Margo Loor noortele juhtidele: “Leia tasakaal tulemuste ja protsessi vahel.”

	Margo Loor Töötas 6 aastat Heateo Sihtasutuses sotsiaalsete ettevõtete portfellijuhi ja strateegianõustajana, klientide hulka kuulusid näiteks Noored Kooli SA, Terve Eesti SA ja SA Entrum. Alates 2010. a. töötab Eesti Väitlusseltsi tegevjuhina

Autoga sõites on juhil pidevalt olemas täpsed andmed sõidukiiruse, läbitud teekonna, kütusekulu ja -jäägi ning isegi parajasti raadiost mängiva loo kohta. Kas sa organisatsiooni juhina tead, mitu protsenti missioonist on teil täidetud, kui mitu vabatahtlike töötundi sul veel “kütusepaagis” kuu lõpuni alles on jäänud ning mitu punkti on kasvanud või kahanenud kvartaliga teie sisemine suutlikkus McKinsey CAT skaalal?

Viis aastat tagasi sain tuttavaks Tõnuga*, noorteühingu ProjektiPuu asutaja ja juhiga. ProjektiPuu missioon oli tõsta noorte hoolivust keskkonna vastu. Selleks toetati noorte poolt erinevate keskkonnaprojektide väljamõtlemist ja elluviimist, viidi läbi seminare, koolitusi ja infopäevasid.

Tõnu oli juhina äärmiselt pühendunud tulemustele. Ta teadis igal hetkel täpselt, mitu keskonnaalast noortealgatust olid nad suutnud käivitada, mitu ruutmeetrit metsa oli nende tegevuse tulemusel istutatud või mitu noort oli pärast nende programmi lõpetamist jätkanud keskkonnaaktivismiga. Veel täpsemalt teadis Tõnu aga seda, kui paljud nendest noortest, kes olid ProjektiPuu juurde jõudnud, ei olnud oma algatust käivitanud. Peaasjalikult sellest Tõnu mõtleski, proovides leida pidevalt uusi võimalusi mõju suurendamiseks, sihtgrupi laiendamiseks, rahastuse juurdetoomiseks.

Tõnu tööpäevad algasid kell 7:30 hommikul ning lõppesid kell 23 õhtul viimaste Skype-koosolekutega. Kui keegi nende pisikeses, ahjuküttega kontoris jäi liiga kauaks kohvi keetma või tegi tunnis vähem kui 5 telefonikõnet, sai ta mõne Tõnu sarkastilise märkuse osaks oma “madala efektiivsuse” tõttu. Ühtegi tiimiüritust ei korraldatud (isegi jõulupidu mitte), kuna see oli Tõnu hinnangul mõttetu aja ja raha raiskamine. Sama kehtis kontori hubasemaks muutmise kohta. Kõik ressursid pidid 150% olema pühendatud tulemustele, tulemustele ja veelkord tulemustele. Eeskujuks seadis Tõnu oma tiimile pidevalt NASA (“Eesmärk on jõuda esimesena Kuule!”).

Lisaks Tõnule töötas ProjektiPuus veel 3 inimest. Need ei olnud algsed 3, kellega Tõnu oli ProjektiPuu koos käivitanud. Meeskond oli vahepeal mitu korda vahetunud. Tõnu oli juba harjunud sellega, et igal aastal tuli leida uued inimesed. “Nõrgad, ei pea vastu,” ütles ta mulle tavaliselt, kui järjekordset töötajaotsingut välja kuulutas.

Tõnuga samal ajal samas linnas elas Tiina, kes oli koos sõpradega loonud MTÜ Arvuti Killer, mille eesmärk oli võidelda noorte arvutimängu sõltuvusse sattumise vastu. Tegevusteks olid teavitus- ja ennetuskampaaniad, koolikülastused, spordipäevad. Arvutisõltuvuse ohus noorte vanemad olid hea meelega valmis nende organisatsiooni tegevust toetama.

Tiina oli juhina väga püüdlik ja põhjalik. Arvuti Killeril oli ilus kontor kesklinnas, kus tema kolmel töötajal olid ilusad, ergonoomilised töökohad. Koosolekud algasid ja lõppesid minuti täpsusega. Regulaarselt toimusid tiimipäevad ja meeskonnakoolitused. Kaks korda aastas pidas Tiina töötajatega arenguvestluseid. Kord nädalas saadeti välja eeskujulikult vormistatud, toimetatud ja kujundatud infokirja. Kampaaniaplakatid olid dünaamilised ja kirevad ning spordipäevadel käisid esinemas the Sun ja X-panda,  et noori arvutist eemale meelitada. Kontori toalettruumi peeglil olid reas Arvuti Killeri logoga seebikesed.

Kui ma Tiina käest küsisin, mitu arvutisõltuvuse ohus noort on nad sõltuvusest suutnud eemal hoida, loetles ta vastusena kampaania nähtavusnumbreid ja spordipäevade külastatavust.

Siinkohal võiks nüüd öelda, mis on Tõnust ja Tiinast saanud tänaseks, kui mul nendega esimesest kohtumisest on möödunud peaaegu 5 aastat. Põnevam tundub aga jätta see arutamiseks siin blogiloo kommentaarides. Mis sa arvad, kus nemad ise ja nende organisatsioonid tänaseks omadega on? Kumba Sina oma juhi käekirja mõttes rohkem ära tundsid?

Kui me Heateo Sihtasutuse algusaegadel oma strateegia ja väärtuste üle arutasime, seadsime sageli omale eeskujuks maailma juhtiva konsultatsioonifirma McKinsey & Co. Lugesime “The McKinsey Way” raamatut ning kopeerisime nende sisemisi protsesse. Meile tundus, et pole ühtegi vabandust, miks kodanikeühendus Eestis ei peaks püüdma olla sama professionaalne ja tulemuslik.  Ma ei näe jätkuvalt ühtegi põhjust, miks üks vabaühendus ei peaks proovima oma tegevustes olla üliprofessionaalne ning täpselt ja põhjalikult teadlik oma tegevuse tulemustest ja mõjust. Eriti kehtib see noorteühenduste kohta, kus noored õpivad oma esimest organisatsioonitunnetust.

Õnneks oli mul Heateos üks väga tark kolleeg Kairi, kes ütles, et ainult tulemustele pühendudes põletame me kiirelt läbi ennast ja teised meie ümber ning et tema arvates peaks pidevalt otsima tasakaalu tulemuste ja protsessi tähtsustamisel. Umbes sellises sõnastuses läks hiljem kirja üks Heateo SA neljast põhiväärtusest. McKinsey oli meile jätkuvalt eeskujuks, aga me otsustasime nende tasemeni jõuda hoolides samas iseendast, inimestest meie ümber, keskkonnast ja läinud ning järeltulevatest põlvkondadest.  McKinseys vahetub tänaseni enamik inimesi 2-3 aasta tagant, kauem on keeruline vastu pidada.

Ma ootan huviga, millal esimene kodanikeühendus või ka noorteorganisatsioon Eestis saab ISO kvaliteedijuhtimise sertifikaadi. Maailmas pole see enam ammu mingi ime. Kuid minu tõeline austus kuulub juhtidele, kelle organisatsioonides ma näen, et osatakse hoida tasakaalu tulemuste ja protsessi vahel.

* nii isikute kui organisatsioonide nimed, kohati ka tegevusvaldkonnad on muudetud