Marina Kaljurand: „Üks inimene peab julgema vastutada“

Autor: Kärt Lehis
Toimetaja: Astrid Mägi

Marina Kaljurand on diplomaat, Eesti välisminister, BPW Estonia aasta naine, eeskuju ja inspireerija, kes on alati rõhutanud, et noored võiksid üha enam tunda huvi poliitika vastu. Räägitud sai avalikust esinemisest, meeskonnatööst, vastutusest ja muust juhtidele vajalikust. 

Kärt Lehis: Kelleks Te lapsena tahtsite saada?

Marina Kaljurand: Ma olen alati väga armastanud loomi ja mäletan, et lapsena tahtsin ma saada loomaarstiks või piirivalvekoerte õpetajaks. Keskkoolis hakkasin mõtlema õigusteadusele. Tahtsin saada kohtunikuks. Suvevaheajal töötasin kohtus sekretärina. Seega oli mul keskkooli lõpus väga lihtne valikut teha. Ma teadsin, et tahan saada kohtunikuks ja juristiks. Ja ainuke võimalus oli Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskond. Selles mõttes mul vedas, et teadsin varakult, mida soovin õppida. Tegelikult ei juhtu seda vist väga tihti, et noor inimene varakult ära tabab, mis on tema tulevane elukutse. Selles mõttes olin ma väga õnnelik.

K.L: Kuna tekkis Teil huvi poliitika ja diplomaatia vastu?

M.K: Noorena mul poliitika ja välispoliitika vastu erilist huvi ei olnud. Diplomaatia peale ei osanud ma mõelda. Ma sündisin sügaval nõukogude ajal – kuuekümne teisel aastal. Siis oli võimatu olla Eesti Vabariigi diplomaat ja Nõukogude Liidu diplomaat ei tahtnud ma kohe kindlasti olla. Ma küll lugesin lapsena Aleksandra Kollontai, Nõukogude Venemaa esimese naissuursaadiku, mälestusi ja ma olin nendest väga mõjutatud. Kuid mul ei tulnud kordagi mõttesse hakata Nõukogude Liidu diplomaadiks. Üheksakümne esimesel aastal pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis aga harukordne võimalus minna Eesti Diplomaatide Kooli, tööle välisministeeriumisse ja sealt hakkas diplomaadi karjäär.

K.L: Kas Teil on oma karjääris olnud mingi kindel eesmärk või positsioon, kuhu Te olete tahtnud jõuda või on karjääritee loomulikult tulnud?

M.K: Sellist karjääri planeerimist nagu kaasaja noortel, mul ei ole olnud. Ma arvan, et mingil hetkel, kui ma olin välisministeeriumis töötanud, siis ma muidugi hakkasin mõtlema, et võiks saada kunagi suursaadikuks. Välisministeeriumisse tööletulek üheksakümne esimesel aastal oli aga hoopis teistmoodi. See oli aeg, kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus ja meie, paarkümmend esimest töötajat, tulime tööle siis, kui Eesti Vabariik ei olnud veel isegi iseseisev. Oli palju patriotismi, palju soovi midagi riigi heaks teha. Need oli hoopis teised kaalutlused. Karjääri planeerimine ei olnud osa sellest. Selle peale ei osanud ma siis veel üldse mõeldagi.

K.L: Seega Teil ei olnud isegi unistust, et võiksite kunagi saada välisministriks?

M.K: Ei, seda unistust kindlasti mitte. Ma ei ole sisepoliitikas kunagi aktiivne olnud. Ma ei kuulu mitte ühtegi poliitilisse parteisse. See, et ma täna olen välisminister, on väga meeldiv üllatus ja väga meeldiv asjaolude kokkusattumine ja ma olen väga uhke selle üle, et ma saan olla Eesti Vabariigi välisminister.

K.L: Te olete olnud kahel töökohal. Kuidas Te teadsite, kuna on õige hetk edasi liikuda?

Ma tean, et ma kannan vastutust oma otsuste eest ja nende inimeste eest, keda ma juhin.

