Intervjuu – Urmo Kübar: “Kõige olulisem küsimus, mida igaüks võiks endalt küsida, on see, kas ma teen just neid asju, mida tehes saan kõige kasulikum olla!”

Vaevalt on Eesti kolmandas sektoris kedagi, kes oleks viimase aasta jooksul pälvinud rohkem tähelepanu kui URMO KÜBAR. Kuigi tegutsenud juba pikka aega EMSL-i (Eesti Mittetulundusühingute- ja Sihtasutuste Liit) juhina, pälvis mees tähelepanu hääleka vastupanuga kurikuulsatele DASA-dele ja seejärel käesoleval aastal rohkelt diskussiooni tekitanud Rahvakogu eestvedamisega. Noored Liidrid seadsid Urmo vastakuti ristküsitlusega, et uurida, kust võtab ta oma energia, tahte ja julguse Eesti ühiskonnas nii arvamus- kui tegevusliidriks olla. Kes soovib Urmo mõtteid veelgi pikemalt kuulda, on lahkesti oodatud 14.-16. juunil toimuvasse Noorte Liidrite Juhtimiskooli, mille teemaks on “Mõtteviisilt liider” ja mille ühe külalisena on korraldajatel au just Urmo Kübarat tervitada.

Ma alustaks pisut äraspidise küsimusega: mida sina ise endalt kõige sagedamini küsid? Juhid paistavad enamasti sihikindlate ja vankumatute inimestena, kes on enda jaoks justkui kõik selgeks mõelnud – kas sul on mingeid dilemmasid või teemasid, mida sa pead sageli enda jaoks taas üle mõtlema ja põhjendama?

Vastupidiselt neile kirjeldatud juhtidele ma just kahtlen endas pidevalt. Mitte argusest või otsustusvõimetusest, vähemalt enda meelest, aga mu kogemused ütlevad, et kui jutt ei käi just suurtest põhiväärtustest stiilis “ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks”, on harva mingeid alati kehtivaid dogmasid. Kui mängus on inimesed, võib otsus, mis kõigi objektiivsete näitajate järgi peaks olema kõige õigem ja parem, ikkagi läbi kukkuda, sest need, keda see puudutab, ei saa sellest aru, ei taju selle osas omanikutunnet või lihtsalt ei taha seda ellu viia. Seepärast olen ma veendunult kaasamise- ja aruteludeusku. Aga kõige olulisem küsimus, mida mitte ainult juhid, vaid kõik võiksid endalt küsida, on see, et kas ma teen just neid asju, mida tehes saan kõige kasulikum olla. Kus on minu unikaalsed tugevused? Kui on asju, mida keegi teine võiks paremini teha, siis tuleks luua tingimusi, et nemad seda teeksid.

Suur osa juhiambitsiooniga noori asub õppima ärijuhtimist, majandust, juurat. Sina omandasid hariduse ajakirjanduse erialal. Miks selline valik ja kas sa tol hetkel oskasid ette näha, et tegeled 2013. aastal nende asjadega, millega tegeled?

Ma ei olnud ülikooli minnes selliseid sõnu nagu kodanikuühiskond või kolmas sektor isegi kuulnud! Ajakirjanikuks saamine oli mu lapsepõlveunistus, mingit spetsiaalset juhiambitsiooni pole mul omast arust kunagi olnud. Pigem muutuksin isegi ettevaatlikuks, kui keegi räägib, et tema suurim soov on just nimelt teisi juhtida.

“Minu meelest on juhtimine eelkõige teiste teenimine – kui leitakse, et sa teed mõistlikke asju, tullakse sinuga kaasa.”

Võib-olla on see tavaarusaamast erinev, aga minu meelest on juhtimine eelkõige teiste teenimine – kui leitakse, et sa teed mõistlikke asju, tullakse sinuga kaasa. Et ma just nende asjadega tegelen, millega tegelen, on ühest küljest olnud suur juhuste jada. Iga valikuga avanevad mingid uued võimalused – ja eks mingid teised ka sulguvad – ning mul on olnud õnne saada valida heade asjade vahel. Aga ilmselt pole ka vale öelda, et sisuliselt teen ma ju ikka neidsamu asju, mis mulle lapsest peale on meeldinud.

