Kuidas panna teisi end mõistma?

Praeguse ajastu moesõnu on kommunikatsioon. Kuigi näeme, teame ja oleme iga päevaga kursis üha rohkemaga, leiame end sellegipoolest sageli olukorrast, kus meie sõnumid kaotsi lähevad. Põhjused on sageli lihtsamast lihtsamad, kuid kipuvad sellegipoolest suhtlussaginas ununema. Nii mitmeid kodumaiseid kui rahvusvahelisi väitlusturniire võitnud, kolmel viimasel aastal Eesti parimaks kõnelejaks tunnistatud ja Tartu väitlusklubi juhtinud KASPAR KELDER meenutab, miks meist sageli aru ei saada ja mõtiskleb, kuidas seda vältida.

Pealkirjas püstitatud näiliselt ajatule küsimusele vastamiseks peaksime kõigepealt mõtlema, miks inimesed üksteist ei mõista. Jätame kõrvale globaalsel tasandil eksisteerivad ajaloolised, kultuuriruumilised ja usulised tegurid  ning keskendume indiviidi tasandil töö- ja sotsiaalelu kommunikatsiooniprobleemidele.

Puudlist palgakärbeteni

Mured algavad  valedest eeldustest. Me peame iseenesest mõistetavaks, et vestluspartneril on samasugune taustainfo nagu meil ja ignoreerime fakti, et teised ei suuda meie pähe näha ega mõtteid lugeda. Tegelikkuses  mõistetakse meid sel määral, mil oleme võtnud vaevaks oma sõnumi sisu ja tausta avada.

Näiteks mainin vestluse käigus sõbrale, et võtsin koera. Teemasse rohkem süvenemata olen vestluse lõpuks siiralt õnnelik, et sõber ei teinud minu üle nalja puudli pidamise pärast. Sõber aga lahkub tänu baastaseme keelekasutusele vestlusest fikseeritud teadmisega, et minu kodus resideerub nüüdsest kokkerspanjel. Katastroofiline, kas pole?

Toodud näide illustreerib ilmekalt tõsiasja, et minu puuduliku eneseväljenduse tulemusena  teeb  sõber soovitust erinevad järeldused ja loob olukorrast pildi lähtuvalt oma eelnevatest kogemustest tulenevatest assotsiatsioonidest. Veelgi segasemaks läheb olukord, kui informatsiooni vastuvõtjaid on korraga rohkem kui üks.

Näiteks avaldate nõupidamisel arvamust, et organisatsioon peaks oma tööjõuressurssi efektiivsemalt manageerima ja palute ruumisolijatel järgmiseks koosolekuks oma seisukohad kujundada. Kui keegi ei esita täpsustavat küsimust, mida te silmas peate, võib tulemus olla näiteks selline: üks osa ruumis olijatest arvab, et räägite palgakärbetest, teine, et vahetuste pikendamisest, kolmas, et läheb koondamiseks ja neljas, et räägite tootlikkuse tõstmisest ühes juhtimisstiili muutmisega.

Tulemused on igatahes risti vastupidised sellele, mida soovisite saavutada: lisaks pingetele ja negatiivsetele emotsioonidele, mis kuulajatel oma tõlgendustest lähtuvalt tekivad, kulutatakse aega mittevajalike plaanide koostamiseks. Ometi oleks saanud kogu kahju ära hoida ainult sellega, kui oleksite selgitanud, kuidas mõistate efektiivsemat manageerimist.

Kastist väljaspool rääkimine

Võib väita, et kuulajad peavad küsima, kui nad aru ei saanud, aga siinkohal peame arvestama, et inimaju töötab tavapäraselt niiöelda säästurežiimil. Ta kasutab järelduste tegemiseks valdava osa ajast olemasolevaid otseteid. Teisisõnu kasutab aju automaatselt inimese eelnevaid kogemusi analoogsetest situatsioonidest ja teeb nende põhjal järeldused. Kui tahate, et teie poolt öeldut  tõesti mõistetaks, tasub vastutus selle eest enda peale võtta.