M.K: Ma olen üks kord elus ametit vahetanud. Pärast ülikooli lõpetamist läksin ma TTÜ Kõrgemasse Majanduskooli õppejõuks ja õpetasin juriidilisi aineid. Praegu on see Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna Kolledž. Välisministeerium on mu teine töökoht. See, et ma töökohta vahetasin, oli tõepoolest mingi sisemine veendmus. Mulle väga meeldis olla õppejõud ja ma arvan, et ma olen selles päris hea. Mulle meeldivad noored inimesed, mulle meeldib nendega vestelda ja tunde anda. Kui tekkis see haruldane võimalus minna Eesti Diplomaatide Kooli ja mind kutsuti välisministeeriumisse tööle, siis ma aga ei kõhelnud. Ma tundsin, et see võiks olla midagi sellist, mida ma tahaksin teha. Ma astusin selle sammu. Ja sellest ajast alates on välisministeerium olnud mu ainuke töökoht. Varsti ligi 25 aastat.

K.L: Eesti välisministrina vastutate Te meie riigi ja rahva eest. Kas sellise vastutuse võtmine nõudis Teilt julgust ja kuidas Te olete sellega hakkama saanud?

M.K: Kindlasti nõudis. Ma ei oska öelda, kas see õige sõna on „julgus“, aga vastutustunne on kindlasti midagi, millest tuleb aru saada ja endale aru anda. Ma tean, et ma kannan vastutust oma otsuste eest ja nende inimeste eest, keda ma juhin. Lõppude lõpuks ma kannan mingil määral vastutust ka Eesti välispoliitika eest ja valitsuse liikmena ka kogu Eesti Vabariigi valitsuse tegevuse eest. Loomulikult on see kõik väga tõsine ja taolisi otsuseid ei saa uisapäisa teha. Välisministriks saamise üle mõtlesin ma päris pikalt, ikka mitu päeva. Ma arvan, et tänu oma töökogemusele, sealhulgas suursaadikuna, olin ma selleks väljakutseks valmis ning ei saa jätta märkimata, et peaminister Taavi Rõivas on väga hea ärarääkija. Suursaadikuna vastutasin ma saatkonna eest, suhete eest teiste riikidega ja oma otsuste eest. Pidin suutma kriisiolukordades reageerida ja Eesti seisukohti selgitada. See ei tähenda, et üks suursaadik saab muuta või luua Eesti välispoliitikat. Töötab ikkagi terve meeskond. Aga üks inimene peab julgema vastutada. Ma arvan et arutelud on väga vajalikud ja ei ole rumalaid seisukohti, see tähendab, et igaüks peab arutluse ajal julgema välja öelda oma seisukohad. Hindan inimesi, kes julgevad oma seisukohti välja öelda, neid kaitsta, vajadusel ka vaielda.

K.L: Kui me nüüd võtame noore inimese, kes tahab võtta vastutuse näiteks mingi eesmärgi nimel, mida Te talle soovitaksite? Millega ta arvestama peaks?

M.K: Ma soovitaksin talle väga kainet ja pragmaatilist mõtlemist. Mõnel juhul võib olla väga prestiižne asuda mingile ametikohale, aga kui noor inimene ei tunne, et ta on sisemiselt selleks küps, siis pigem oodaku. Ma arvan, et lisaks erialalistele teadmistele ja praktilisele erialasele tööle on väga oluline ka sotsiaalne küpsus. Ma usun, et mingil hetkel saavad kõik, kes soovivad, juhtideks. Kui see soov on, kui see ambitsioon on, kui see unistus on ja selle nimel tööd tehakse, siis ta täitub. Aga peab olema õige hetk. Tuleb väga rahulikult, väga kainelt endasse vaadata. Kindlasti tasub nõu pidada inimestega. Kas siis oma sõpradega, sugulastega, kolleegidega. Kellegagi, kelle puhul sa oled kindel, et ta tõesti hoolib sinust, ta soovib sulle head, mitte ei anna soovitust sellepärast, et see võib-olla ka talle kasulik on. Ning kui võtta kombinatsioon oma sisetundest ja targemate inimeste nõuannetest, siis ma usun, et igaüks tabab ära, millal on õige hetk asuda mingile ametikohale või otsustada, kas asuda nüüd suuremat vastutust nõudvale ametikohale või oodata veel paar nädalat, kuud, aastat. Kindlasti on selleks vaja lisaks julgusele ka enesekindlust. Enesekindlust oma seisukohti kaitsta, öelda midagi sellist, millega võib-olla kõik ei ole nõus ning erineda teistest.

