Kristi Saare: „Pane oma raha enda jaoks tööle“

Toimetaja: Kaisa Hansen

Kristi Saare on naine nagu orkester! 2500- liikmelise Naisivestorite Klubi asutajana lööb ta laineid investeerimismaailmas. Lisaks sellele on ta Noored Kooli vilistlane, kes seisab finantshariduse edendamise eest ning õpetab koolis majandust ja inglise keelt. Nõuandeid ja kogemusi finantsmaailmast jagab ta lisaks oma blogile ka Tauri Alasega kahasse loodud Investeerimisraadios. Kaisa Hansen uuris Kristi käest, kuidas on noorel naisel võimalik õpetajapalgaga investeerimismaailmas läbi lüüa ning mida peaks iga algaja investeerimishuviline silmas pidama.

Suur valikuvabadus ja naiivne maailmavaade

Arvan, et minu ülikooli mineku kogemus oli väga sarnane paljude teiste tudengitega – tegin oma erialavaliku pigem sisetunde kui mingi süvaanalüüsi põhjal ning suuremasse linna kolimine ja töö leidmine raputasid maailmavaadet päris korralikult. Olin kogu keskkooli aja olnud õpilasaktivist ning tundsin poliitika vastu huvi. Seetõttu langetasin valiku Tartu Ülikooli riigiteaduste kasuks. Mäletan, et ülikooliajal oli rohkelt organisatsioone, ettevõtmisi, projekte ja teisi tegevusi, millega aega sisustada. Kõige suuremaks probleemiks oli lõppkokkuvõttes hoopis see, kuidas erinevate tegevuste vahel valida: mis on niisama enda lõbuks head projektid ja millel oleks ka tulevases karjääris sisulist väärtust.

Täna tagasi vaadates olid minu toona salamisi mõeldud eesmärgid väga kaugel reaalsusest. Eks ühelt poolt oli tegemist naiivsusega, teiselt poolt on meie koolipoolne ettevalmistus keskkoolist lahkudes jätkuvalt veidi eluvõõras. Hoolimata headest akadeemilistest õpitulemustest ja pealehakkamisest, ei olnud mul tegelikku ettekujutust sellest, kuidas elu, ja eriti finantselu, päriselt toimib. (Seda näitab ilmselgelt see, et aastal 2009 ei ostnud ma turu põhjast Tallinna Vee aktsiaid :).

Finantsharidus ja ajaraiskamine

Ma arvan, et elasin läbi sedasama aja raiskamist, mida paljud tudengid – me õpime mingeid asju ja kordame teatud vigu iga põlvkond uuesti, sest nendest pole saanud üldtuntud teadmisi. Finantsharidus on selle koha pealt eriti hea näide: tundub justkui iga huviline peaks hakkama otsast peale kõiki maailma tarkusi uuesti õppima, sest tavakooli programmi pole need üldiselt jõudnud.

Siiamaani on aga millegipärast täiesti OK lahkuda ülikoolist ilma igasuguse finantsteadmiste pagasita.

Praegu on võrreldes minu ülikooliajaga finantshariduse omandamine muutunud kordades kergemaks. Esiteks on finantsteemad jõudnud mitmetesse koolidesse lausa eraldi õppeainena (näiteks õpetan ka ise majandust). Lisaks on hakatud majandusteadmistele ka ühiskonnaõpetuse tunnis rohkem tähelepanu pöörama. Kindlasti võiks siin veel palju muuta, aga kümne aastaga on päris arvestatav progress toimunud.

Kui ülikooliharidusest rääkida, siis mingi aeg tagasi jõuti arusaamisele, et ükski ülikoolilõpetaja ei tohiks koolist lahkuda ilma elementaarsete IT-teadmisteta. Seega sisaldavad enamik õppekavu vähemalt mingit arvutikasutamise praktiseerimisele suunatud kursust. Siiamaani on aga millegipärast täiesti OK lahkuda ülikoolist ilma igasuguse finantsteadmiste pagasita. Mikro-makro või ettevõtlusõpetus, mida mina kunagi õppisin, ei anna siiski reaalselt eraisiku rahaasjadega tegelemiseks vajalikku teadmistebaasi ning mitmed justkui targad tudengid astuvad pärisellu ja hakkavad siis oma isiklikes finantsides täiesti elementaarseid prohmakaid tegema.

Üha kiireneva ja keerulisemaks muutuva maailma puhul mängib hea finantsharidus edukaks olemisel järjest suuremat rolli. Sa võid teha suurepärast karjääri ja olla väga andekas inimene, ent kui sa rahaasjadest aru ei saa, kaasneb sellega palju stressi ja muresid, mida saaks lihtsalt ennetada. Ei tasu alahinnata ka meelerahu ja kindlust, mis tuleneb sellest, et saad enda ja oma pere eest hoolitseda ilma, et peaksid paaniliselt töökaotust kartma või iga ülemuse käsku täitma, sest palgatšekki on kodulaenu maksmiseks vaja. Pärast tööelu lõppu ootavad veel ca 20 pensioniaastat, mida võiks ju veeta pigem (nagu reklaamides näidati) korra aastas kruiisil käies, mitte nukralt kodus sente lugedes.

