Kruubi kolumn: Alustamisest ja unistamisest

Nimi KASPAR KRUUP on tuttav kõigile, kes viimastel aastatel Tartu Ülikooli ja eriti selle üliõpilasesindusega kokku puutunud. Kevadel esinduse juhtimisega lõpparve teinud multitalent Kaspar kirjutab järgnevate nädalate jooksul Juhtimisportaalis oma kogemustest, mõtetest ja soovitustest kõigile, kes oma teed meeskonna või organisatsiooni juhtimisel alustavad.

Miks küsida “miks”?

On oluline teha asju teadlikult. Kui sa alustad näiteks organisatsiooni juhtimist (või bakaõpinguid või midagi kolmandat), siis on kasulik lahti mõtestada kogemuse kõik aspektid, et sellest viimast võtta. Sa investeerid sinna ju olulise osa oma ajast ja energiast. Eeldan, et sa ei sooviks kumbagi suvaliselt tuulde loopida.

Seega õpi oma tegemistest sügavalt mõtlema ning küsi alustuseks “miks?”. Miks minu organisatsioon olemas on? Miks me teeme asju nii- või naamoodi? Kui “miks?” on kõlanud, siis küsi edasi. Kelle jaoks see organisatsioon on? Mida me nende heaks teeme? Kuidas neil sellest parem hakkab? Need küsimused on ainult näited, sõltuvalt tegevusest võib neid olla kordi rohkem. Küsi kriitiliselt kõige, muuhulgas ka omaenda vastuste kohta. Kui vastad näiteks “me oleme selleks, et tudengitele üritusi korraldada”, siis miks? Sest seda on kogu aeg tehtud? Sest see on täpselt jõukohane? Sest see on esimesena pähe torkav vastus küsimusele, mida keegi varem küsinud pole? Selline kriitilisus ei ole kahjulik või noriv. Küsi siirast huvist ja soovist mõista väga selgelt, mida ja miks sa teed.

Kahe üliõpilasesinduse juhatuses veedetud aasta vältel kulutasime me nendele küsimustele lugematuid tunde. Miks on üliõpilasesindus olemas? Kes ja mida temalt ootab? Mis on esindamine? Mis on esindaja roll? Miks esindamine vajalik on? Võtsime kõik süsteemid ja tegemised juppideks, vaatasime juppidele otsa ja küsisime, miks nad oma kohal olid. Tulime nende juurde ikka ja jälle tagasi, kui tundus, et antud vastused ei olnud rahuldavad. See tähendas palju koosolekuid, tahvlile joonistatud skeeme ja vaidlusi, aga see oli seda väärt.

“Miks see hea on?” võiksid sa nüüd küsida. Vastus on lihtne. Leian, et selle tööta on väga raske vastata hästi küsimusele: “mida me peaksime tegema?” Kui sa oled oma ettevõtmise tükkideks võtnud ning iga tüki olemasolu üle kriitiliselt mõelnud, siis on sul oluliselt lihtsam öelda, kuidas nad paremini paigutuda saaks. Teisisõnu – sul on lihtsam unistada.

Kas on mõtet mõelda suuremalt?

Unistada, see tähendab püüelda oma küsimustega veel kaugemale, et leida lugematute alternatiivide seast paremaid vastuseid. See tähendab küsida: “aga miks mitte?” Sinu organisatsiooni tegevus on suunatud ainult tudengitele. Aga miks mitte ettevõtjatele? Seadusandjatele? Ühiskonnale tervikuna? Küsida: “mis oleks, kui?” Mis oleks, kui me püüaksime maailmas mingit muutust esile kutsuda? Mis oleks, kui raha poleks takistus? Mis oleks, kui me töötaksime selle eesmärgi suunas 10 aastat?

Lase piirangutest lahti ja unista. Unista nagu arstitudengid, “et ühel päeval elaksid maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed Eestis!” Sageli soovib inimene joosta suure hurraaga sellele rajale, mis kõige selgemini välja paistab. On täiesti võimalik, et sissetallatud rada ongi õige, et keegi on need mõtted juba läbi mõelnud ning sa võid kogu oma aja ja energia tegudesse suunata.

Samamoodi on võimalik, et eelmine sammuja kõndis lihtsama vastupanu teed. Uutmoodi mõtlemine ei ole lihtne (ning moe pärast ei maksaks seda ka teha). Soovitan koos kaaslastega maha istuda, hetkeks kõik projektid ja üritused ära unustada ning päevakese mõtlemisele kulutada. Pange oma unistused kirja ning püüdke lõpuks hinnata, kui saavutatavad nad on. Sageli võib avastada, et suure pingutusega unistatud unistused tunduvad pärast aastast rassimist pisitillukestena ning tegelikult on võimalik veel kaugemale küünitada.