K.L: Te mainisite ka ise, et Te ei kuulu ühtegi erakonda, siiski olete Te Eesti välisminister. Kui me räägime noorest inimesest, kes sooviks minna poliitikasse, tõusta sama kõrgele kohale, kas tal oleks mõtekam järgida sama teed nagu Teie või siis liituda mõne erakonnaga?

M.K: Kui noorel inimesel on ambitsioon saada ministriks ja olla tegev poliitikas, siis tuleb alustada poliitilist karjääri ja astuda parteisse. Ehk – käia klassikalist poliitilist rada pidi. Minu tee ei ole päris tüüpiline. Kuigi ka minu kolleegide, Euroopa Liidu välisministrite seas on palju endisi karjääridiplomaate, on nad ikkagi astunud ka parteisse ja teinud poliitilist karjääri. Eriti soovitan poliitikasse minekut naistele, kui neil on selleks soov ja ambitsioon. Eestis võiks poliitikas olla rohkem naisi, ka valitsuse liikmete seas. Naisi, kes otsustvad teha poliitilist karjääri, tuleb igati toetada ning julgustada.

K.L: Mõnikord tundub, et kui noored inimesed tahavad minna poliitikasse, siis nad mõtlevad kaasnevale rahale ja kõrgele positsioonile, aga jäetakse kõrvale see osa, et tuleks ühiskonnas midagi head ära teha. Kas meil oleks vaja rohkem noori, kes tahavad lihtsalt saada poliitikuks või neid, kes huvituvad mõnest teisest erialast ja mingi hetk tunnevad, et nüüd ma pean minema poliitikasse, sest seal ma saan teha muudatusi?

M.K: Ma arvan, et need mõlemad kombinatsioonid on head. Ma arvan, et on neid noori inimesi, kes lähevad poliitikasse ja teevad puhtalt poliitilist karjääri ja nende seas on väga tublisid inimesi. Aga ka nende seas, kes omandavad alguses mõne teise eriala, töötavad võib-olla mõned aastad mingisugusel erialal ja siis lähevad poliitikasse. Siis nad saavad poliitikas panustada juba mitte ainult puhtalt poliitikutena, vaid ka arvestades oma ettevalmistust, oma kogemust, oma töökohta. Jah, ma soovitaksin omandada eriala, töötada mõned aastad, võib-olla elada välismaal, vaadata ringi. Ma arvan, et see avardab silmaringi ja sellisel inimesel on poliitikas palju rohkem võimalust kaasa rääkida ja panustada kui ainult poliitilise karjääri tegijal. Nii et see tuleb endal läbi mõelda ja siis otsustada nii, nagu endale tundub olevat õige ja nii, et ambitsioonid ning unistused saavad täide viidud enda võimete kohaselt ja ilma pettumusteta.

K.L: Millised on Teie arvates hea poliitiku omadused?

M.K: Ma arvan, et poliitikul peab olema piisavalt julgust. Julgust öelda, mida ta arvab ja ka siis, kui see ei pruugi olla avalikkusele kõige populaarsem teema. Ma arvan, et poliitikul peab olema julgust ka juhtida ja suunata avalikku arvamust. Ma arvan, et poliitikul peab olema tugev sotsiaalne närv. Ta peab nägema seda, mis toimub ka laiemalt kui ainult tema kitsas valdkonnas. Peab olema õiglustunne ja peavad olema tegelikult kõik need omadused, mis teevad inimesest hea inimese. Inimese, kes on professionaalselt tubli, aga ka südamlik ja empaatiavõimeline. Mina välistan igasuguse suhtlemise inimestega, kes nii-öelda lähevad üle laipade. Niimoodi võib teha üks kord, võib teha kaks korda, aga mina pean seda väga valeks ja nende inimestega ma püüan mitte suhelda. Või vähemalt ma ei austa neid, isegi kui ma pean nendega suhtlema.