Õpetajapalk ja finantsvabadus?

Minu huvi investeerimismaailma vastu tekkis kaheosalisena. Esiteks sellise paanikareaktsioonina, kui ma oma esimest õpetajapalka nägin ja teisalt soovist olla oma tegemistes vaba. Alustades ahmisin kirjandust, lugesin foorumeid ja sain kätte üldidee, mis võiks selline asi nagu finantsvabadus üldse olla. Alguses oli muidugi maailm päris hirmutav ning tundus, et kõik investeerimisega tegelejad on juba miljonärid (sest investeerimisraamatuid kirjutavadki üldiselt need, kes juba miljonärid on!) ja et mul, kui õpetajal, ei ole seal küll justkui midagi teha.

Kui aga tegutsema ei hakka, siis ei jõua ka kuhugi, seega hakkasin investeerima 2012. aasta lõpus. Kuna rahasummad olid väikesed, alustasin ühisrahastusest (inimeselt inimesele laenud) ning liikusin sealt edasi aktsiate peale ning nüüdseks olen ka kinnisvarani jõudnud. Kohe alustades tekkis mul aga tunne, et olen päris üksi. Eestis rahast ei räägita ning üldarvamus, kui investeerimist mainid, kipub kõikuma sellise heatahtliku: “Oh, kui tore, aga mina kunagi ei teeks/oskaks” ja veidi küünilisema: “Mis nüüd sina, kõik rootsi pankurid võtavad su raha ära” tagasiside vahel. Mõttekaaslaslasi oli keeruline leida.

Minusse suhtuti samuti aeg-ajalt justkui ükssarvikusse – noor, naine ja õpetaja.

Probleemi lahendamiseks alustasin tegelikult blogi kirjutamist. Tol hetkel oli see Eestis neljas järjepidevam blogi ja läbi blogi oli võimalik leida rohkem mõttekaaslasi ning jagada ideid. Selle tulemusena tekkis sõpruskond, kellega konverentsidel kohvipauside ajal juttu rääkida. Mõttekaaslased ise sinuni ei jõua, neid tuleb otsima minna. Otsida tasub nii internetist ehk blogidest ja foorumitest kui ka konverentsidelt – kui kohal on inimesed, kes huvituvad sarnastest teemadest, siis on juba palju lihtsam nendega jutule saada.

Naised investeerimismaailmas?

Kiiresti sai aga selgeks, et naisi on investeerimismaailmas kuidagi vähe ja minusse suhtuti samuti aeg-ajalt justkui ükssarvikusse – noor, naine ja õpetaja – katsin väga palju haruldasi omadusi. Sellest tundest, et naisi võiks investeerimismaailmas rohkem olla (üldiselt on protsent sinna 10-15% vahele), sündiski idee teha naistele oma investeerimisklubi. Alustasime oma tegevust Facebooki grupina, et saaks omavahel veidi ideid jagada, millest on nüüdseks kasvanud arvestatav grupp huvilisi. 7. novembril oli meie 1. sünnipäev ja vabas vormis ühendame ca 2500 naist, kellest umbes 20% osalevad aktiivselt ka üritustel (Juhtimisportaal soovib ka omaltpoolt õnne ja pikki tegutsemisaastaid!) .

Sa võid küll Äripäevast lugeda, kuidas keegi oma 200 000€ eest aktsiaid ostis, aga sellega samastuda on keeruline.

Investeerimisraadio sünd oli samuti päris orgaaniline protsess. Mina olin selleks ajaks oma blogi kirjutanud rohkem kui aasta ja kaassaatejuht Tauri juba vist lausa kaks. Tundsime, et “turul” puudus selline veidi päevakajalisem ja süvitsi minevam formaat just väikeinvesoritele suunatud uudistest. Sa võid küll Äripäevast lugeda, kuidas keegi oma 200 000€ eest aktsiaid ostis, aga sellega samastuda on keeruline. Meie oleme aga tavalised tööinimesed, kes alustasid kolm aastat tagasi täiesti nullist. Seega saame rääkida konkreetselt oma kogemustest ja praegustest mõtetest, mitte 90ndatel õigel ajal õiges kohal olemisest, mis on mitmete praeguste rikaste edu pandiks olnud.

Mida lugeda, kus käia, keda uskuda?

