Kristo Peterson: Kui juhtub, et Sa pole kõige targem

Aasta aastalt saavad peale inimeste vanemaks ka organisatsioonid. Juba hetkel on Eestis mitmeid noorteorganisatsioone, kus on enda panust erinevatel aegadel andnud erinevate generatsioonide inimesed. Aktiivse seltskonna uuenemine on noorteorganisatsioonide loomulikuks osaks, mida tuleb näha ainult positiivsena – uued inimesed toovad uut energiat ja uusi mõtted. Iseendalegi teadvustamata tahetakse aga sageli leiutada jalgratast – kas selleks, et jätta märk ajalukku või mõnel muul põhjusel.

Uus energia ja uued mõtted on head, kuid liigne revolutsioonilisus tihtilugu pigem hoiab arengut tagasi kui viib seda edasi. Ja tahame me ju kõik nii isiklikus elus kui neis organisatsioonides, kus oleme otsustanud tegutseda, et toimuks järjepidev ja jätkusuutlik arenemine.

Aina enam tuleb ette, et noor juht või tegutseja on ümbritsetud meeskonnakaaslaste, töötajate või organisatsiooni vilistlaste poolt, kes on temast endast kas üldise pildi tajumise või mõne konkreetse organisatsiooni jaoks olulise valdkonna teadmiste poolest targemad. Esmapilgul ehmatav ja šokeeriv, aga olen veendunud, et õigete hoiakute ja mõtteviisidega on võimalik seda potensiaali maksimaalselt kasutada. Kui see ka vajab mugavustsooni suurendamist, siis on lisapingutus kindlasti seda väärt!

Esiteks – väikese kogemuse ja teadmiste ära kasutamine

Juhi (ja iga meeskonnaliikme kohustus kaasa aitamisel) üheks ülesandeks hästi toimivas meeskonnas on õhkkonna tekitamine, kus tuntakse, et väiksem kogemuste- ja/või teadmistepagas ei ole häbiasi vaid võimalus kõikidele õppimiseks, arenemiseks ja senisele uute vaatenurkade lisamiseks.

See on paratamatus, et uuel positsioonil tegutsema asudes ei pruugi Sa olla kõige targem. Tihti on neid, kes on läbinud sarnase raja – kas samas organisatsioonis või mõnes teises. Kui juhtub, et Sinu tegemisi varasemalt teinud inimene on Sinuga ühes meeskonnas, siis on põhjust rõõmustamiseks. Erimeelsused tema ja Sinu nägemuste vahel sellest kuidas asju oleks pidanud või peaks tulevikus tegema on ainult head. Seda juhul, kui oskad neid selliselt näha.

Erinevused annavad harukordse võimaluse mitmest erinevast (äärmuslikust) nägemusest leida kuldne kesktee. Suures tegutsemisetuhinas kipume ennast sageli unustama ja kiiretel perioodidel ei pruugi nii tehtu kui ka isegi planeeritu analüüsimiseks alati aega jääda – selle asemel toimub pidev tegutsemine ja tormamine. Sellisel hetkel on hindamatuks väärtuseks, kui Su asja jagav meeskonnakaaslane (!) mõne asjakohase kriitilise kommentaariga Sul hoogu maha tõmbab ja justkui vägisi sunnib leidma lahendusi võimalikele ohtudele ja vastuseid kõikidele küsimustele. Esmapilgul morjendav, aga tegelikult väga kasulik ja õige.

Olukorras, kus tegutsed koos mõne rohkem kogenuma ja teadjama meeskonnakaaslasega võib kasuks tulla koostöö alguses üksteise samale lainele häälestamine – läbi avameelse arutelu saada selgus üksteise motiividest ja väärtustest. Peale seda on tõenäolisem rahumeelne koostöö ja teie erinevustest tuleneva potensiaali täielik avaldumine. Põhimõte, et inimene kui tervik ja isiksus on palju enamat kui tema teadmised ja oskused mõnes (kitsas) valdkonnas võiks olla üheks suhtlemise alustalaks.

Teiseks – ajalugu oma kogu headuses

Isegi kui tundub (või oled ka täiesti veendunud), et eelmine seltskond või mõned kindlad inimesed panustasid vähem kui oleks Sinu arust pidanud, jätsid olulisi asju tegemata või oleksid võinud saavutada rohkem või selgemaid tulemusi, siis ärgitan korraks hoogu maha võtma ja rahulikult mõtlema.