K.L: Kas te tunnete, et Teil endal on kõik need omadused?

M.K: Kindlasti ei ole ma ideaalne. Vähemalt ma tean, milline ma võiksin olla ideaalis.

K.L: Olete Te hea inimene?

M.K: Ma püüan olla. Muidugi ma olen teinud vigu ja kindlasti teen ma neid veel, aga ma püüan olla inimeste vastu aus ja hea. Kui ma seda ei ole, siis mul ei ole probleem vabandada ja seletada, miks ma tegin ühe või teise otsuse. Ma arvan, et inimlikkus on üks väga väga oluline isikuomadus. Aga nagu ma ütlesin: ideaalset inimest ei ole. Ma olen kaugel ideaalist. Ma püüdlen selle poole, et saada veel paremaks inimeseks. Ma tean, see kõlab loosunglikult, aga see on nii.

K.L: Mulle kõlab see väga hästi. Kuidas Te valmistute avalikeks esinemisteks või ka sellisteks intervjuudeks?

M.K: See oleneb olukorrast. Kui tegemist on intervjuuga, siis ma vaatan küsimused üle, mõtlen nendele. Korduvate küsimustega on lihtsam. Avalikud esinemised nõuavad reeglina suuremat ettevalmistust. Kõigepealt pean ma mõtlema sellele, kellele ja milleks ma esinen ning mida ma tahan öelda. Kui see on selgeks mõeldud, siis tuleb hakata esinemist tegelikult ette valmistama ehk kirjutama. Tavaliselt kirjutan kõnet kordi ja kordi ümber, tüütan kolleege, koduseid ja tuttavaid. Ministrina pean vahel kõnesid, mida valmistavad ette välisministeeriumi ametnikud. Need kõned loen ma läbi ja vajadusel muudan või täiendan. Ma närveerin alati enne esinemist, olgu see siis Riigikogu või mõni kooliklass. See on nagu eksamiks valmistumine – iga kord uuesti. Ma põen täpselt nii kaua, kuni saan öelda paar esimest lauset. Siis läheb lihtsamaks. Nagu tsirkusehobune – kui pasunad puhuvad, hakkab tsirkusehobune tööle. Siis hakkab tööle mingi teine tunnetus, ma keskendun esinemisele, hääl enam ei värise, püüan anda endast parima. Rõhutan veelkord: kõik algab heast ettevalmistusest.

K.L: Aga vaatamata sellele algusnärvile, kas Te tunnete, et Teile meeldib avalikult esineda?

M.K: Mulle pole avalik esinemine kunagi meeldinud. Koolis lugesin ma nääripeol luuletusi, aga ma ei teinud seda hea meelega. Ka suursaadikuna esinema minnes ei olnud see mulle meeldiv ülesanne. Kui ma saaksin valida, siis ma ilmselt oleksin kardina taga niiditõmbaja. Diplomaadid tavaliselt ei taha olla rambivalguses. Samas, nüüdseks ma olen nii palju esinenud, et ma olen sellega harjunud ja võtan seda osana oma tööst.. Ma olen enda suhtes väga kriitiline ehk ma saan väga hästi aru, kas ma esinesin hästi või ei. Ka siis, kui kõik ümberringi kiidavad. Peab õppima oma vigadest õppima ja edasi minema, mitte liigselt muretsema. Mina seda ei oska. Olen pigem põdeja tüüp, kes võib pikalt ebaõnnestumisi kedrata. Võin aastaid hiljem mõelda, et ühes või teises kohas oleks pidanud ütlema teistmoodi. Mõistusega saan ma sellest aru, et tehtut ei muuda ja ei ole mõtet liiga palju minevikus tehtule mõelda, aga käitun ikka teistmoodi. See on midagi, mille kallal pean kindlasti veel vaeva nägema.

K.L: Kas Te olete enda karjääri jooksul tundnud, et Teid on kritiseeritud, aga mitte Teie tööd, vaid Teid isiklikult?

