Kuidas tegelikult maailma saab muuta?

See Daniel Vaariku lugu on olnud üks mu lemmikuid maailmamuutmise teemalisi kirjutisi juba aastaid. Alati kui tekib tunne, et mu töö ei vii kuhugi ja motivatsioon hakkab ära vajuma, siis võtan selle lahti, loen ja tunnen end varsti juba jälle paremini (olgu, vahel on seal ka purk kondenspiima juures).

Põhimõtteliselt võib asja kokku võtta üsna lihtsalt – muutused, tegelikud muutused, võtavad aega. Ja see on okei. Nii on kogu inimkonna ajaloo jooksul muutused toimunud, samm-sammult, rahulikult, läbi sageli igavate protsesside.

Daniel ongi kirja pannud tabava loo nendeks hetkedeks, kui millegipärast oleme iseennast ära veennud, et meie töö tulemused peaksid ilmnema kohe – “Tahaks sult küsida, et come on, kullake, kuidas sa saad olla naiivne, ja arvata, et elu muutubki päevaga? Kodus sa ju ei oota, et Pavlova kook kerkiks ahjus mõjusa kärgatuse saatel 0.2 sekundi jooksul – “Tümaki! Valmis, kallis!” – ja koduõllel lased sa ju natuke käärida? Kuuske istutades sa ju ei pettu, kui see pole homme 30 meetri kõrgune?“.

Just samamoodi on ka oluliste ühiskondlike muutustega ning need on sageli veel suuremad ja keerulisemad protsessid, mida me läbi püüame viia, niiet oleks mõistlik varuda isegi veidi rohkem aega.

Väärt lugemine igal juhul!

[foto: http://www.flickr.com/photos/59416288@N00/4920544305]