Reeglina on neilt inimestelt võimalus alati midagi õppida. Olgu selleks mõnede mõistmisteni jõudmine organisatsioonilises või individuaalsel tasandil või kasulik kogemus ühe või teise asja tegemisel – alati tasub vilistlaste ja teiste kokkupuutunutega vahetult suhelda. Soovitan küsida endalt mõned küsimused, millele asuda vastust leidma:

– Mis on need kogemus ja teadmised, mida enda töös vajan? Kellel on selline kirjeldatud pagas olemas ja nendega suhtlemine tuleks kasuks enda töö tegemisel?

– Kes on need inimesed, kes on täitnud varasemalt minule sarnaseid kohustusi ja teinud sarnaseid tegevusi?

Kui juhtub, et Sul enesel või inimestel keda hindad on eelmiste inimeste suhtes negatiivsed emotsioone, siis jäta need kõrvale. Olen üsna kindel, et enamus inimesi tegutsevad lähtuvalt oma parimast usust, et just sedasi on kõige õigem – eriti veel noorteorganisatsioonides. Nende panust tuleb hinnata, tunnustada ja austada – sõltumatu kui suureks või õnnestunuks Sa seda pead.

Organisatsiooni tegevussuunda võiks võrrelda liikuva rongiga. Kui rong on juba poole mäe peal, siis on raske pöörata vasakule või paremale. Kui muutus on vajalik, siis võib olla kergem mägi ületada ja laskumisteel uus pööre valida. Sealjuures võivad teadmised mäe ületamisest väga kasulikuks osutuda.

Kolmandaks – liikumine organisatsiooni erinevate positsioonide vahel pole halb

Ühes tänapäevases õppivas meeskonnas on oluline saada üle mõtteviisist nagu üks positsioon oleks inimesele otsa ette kirjutatud. Tuleks üle saada sellest iganenud vaatenurgast, et positsioon organisatsioonis on võrdne inimese sotsiaalse staatuse või autoriteediga. Üks tegus ja organisatsioonile kasulik inimene võiks vabalt erinevate positsioonide vahel liikuda. Iga asi võib ennast ühel hetkel ammendada ja parimaid stsenaariume on see kui meeskonnaliige leiab enda jaoks uue väljakutse samas organisatsioonis teist laadi asju tehes – jäädes tegelikult ka võimaliku nõustajana kõrvale. Sedasi on loomulik, et korra juhi positsioonil olnud inimene võib ennast pärast seda teostada mõne spetsialisti või nõuniku rollis. Ja vastupidi. Sellise meelsuse ja organisatsioonikultuuri tekkimise poole tasub püüelda, et hoida teadmisi ja oskusi võimalikult kaua organisatsioonis ning selle kogu potensiaalil lasta avalduda.

Inimese enese ja ka teiste poolne identifitseerimine ei tohiks põhineda tema positsioonil või selle nimetuses vaid milleski rohkemas. Vaadakem sügavamale!

Ükskõik, millisesse situatsiooni Sa ka täpselt ei satu, siis tasub hoida alati meeles, et me teeme asju enamasti suurema heaolu nimel – teistele, mitte endale. Sealjuures väikene „eneseohverdus“ harjumuspärastest raamidest välja astumise ja enda mugavustsooni suurendamise näol on seda väärt ja õilsa eesmärgi nimel tehtud ohverdus.

Soovin kõigile palju energiat, julgust proovida uusi lähenemisi ning rõõmsat meelt igapäevastesse tegemistesse!

	Kristo Peterson Kristo Peterson on vabakutseline kodanikuühiskonna aktivist, kes hetkel tegutseb ja töötab Eesti Noorteühenduse Liidus. Alates 5. klassist on ta kokku puutunud erinevatel rinnetel mitmete õpilas – ja noorteorganisatsioonidega, nii kohalikul kui riiklikul tasandil. Kristo on juhtinud Eesti Õpilasesinduste Liidu erinevaid valdkondi, mitmeid meeskondi ja ka kogu organisatsiooni. Muuhulgas on ta Euroopa Noorte projektitaotluste üks hindajatest. „Hinges aktivist, südames optimist. Tõeline maailmaparandaja.“ – on mõte, mis Kristot hästi iseloomustab.