Kas ja kuidas on ajakirjandusõpe sind hiljem aidanud või oled sa tundnud puudust hoopis erinevatest haridusteelistest valikutest?

Ma õppisin politoloogiat ka, kokkuvõttes isegi rohkem kui ajakirjandust, ja need mõlemad on praeguses töös vajalikud. Aga nii ehk teisiti pole ju ülikooli peamine väärtus erialastes käsitööoskustes või faktiteadmistes, mis on muidugi ka kasulikud, aga mõtlemis-, info leidmise ja seoste loomise oskuses. Ja õppimine ei lõpe ju kuidagi ülikooli seinte vahelt lahkumisega ära.

Mõni käib mööda konverentse-koolitusi, mõni loeb juhtimisraamatuid ja -artikleid – mida sina teed, et end juhina arendada? Mis või kes sind enim aidanud on, et üldse julgeda võtta nõnda suurt juhtimis- ja vastutuskoormat?

Suur koolitustel ja konverentsidel käija ma pole, aga mul on üsna varasest east kaks lemmikõppimisviisi. Esimene on jälgida inimesi ja organisatsioone, keda ma imetlen, püüda mõelda, et mis mulle just nende juures meeldib ja kuidas ma sarnaseid asju ise teha võiksin. Ning teine on raamatud, aga mitte niivõrd õpikud oma bullet-point loeteludega, et tee nüüd nii või naa, vaid pigem sellised lugusid jutustavad ja arutlevad raamatud. Juhtimine ei ole minu meelest teab mis eraldi valdkond, pigem on ikka küsimus selles, kuidas olla hea ja tark inimene.

Kolmas sektor, kus sa tegutsed, sõltub palju vabatahtlikkusest ja projektirahastusest, mistõttu ratsa rikkaks seal kuidagi ei saa. Kas sa oled mõelnud niiöelda klassikalisele äri tegemisele? Et läheks ja paneks oma firma püsti ja võibolla vaataks pärast, kuidas kogutud raha ja mõju abil maailma muuta võiks.

See meenutab kuidagi 90-date aastate lapsdiskotähtede juttu, et “jah, praegu teen seda, et ennast üles töötada, aga kunagi hakkan džässi laulma”. Mis on minu arvates enamasti samasugune enesepettus nagu jutud mingite süsteemide “seestpoolt õõnestamisest”. Tegutsema peaks ikka seal, kus su süda on, ja mida varem alustad, seda rohkem jõuad tehtud ja paremaks saad. Muidugi, igast kogemusest ja situatsioonist saab midagi õppida, ja muidugi tuleb ette mingeid tüütumaid kohustusi, aga kui sa avastad end päevast päeva tegemas asju, mis sulle rõõmu ei valmista, siis vaevalt sellest kellelegi suuremat kasu on. No ja mis eesmärk see “ratsa rikkaks” saamine nii väga on? Kolmanda sektori suur eelis on minu meelest vabadus teha asju, mida sa õigeks pead, ja saada selle eest ka täiesti normaalselt tasustatud. Kuskil pole öeldud, et vabaühenduse töötaja peaks näljas ja paljas olema. Ma küll ei tunne, et mul oleks jäänud midagi olulist saamata seepärast, et töötan kolmandas sektoris.

Kuidas erineb juhtimine kolmandas sektoris juhtimisest näiteks äri- või riigisektoris? Kas asju vabatahtlikult tegevaid inimesi on kuidagi raskem motiveerida?

Ma pole äri- ega avalikus sektori juhina töötanud, õieti pole avalikus sektoris üldse töötanud. Üks äriettevõtja, kes tudengina vedas ka noorteorganisatsiooni, on öelnud, et kolmandas sektoris puudub sul võimalus rahaga oma viitsimatust kinni maksta, ja see on vist üsna tõene.