On mitu põhjust, miks unistused algul tagasihoidlikuks jääda võivad. Julgus ja harjumus unistada tulevad aja ja kogemusega. Üheks takistuseks on pühad lehmad: asjad, mida on alati tehtud ja mida “peab” alati tegema. See võib olla näiteks mingi üritus, mida on alati korraldatud või mingi roll, mis on alati olemas olnud. Ikka leidub keegi, kes neid meelde tuletab ja neist lahti lasta ei luba (võibolla oled see sina ise). Unistamiseks on aga vaja turvalist keskkonda, kus on võimalik vähemasti arutada, kas kõik pühad lehmad väärivad oma murulappi. Mõned ehk väärivadki. Kuid ei tasu karta nende pühaduse kahtluse alla seadmist. Hirm muudab mõttelennu lühikeseks.

Järgmine takistus on teadmiste puudumine. Head unistused ei teki päris tühjalt kohalt. On väga raske unistada sellest, kuidas sinu eriala ühiskonda positiivselt mõjutama hakkab, kui sa oma eriala piisavalt ei tunne. Selle probleemi vastu leidub rohi. Näiteks mentorid. Sinu ümber on palju inimesi, kes on sinust kogenumad. Võta nendega ühendust ning küsi neilt nõu. Sa ei pea seda lõpliku tõena järgima, aga nad aitavad sul asju kindlasti teisiti näha.

Kui ma üliõpilasesinduse juhatuses alustasin, siis läksin väikesele kohtumistuurile, et erinevate inimestega ülikooli asju arutada. Mäletan selgelt, kuidas ma pärast pooleteisttunnist vestlust Mart Noormaga koju kõndisin ning tundsin, et olen seni kõigest valesti aru saanud. See vestlus oli nagu intellektuaalne orkaan, mis mõtted täiesti uuele rajale pööras. Sarnast efekti on võimalik saavutada ka lugedes. Loe raamatuid, loe sinu valdkonda puudutavaid analüüse ja artikleid. Ära vabanda end ajapuudusega välja, see investeering on seda väärt. Teadmiste ja ideede sünteesist sünnivad sinu peas võimalused, mida sa enne kuidagi näha ei osanud.

Millal küsimine lõpeb?

Selle mõttetöö pinnalt oled sa olulistele tegudele palju lähemal. Sa tead, kus ja miks te olete. Sa tead, millised on teie võimalused. Nüüd on juba lihtsam langetada valik väärilise eesmärgi osas – mida neist unistustest endale reaalseks sihiks seada? Olgu öeldud, et selle otsuse langetamine ei ole kindlasti lihtne. Pühendan sellele eraldi kirjatüki. Eesmärgi kõrvale visanda tänane seis. Teekond tänasest hetkest soovitud tulevikku saab aluseks sinu plaanile. Selle teekonna kaardistamine võib olla paras pähkel.

Mida teha, kui tänane maailm on sinu unistuste maailmast tundmatuseni erinev? Millised peaksid olema vahepeatused, milliseid ajutisi lahendusi plaan eeldab? Milliseid projekte ja rolle selleks vaja on? Kui palju selleks abikäsi tarvis läheb? Neid küsimusi tekib palju, nad on sageli keerulised ning neile vastamine võib eeldada raskeid otsuseid. Sageli nimetavad inimesed neist vastustest koostatud plaane arengukavaks või strateegiaks. See on aga enamasti müra, mis juhib tähelepanu oluliselt kõrvale. Ükski plaan ei ela täielikult üle kokkupõrget reaalsusega. Pole mõtet seda betooni valada või selle üle kümneid tunde vaielda. Peaasi, et need mõtted oleks kõigi jaoks arusaadavad ja ei ununeks.

Loodetavasti mõistad sa nüüd, miks kogu see mõttetöö ja unistamine vajalikud on. Kuidas on võimalik saavutada rohkem? Vaata eelmises lõigus toodud küsimusi. On ilmselgelt kaks vahet, kas plaanid, projektid ja rollid sünnivad juhuslikust heast ideest või vajadusest, mille on tekitanud kindel eesmärk. Niisama ideid teostades on sinu liikumine juhuslik. Sügav arusaam ning selge siht loovad aga eeldused selleks, et iga astutud samm järgmisele teed sillutaks. Suvalisest ekslemisest saab kindlameelne marss.

Unistamine ja oma tegevuse mõtestamine ei peaks aga kunagi päriselt lõppema. Püüa ikka ja jälle leida see aeg, et küsida endalt: mida ma teen? Miks ma seda teen? Kas ma peaksin midagi muud tegema? Tee seda regulaarselt – näiteks kord kuus. Ole enda tegemiste ja mõtete suhtes kritiiline ning tulemused võivad sind ennastki üllatada.

Kaspar jagab edasisi kogemusi ja nõu juba peagi ilmuvas järgmises kolumnis.