M.K: Jah, mõnel juhul olen. Mõnel juhul on rohkem tähelepanu pööratud sellele, mis mul parajasti seljas oli või milline nägi välja minu soeng. Tegelikult sellised kommentaarid häirivad mind. Ma püüan neist üle olla ja ma püüan neid mitte tõsiselt ja südamesse võtta. Ma arvan, et kui räägitakse, siis tuleks rääkida sellest, mida inimene professionaalina või oma erialases töös teeb. Kui ei meeldi minu seisukohad, olen nõus vaidlema ja olen nõus arutama. Muidugi ma saan aru, et ministrina olen ma ka avaliku elu tegelane ja ma pean sellega leppima, et pööratakse tähelepanu mitte ainult sisule vaid ka vormile ja välimusele. Ma lepin sellega, aga mulle meeldib, kui rohkem räägitakse minu tööst ja mitte välistest külgedest.

K.L: Kas on ette tulnud ka selliseid olukordi, kus Te tõesti peate ütlema inimesele või juhtima tähelepanu sellele, et ta kritiseerib mitte Teie tööd vaid langeb madalamale tasemele?

M.K: Sellised arvamused on olnud minu puhul kommentaariumides. Ei, ma kommentaatoritele ei vasta. Ma võtan selle teadmiseks. Ma ei ole pidanud kellelegi midagi ütlema. Intervjuudes või tööalaselt oleme me alati suutnud rääkida professionaalselt ja tegelikest teemadest, mitte nendest välistest või kõrvalteemadest. Kui ma ministriks sain, tõepoolest, kui te mäletate, siis pealkirjad olid, et Eesti saab endale naisvälisministri. Kui Eesti sai põllumajandusministri siis ei kirjutatud, et Eesti sai endale meespõllumajandusministri. Sellised väiksed momendid on, mis torkavad silma. Ma kujutan ette, et mujal maailmas nii väga ei rõhutata, kas tegemist on nais- või meesministriga, vaid rõhutatakse seda, kas tegemist on professionaaliga, kuivõrd ta oma valdkonda tunneb, kuivõrd ta saab oma valdkonnaga hakkama ja mida temalt oodatakse. See on palju olulisem kui sugu või välimus.

K.L: Kui palju Te ise kontrollite oma päevaplaani, kuhu te lähete ja mis Te teete?

M.K: On mõned asjad, mida ma ei saa kontrollida ega muuta. Näiteks Euroopa Liidu või NATO välisministrite kohtumised või ÜRO peaassamblee. Need pannakase automaatselt minu kalendrisse. Ka Eestis on sündmusi, mida ma ei saa muuta, näiteks iganeljapäevased valitsuse ja kabineti istungid. Ka need liiguvad automaatselt minu kalendrisse. Siis on sündmused, mida arutan koos kolleegidega ja teen lõpliku otsuse. Need kannana kalendrisse alati ise, et mul oleks ülevaade oma kalendrist.

K.L: Teil on vastav inimene, kes selle kalendriga tegeleb ja seda jälgib?

M.K: Minu kalendriga tegelevad minu nõunik ja sekretär. Minu kalender on avatud praktiliselt kõigile välisministeeriumi töötajatele. Kõik ei näe kõikide ürituste sisu, aga näevad, kas ma olen vaba või kinni, kas ma olen Eestis või välismaal..

K.L: Oma karjääri jooksul olete Te kokku puutunud mitmete väga tuntud inimestega, näiteks Hillary Clinton. Kas Teil tekib sellistel hetkedel ka aukartust?

M.K: Hillary Clinton on inimesena ja välisministrina tõepoolest mulle väga sümpaatne. Muidugi oli mingisugune aukartuse tunne. Samasugune aukartuse tunne oli ka siis, kui ma suhtlesin Moskvas nüüdseks meie seast lahkunud patriarh Aleksius II-ga. Või kui ma surun kätt mõne riigi presidendil või kas või popstaaril. Tänu oma tööle on mul olnud võimalus kohtuda inimestega, kellega ma ei oleks kohtunud, kui ma ei oleks olnud ei diplomaat, ei suursaadik ega välisminister. Enamasti on lihtsalt väga formaalsed tervitused, formaalsed jutud ja minnakse lahku, aga kui tekib võimalus sellise inimesega rääkida, siis huvitav on see, et lõpuks on kõik ainult inimesed, oma igapäevaste rõõmude ja muredega. Väga huvitav on vaadata ühelt poolt neid kuulsaid inimesi nende ametites või rollides ja siis näha, et tegelikult nad on samasugused inimesed nagu meie. Neil on kodus lapsed, koerad, nad peavad ka poes käima ja süüa tegema. Tore on teada, et lõppude lõpuks me oleme kõik ühesugused inimesed.