Raamatute ja ürituste vahel valimine on päris keeruline – turul on pakkujaid palju ning üks säravam kui teine. Eesti keeles on kindlasti alustajate lemmikuks Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”. Kellele meeldib infot rohkem kuulata, siis Investerimiraadio osades katame samamoodi põhilised teemad ära. Sealt edasi on võimalik lugeda erinevatest varaklassidest ja mõttemustritest. Minu isiklike lemmikute hulka kuuluvad veel “Freakonomics” ja “Secrets of the Millionaire Mind”. Lisaks loen igapäevaselt mitmeid finantsblogisid ja foorumeid, et päevakajaliste teemadega kursis olla (Nt Finantsvabadus või Naisinvestorite Klubi Facebooki grupid). Info olulisemate koolituste kohta jookseb samuti erinevatest foorumitest läbi

Hetkel ongi püsivate koolituste puhul hea vaadata Naisinvestorite Klubi poole (kui oled naisterahvas) või näiteks Investeerimisklubi poole, mis on rohkem Tartus baseeruv. Samuti on nii TTÜ-l kui ka TÜ-l olemas oma Majandusklubid, mis korraldavad põnevaid üritusi. Enne aga alustaksin siiski lugemisest, et mitte mõnel üritusel kohe esimesest infokillust vaimustusse sattuda ja siis ilma analüüsimata otsuseid teha.

Võin öelda, et ükski väikeinvestor, kellega mina olen rääkinud, ei ole kahetsenud, et ta investeerimisega alustas – pigem on kõik soovinud, et nad oleksid alustanud varem. Sinna juurde käib aga tingimus, et nad oleksid soovinud alustades teada seda, mida nad teavad praegu. Seega tuleb alustamisel pidada meeles tasakaalu õppimise ja tegutsemise vahel. Ei tohi lasta otsustamatusel ennast halvata, (analysis paralysis) aga ei tohi ka pea ees vette hüpata ning siis esimeste valede otsuste tõttu raha kaotada ja investeerimine tegevusena maha kanda.

Pensioniiga ning elamine alla oma võimete piiri

Lähitulevikus hakkab inimeste finantsseisund üha rohkem sõltuma sellest, mida nad ise oma tuleviku heaks ära teevad. Mina pigem ei looda tulevikus sellele, et riik minu eest hoolitseb. See tähendab, et lisaks finantsvabaduse ideele olen võtnud sihiks selle, et saaksin pensionieas ilma riigi abita hakkama. See tähendab, et investeerid kas varadesse, mille väärtus kasvab (ja 50 aastat on pikk aeg kasvuks!) või teed selliseid investeeringuid, mis toodavad rahavoogu (näiteks üürikinnisvara).

Rusikareegleid investeerimises ei ole, aga 10%-i peetakse absoluutseks miinimumiks, mida võiks kõrvale panna. Pigem soovitaksin aga juba 20%-i eesmärgiks võtta. Isegi kui sa seda raha kohe investeerima ei jookse, on sul olemas harjumus elada alla oma võimete, mis on väga kasulik, sest inimesed kulutavad sageli pigem üle oma võimete ja lõpetavadki seetõttu laenude rägastikus. Lisaboonuseks on see, et sul on olemas meelerahufond, mis aitab toime tulla igasuguste ootamatustega, mis elus ette võivad tulla. Kui oled ennast aga juba veidi rohkem investeerimise vallas harinud, on aeg kolmandaks boonuseks – panna oma raha enda jaoks tööle.

Kristi soovitused algajale investeerimishuvilisele:

1. Investeeri endasse. Laiem maailmapilt ja parem analüüsivõime aitavad viia paremate otsusteni. Lisaks aitab parem haridus teha paremat karjääri – ja kuskilt on ju alustamiseks tarvis algkapitali hankida.
2. Tee endale eelarve. Omaenda isiklike rahavoogude juhtimine on kõige olulisem samm, mida võid teha. Kui sa ei tea, palju sul raha on ja kuhu see läheb, ei ole võimalik ka investeerimisega alustada.
3. Õpi, õpi, õpi. Vahe eduka ja edutu investori vahel on tihti teadmistes – kuidas valida parimat ostu-müügikohta, kuidas tegeleda maksudega, kuidas hinnata tehinguid või kuidas luua strateegiat.
4. Tee esimesed katsetused (kasvõi virtuaalkontol). Kui sul on tekkinud raha, millega võiksid investeerida, siis tee mõni päris tehing. Kohe, kui sul on oma raha praktilises kasutuses, suureneb ka motivatsioon.
5. Leia investeerimissõbrad. Üksinda on raske ning kui kelleltki ei ole nõu küsida, on motivatsioon kiire kaduma. Siinkohal tulevad appi erinevad foorumid/klubid/grupid. Meil on päris äge ja toetav kogukond!
6. Pane paika eesmärk. Investeerimise eesmärk ei pea olema finantsvabadus (sest see on päris suur ja hirmutav eesmärk), aga kui näiteks tead, et soovid iga kuu 100€ passiivset tulu teenida, siis on lihtsam ka eesmärgi poole liikuma hakata.