“Kui ma ise ei ole mõnele tegevusele piisavalt pühendunud, haarab tiim selle suhtumise õhust ning asjad hakkavad venima, muutuvad tüütuks ja ebameeldivaks.”

Muidugi, ega nüüd vabaühendustes ainult vabatahtlikku tööd tehta. EMSL-iski on kümmekond palgatöötajat, nii et idee järgi on see samasugune töösuhe nagu kus tahes mujal. Aga jah, ma arvan, et selline hierarhiline käskude ja keeldude jagamine siin väga ei töötaks, võibolla on mõnevõrra rohkem eeldust, et asjad peavad olema mõtestatud ja huvitavad.

Kuidas sa inimesi motiveerid, oma ideedega kaasa haarad?

Inimestele on loomuomane teisi matkida ja olen tähele pannud, et tiim peegeldab sind väga hästi tagasi. Kui ma ise ei ole mõnele tegevusele piisavalt pühendunud, haarab tiim selle suhtumise õhust ning asjad hakkavad venima, muutuvad tüütuks ja ebameeldivaks. Nii et enda suhtumine töösse on peamine.

Eestis on väike grupp arvamus- ja tegevusliidreid, keda kõik teavad ja keda igalepoole kutsutakse. Sina oled üks vastutulelikumaid, kellega mina olen eri ürituste tarbeks suhelnud. Kust sa kõigi ametialaste-kohustuslike tegemiste kõrvalt selle energia ja tahtmise võtad? Kas sa näiteks läbipõlemist või hea tahte ärakasutamist ei karda?

Siin aitab see, kui oled ise olnud olukorras, kus sõltud sellest, kas teised on nõus sind abistama. Ma olen seda pidevalt ja seepärast püüan ikka teistele ka vastu tulla, kui mind vajatakse. Pealegi on need tihtipeale head võimalused end mõnes uues situatsioonis proovile panna, midagi uut õppida. Aga ma olen seda ka õppinud, et “jah”-sõna ei ole kunagi mõtet välja lunida. Kui ikka tunned, et asi sind ei motiveeri või sa pole piisavalt tasemel, on kõigile parem kohe algul ausalt “ei” öelda. Ja ma teen ikka seda ka.

Mis sind ennast kõige rohkem motiveerib?

Et ma saan koos töötada inimestega, kes väga tahavad teha seda, mida nad teevad. Olen tasapisi aru saanud, et see pole üldsegi enesestmõistetav. Kui ma jään mõnikord mõtlema, kui suurepäraste inimestega elu mind on kokku viinud, võtab see tunne täiesti jalust nõrgaks.

Vabakonna ettevõtmisi juhtides oled sa muutunud Eesti kolmanda sektoriga peaaegu sünonüümseks, mis seab sulle ka avalikkuse silmis rohkem vastutust, muudab su mõneti sihtmärgiks. Kuidas sa kriitika ja negatiivse vastukajaga hakkama saad?

Ma väga loodan, et tegelikult ei ole ma mingi sünonüüm, sest kolmas sektor ei saa ega tohigi kuidagi olla taandatav ühele isikule. Siin on nii tohutult palju erinevaid lähenemisviise, mis kokku moodustavadki kolmanda sektori tugevuse ja millest mina või EMSL valdame ja kehastame oma tegevustega ainult väikest osa. Ja et ka EMSL-i ei hakataks liialt võrdsustama mu isikuga, oli üks põhjus, miks otsustasin juhataja ameti edasi anda pärast pea seitset aastat sel postil, ehkki igasuguse kahtluseta on see mu senistest kõige ägedam töö. Kriitika osas… ma arvan, et olen ise nagunii enda kõige teravam kriitik, nii et teistel õnnestub mind harva ses osas millegagi üllatada. Kui märgatakse samu vigu, mis mina, olen kurb, kui ollakse mu suhtes minust endast armulikumad, olen tänulik. Eks ikka püüad ju asju teha nii hästi kui oskad, ja kui see mõne meelest pole piisav, siis ehk vähemalt õnnestus mul ärgitada teda tegutsema ja paremini tegema.