K.L: Kuidas Teie arvates head isiklikud suhted võivad mõjutada suurt diplomaatiat, näiteks riikide tasandil?

M.K: Jällegi väga keeruline küsimus. Riikide vahelisi suhteid mõjutavad isiklikud suhted minimaalselt, vähemalt nii on demokraatlikes riikides. Demokraatlikus riigis, nagu näiteks Eesti, ei saa üksikisikud kujundada või muuta välispoliitikat. Välispoliitika on Eesti riigi poliitika, seda viib ellu Vabariigi Valitsus, seda viib ellu välisminister, välisministeerium, diplomaadid, saatkonnad ja nii edasi. Üksikisik ei saa muuta välispoliitikat. Nii see peabki olema, see on demokraatia. Küll aga saab inimene mõjutada, mismoodi sõnumeid edastatakse. Võib ju olla mitte kõige meeldivam jutuajamine, aga kui seda tehakse naeratus näol ja teevad kaks professionaalset inimest, siis võib seda isegi nautida. Samas võib olla mingi väga meeldiv teema ja istuvad kaks surmtõsist, kurja inimest, kes võib-olla ei naeratagi teineteisele kogu selle aja jooksul ja see jutuajamine on hoopis teistsugune. Kindlasti saab iga inimene lisada mingisuguse personaalse varjundi suhtlemisele. Mina usun isiklikesse suhetesse. Palju lihtsam on helistada või saata e-kiri inimesele, kellega ma olen kohtunud, kelle kätt ma olen surunud või kellega koos olen ma kohvi joonud. Euroopa Liidu välisministrite esimesel kohtumisel püüdsin ma võimalikult paljudega natukenegi juttu ajada, et tekitada isiklik suhe. See teeb suhtlemise inimlikul tasandil edasipidi palju lihtsamaks.

K.L: Te olete juhtinud meeskondi erinevates riikides ja ka väga pingelistel hetkedel. Millele Te pöörate juhtimisel kõige rohkem tähelepanu ja mis on Teie jaoks kõige suuremad väljakutsed olnud?

M.K: Mulle on meeskond, kellega ma töötan, väga oluline. Olenemata sellest, kas see meeskond on kolm inimest või näiteks praegu kuussada inimest. Mulle on oluline, et nad tunneksid ennast kindlalt, et nad teaksid, et ma ei reeda neid kunagi, et ma seisan nende eest ja ma tahan neid usaldada. Ma olen loomu poolest usaldav inimene. Ma usaldan nii kaua, kuni mind esimene kord petetakse. Mulle meeldib arutleda ja ma väga hindan mitte sellist arutlust, et keegi tuleb kabinetti ja ütleb, mis me nüüd teeme, vaid ma hindan sellist arutelu, kus inimene on kõik läbi mõelnud ja laua taga käiakse välja erinevad variandid, erinevad stsenaariumid. Ma usun sellesse, et ei ole rumalaid seisukohti. Kõik seisukohad tuleb ära kuulata ja ma olen selleks valmis, kui need on põhjendatud, hästi motiveeritud, faktidega kindlustatud. Oluline on, et kolleegid julgeksid oma arvamust avaldada. Ma väga hindan seda, kui avaldatakse arvamust ka siis, kui see ei kattu minu omaga. Kui me aga oleme otsustanud, siis tuleb töötada koos nagu üks löögirusikas. Siis ei tohi enam olla teisipidi mõtlemist, kõhklemist ega vingumist. Kui selgub, et ma eksisin, siis ma olen valmis seda tunnistama ja küsimuse uuesti üle vaatama. Eksimine on inimlik ja ilmeksimatuid inimesi ei ole olemas, ka mitte välisministrite seas.