Idee meie kognitiivsest piiratusest toob meid järgmise eelduse juurde. Nimelt loodame, et sõnumi vastuvõtja suudab või isegi tahab meist lõpuni aru saada. Reaalsuses on see sama haruldane kui mägipügmee-opossum. Ja isegi kui juhtub olema hea päev ja hea(d) vestluspartner(id), on nende tähelepanu siruulatus paratamatult piiratud.

Oluline on oma jutt kohe vestluse alguses selgelt raamistada. See tähendab: esitada sõnumi põhiidee ja väide-järeldus seosed. Vastasel juhul on tõenäoline, et kõik väited, loogilised selgitused ja näited lähevad kuulaja jaoks kaotsi, sest tal pole konteksti, kuhu neid paigutada. Võib juhtuda, et vestluse lõppedes olete samas punktis, kust alustasite. Piltlikult öeldes toimite tellijana, kes esitab ehitajale põhjaliku päringu, mis tööriistu ja kui palju materjali ta vajab, ütlemata talle, kas ehitatakse kuuri või kirikut.

Näiteks satute kohvipausil arutellu, kas Eesti sõdurite Kesk-Aafrika Vabariiki saatmine oli hea mõte. Teie vestluspartner seletab teile põhjalikult ja näitlikustatult, kuidas konflikti osapooled jagunevad leeridesse vastavalt religioossetele jõujoontele. Kuidas kultuuriliselt on tegemist meile tundmatu keskkonnaga. Kuidas regioon on ebastabiilne ning mitte kõik endised koloniseeritud naaberriigid ei tervitaks meie tulekut.

Mida selle infoga teha? Kõigi seisukohtadega  võib nõustuda, säilitades samas täieliku lahkarvamuse algses küsimuses. Kas väljatoodu tähendab, et me ei suuda sealset konflikti lahendada? Või et me ei suuda seal efektiivselt rahu valvata? Või et geopoliitilistel põhjustel on see liiga ohtlik, et oma inimeste eludega riskida? Äkki tahab ta öelda, et keegi poleks pidanud sekkuma?

Kui lähtekohtade ja põhiidee täpsustamine jätta jutu lõppu või esitada need alles küsimise peale, tuleb paratamatult ka kõik seisukohad uuesti ükshaaval esitada, et saaks hinnata vestluspartneri teeside korrektsust. See võtab aga lisaaega, mistõttu tähelepanu ja huvi teema vastu hakkavad juba ammenduma.

Appi tõttab argument

Mis oleks siis lahendus? Minu hinnangul ei ole nende probleemide vältimine raskem kui kodust väljudes mitte auto alla jäämine: tuleb teadvustada ohtude eksisteerimist ja teha minimaalne pingutus nende vältimiseks. Minimaalse pingutusena pean silmas oma mõtete teadlikult argumenteeritud ja struktureeritud esitamist.

Mis on argumenteeritud esitus? Nagu iga imeravimi reklaamimise korral, oleks siinkohal esmalt vastutustundlik (ning vastutust hajutav) soovitada enne proovimist konsultatsiooni teie linnas tegutseva väitlusliikumise liikmeskonnaga.

Argumenteerimisel on lihtsustatult kaks aspekti: esiteks loo oma mõtteavaldusele selge struktuur. Ükskõik mis teemal rääkides verbaliseerige selgelt oma seisukoht enne selle seletamist.

Näiteks: “Ma arvan, et X on hea/tähtis/vajalik, sest Y.”

Sellega garanteerite, et kuulajal on raamistik, kuhu sisse edasist juttu sobitada ning tal on võimalus hinnata, kas loogika läheb kokku järeldusega.

Teiseks on oluline, et te ka otseselt seletaksite oma seisukohti. See tähendab, et esitate loogilisi põhjuseid, miks te mingi oletuse teete ja miks sellest midagi järeldate. Seda on kõige lihtsam teha, küsides endalt iga välja öeldud väite järel “miks?” (kui seda ei tee kuulaja ise). Sellega välistate oma seisukohtade valetõlgenduste võimaluse  ja olete palju veenvam, sest kuulaja saab teie mõttejada, läbi mille te oma seisukohtadeni jõudsite, kvalitatiivselt hinnata.