ma ei tea, ma noh, mul ei olnudki seda nii väga ikka vaja.” Ma olen selles suhtes alati olnud hästi kindla sihiga, et võib olla on mul elus lihtsalt vedanud. Mul ei ole sellist hetke olnud, et ma ei tea, kuhu poole ma peaksin minema. Kõik mu elu viimased 8 aastat, võin kindlalt öelda, on olnud suht kindla sihiga. See kõik on olnud selline protsess.

Kas sa pole kunagi tundnud, et see protsess juhib sind? Mitte, et sina juhid seda protsessi, vaid sa mingis mõttes võib olla tekitad endas selle tunde, et sa tahad ..

Et kas ma sunnin end tegema midagi, mida ma tegelikult ei taha, aga ma olen endale hästi ära müünud idee, et ma peaksin seda tegema?

Põhimõtteliselt.

Ei, sellepärast, et missioon on täpselt see, mida ma usun, et miks ma olen oluline. Miks ma olen oluline oma olekus? Paljud inimesed teevad jah midagi kellegi teise pärast. Ma olen elus ka teinud mõnedki otsused kellegi teise pärast. Ja pärast ei ole need väga targad otsused olnud. Ükskõik, kas sa otsutad mõne oma lähedase pärast loobuda mingisugusest võimalusest, mis sul on olnud, näiteks elukaaslasest eemaolemine või midagi sellist. Sa teed seda teise pärast ja pärast sa niikuinii kahetsed, sellepärast, et see ei olnud sinu otsus. Sa teed enda missioonist enda jaoks otsuseid. Siis ei saa sellist olukorda tekkida, et tabad end mõttelt, et “ma ei tee üldse seda, mida ma tegema peaks.”

Kui sa peaksid ütlema ühe sõnaga, kes on sinu jaoks juht, siis mis see sõna oleks?

Eeskuju.

Mis on juhtimine?

Võimaluste näitamine.

	Ülane Vilumets Like A Local Guide Ülane on omandanud meeskonnajuhtimise ja motiveerimise kogemused Ameerika ühes edukamas otsemüügiettevõttes, Uus Maa Kinnisvarabüroo personalijuhina töötades ning ettevõtja ja juhina tegutsedes. Talle kuulub üks huvitavama ja alternatiivsema kontseptsiooniga tuuriettevõte ning Tallinnas alustatud reisijuhtide bränd Like A Local, mis tänaseks tegutseb neljas riigis. Kui tal sellest kõigest aega üle jääb, siis täiendab ta end lugedes või suhtleb lahedate noorteorganisatsioonidega jagades nendega oma kogemusi. Ülane on olnud Noorte Liidrite Juhtimiskooli üheks koolitajaks. Vaata Ülase eelmise aasta Juhtimiskooli klippe siit