K.L: Kuidas Te puhkate ja aja maha võtate? On Teil mingit reeglit, et kodus tööst ei räägita?

M.K: Ma olen püüdnud seda reeglit välisministeeriumis järjest rohkem kehtestada, et tööpäev lõppeb õhtul kell viis. Ma saan aru, et vaadatakse veel mõnda e-kirja, aga me peame ära harjuma sellega, et tööpäev on tööpäeva jooksul. Nädalavahetusel meile ei loeta, telefonikõnesid ei võeta, kolleege ei tülitata. Muidugi on alati erandjuhtumid. Näiteks Marianniga (Mariann Sudakov, pressispetsialist) töötasime me kogu nädalavahetuse, kui toimusid järjest mitu õnnetusjuhtumit ja välisministrina soovisin avaldada kaastunnet oma kolleegidele. Välisministeeriumi eripära on see, et meil on 24/7 telefonivalve, oleme valmis abistama välismaal hätta sattunud kodanikke. Valveid tehakse vahetustega. Ma leian, et töötajatel peab olema võimalus veeta õhtud ja nädalavahetused peredega, sõpradega, puhata ja koguda energiat töönädalas. Ma ise sellest reeglist alati kinni ei pea. Mu lapsed on täiskasvanud, nad ei ela minuga, nii et ma saan oma aega hoopis teistmoodi planeerida. Ma ise saadan tihti meile ka õhtul hilja ja nädalavahetusel, aga ma olen kõigile öelnud, et ma ei oota neilt vastust enne esmaspäeva.

Ma olen koerainimene. Minu parim igapäevane lõõgastus on jalutuskäik koertega. Kui on rohkem aega, läheme me metsa. Praegu, pimedas jalutame mööda Nõmme valgustatud tänavaid. See on ka üks kolleegidega suhtlemise vorme. Kui mul on päeval tööl väga kiire, siis ma kutsun kolleege koertega jalutama. Siis on mul tund tolle inimese jaoks, koertega ei pea ju koguaeg suhtlema, nad on niigi õnnelikud, et läheme jalutama. Mõned eelistavad mängida kolleegidega golfi või tennist, mina eelistan kolleegidega koertega jalutada.

K.L: Kas nad võtavad enda koerad ka kaasa?

M.K: Siiamaani ei ole võtnud. Aga, kui on koerad olemas, loomulikult, minu koerad jalutavad väga hea meelega teiste koertega. Nad on juba aru saanud, et nendega jalutamine on ka nii öelda mini töötamine.

K.L: Viimaseks küsiks ma, mis on Teie töö juures kõige põnevam?

M.K: Kui me räägime välisministri tööst või diplomaadi tööst, siis ma arvan, et see on üldse parim töökoht, mis saab olla. Sellepärast, et neid teemasid, millega tegeleda on seinast seina. Iga paari aasta tagant peab olema valmis tegelema uute teemadega. Diplomaat on kord ühes riigis, siis ta tegeleb konsulaarasjadega, siis kultuuri või majadusega. Kogu aeg peab olema valmisolek midagi õppida, teemasid vahetada ja see on minu arust täiesti erakordne. Välisministrina on samamoodi laua peal kõik, alustades äridiplomaatiast lõpetades Euroopa Liidu välispoliitikaga, ÜRO ja NATO teemadega. See on harukordne võimalus tegeleda paljude erinevate küsimustega ja kohtuda väga huvitavate inimestega. Välisministrite seas on väga palju huvitavaid inimesi.

K.L: Nii et see on unelmate töökoht?

M.K: Jah, kindlasti.

K.L: Peale selle loo ilmumist on meil siis Eestis palju uusi diplomaate.

M.K: Ma loodan. Ma loodan, et järgmisel avalikul konkursil välisministeeriumisse on veel rohkem kandidaate. Meie viimasel konkursil, käesoleva aasta juunis, oli 20 inimest ühele kohale. Mina julgustan kõiki vaatama välisministeeriumi kodulehelt, mis on meie kandideerimistingimused, millal me kuulutame välja konkursi ja siis kandideerima. Välisministeerium on üks Eesti Vabariigi parimaid töökohti.