Mida sa pead enda suurimaks saavutuseks EMSLi juhina? Nii organisatsiooni jaoks tervikuna kui enda jaoks personaalselt. Mida suurimaks läbikukkumiseks?

Ühel mu lemmikluuletajal, Betti Alveril on poeem “Leib”, mis lõpeb nii: “Teised vaagigu su vilju, / sa ent sirbi tasahilju / pistad räästapilusse. / Kandes elu sirvilaudu, / lähed kitsa ukse kaudu / ära mätaste vilusse.” Need read kummitavad mul nii, nagu mõnel teisel kummitab vahel mõni lauluviis. Mu meelest on see väga ilus põhimõte, et pühendu oma tööle ja las hinnanguid annavad kunagi hiljem teised. Nii ehk teisiti jätab see, mis sulle tundub suure õnnestumisena, enamiku teistest täiesti külmaks. Või siis see, mis hetkel paistab tohutu läbikukkumisena, on tagantjärele enamasti täiesti tähtsusetu. Kuid üks asi, millele ma juhina olen mõtlema hakanud – ja ma tean, et kogu kolmanda sektori maailmamuutmisretoorika kõrval tundub see ehk nii tühine –, on see, et kui sa oled suutnud luua olukorra, kus su oma töötajad on õnnelikud seda tehes, mida nad teevad, on see juba suur asi. Kui mul see on õnnestunud, oleksin väga rõõmus.

Kui nüüd noor ambitsioonikas inimene, kes tahab oma tasemel oskuste eest hästi tasustatud saada, küsib õigusega, et miks ta peaks tegelema sotsiaalse ettevõtlusega või miks peaks firma, mida majandusteaduski defineerib aktsionäridele kasumi tootmise kaudu, kulutama raha mingile võrdlemisi abstraktsele sotsiaalse vastutuse kontseptsioonile. Mis sa talle ütleksid?

Ma arvan, et kui inimene niimoodi küsib, siis vaevalt suudab ükski vastus tema kõhklusi hajutada. Need veendumused tekivad ikka kogemustega ning mu meelest tasub luua võimalusi, et sellised kogemused saaksid su juurde. Ent keegi ei pea tegema midagi, mis on talle olemuslikult võõras, oma elu saab ju veeta lõppeks mitut moodi. Ma elan Kalamajas, kus mul on naabrid, kellega me ütleme üksteisele tere ja räägime juttu, kus toimuvad spontaansed piknikud ja telekavaatamis- või saunaõhtud. Ma võin neilt minna triikrauda laenama ja nad võivad mul paluda oma kassi toita või laste järele vaadata. Ühel pühapäeval koputas naaber mu uksele, et tal käisid eelmisel õhtul külalised ja toitu jäi üle, et kas ma tahaks nende poole hommikust sööma tulla. Ma nii kohutavalt naudin seda. Ja mõtlen, kui äge oleks, kui kogu Eesti oleks selline ja mitte ainult inimeste, vaid ka organisatsioonide ja ühiskonnasektorite vahelises suhtlemises. Aga niisugused suhted ei teki, kui ise sellesse ei panusta. Teised ei ole su vastu kenad, kui sa pole nendega kena. Ega siin midagi keerulisemat olegi.

Mis oleks sinu parim nõuanne noortele juhtidele?

Ümbritsege end inimestega, kes on teist paremad, ja püüdke neile luua võimalikult head tingimused enda teostamiseks ja arenguks. Armastage ja hoidke oma inimesi. Võtke õnnestumisi kui meeldivat üllatust ning ebaõnnestumisi kui head õppimisvõimalust. Ärge raisake end asjadele, mis teil silma särama ei pane ja mis teid edasi ei vii, nautige seda, mida teete.