Marleen Pedjasaar: Räägi oma inimestega

Juhtimist ei ole võimalik õppida kodus vastavat teoreetilist kirjandust lugedes. Juhtimine on suhtlemine, aru saamine, motiveerimine, suunamine, kuulamine. See kõik toimub teiste inimeste seltskonnas. Kirjandust teemal, millised on grupi või organisatsiooni arenguetapid, kuidas ennast ja teisi motiveerida, aega planeerida, läbirääkimisi juhtida jne, on väga palju ja see kõik on kahtlemata kasulik, aga eeldab, et sul on juba mingi kogemus ja arusaam, mida analüüsida. Kogemus ja arusaam tekib vigadest. Vead tekivad siis, kui sa tõused diivanilt püsti, paned telekapuldi käest ja lähed välja suurde maailma, kus sind ootavad teised inimesed oma arvamuste, soovide, hirmude, oskuste ja oskamatusega.

Oma esimese juhtimiskogemuse saad sa lasteaias, kui sind valitakse jõulunäidendis jõuluvana rolli täitma. Siis ei tea sa grupidünaamikast eriti midagi, aga ilmselt oskad sa öelda, kas sulle meeldib su roll või mitte. Teine kogemus jõuab sinuni koolis erinevate grupitööde läbi. Mulle tundub, et grupitöö kui õppemeetod tuleb sageli rakendusele siis, kui õpetaja pole viitsinud tundi ette valmistada. Üks-kaks-kolm, teeme viiesed grupid ja teemaks on „bioloogiline mitmekesisus“. Siis sa istud grupis koos oma viie hea või vähem hea sõbra ning klassikaaslasega ja vaatate nõutult üksteisele otsa. Mis edasi? Kas ma mõjun liiga domineerivalt, kui ma midagi ütlen? Õpetaja ju ei määranud kedagi juhiks. Samas – aeg hakkab otsa saama, aga paberile pole veel midagi pandud. Mari luges teksti kodus põhjalikult läbi, aga ta ei julge ette kanda. Jüri ei valmistanud midagi ette ja õpib samal ajal vene keele kontrolltööks, tal tundub ükskõik olevat. Annika jaoks on väga oluline, et tähed plakatil ühtlaselt värvitud oleks. Jaan justkui tahaks ka midagi teha, aga ta kardab, et tema arvamus kõlab rumalalt. Pealegi on ta salaja natuke Marisse armunud ja tahaks seetõttu eriti targalt, aga samas lahedalt kõlada.

Viimane näide oli küll läbi huumoriprisma esitatud, kuid toob esile juhtimise kõige suurema väljakutse – kuidas panna erinevad inimesed koos tööle nii, et nad seda naudiks? Ja kuidas ise kõige selle juures mitte hulluks minna? Keerulised inimesed pole mitte probleem, vaid väljakutse. Head juhti iseloomustab suur empaatiavõime, mis tekib ning areneb suhtluses teiste inimeste, eriti nendega, keda meil esmapilgul raske mõista on või kes meile ei meeldi. Seepärast soovitan aeg-ajalt oma mugavustsoonist välja astuda ning teha midagi täiesti ebaloogilist, minna reisima või alustada peol vestlust kellegagi, kellega te tõenäoliselt niisama vestlema ei läheks.

Teine juhtimis- ja elutõde, mis end aeg-ajalt meelde tuletab – kui sa ei paindu, siis sa murdud. Iga päev ja olukord on täis ootamatusi ja sa pead õppima kolme minutiga vajadusel restruktureerima tegutsemisplaani, mida sa kaks nädalat paika panid, kui selgub, et konverentsil on lubatud saja külastaja asemel viisteist või sinu juhitavas töötoas osalejatel on vanust oodatud kuueteistkümne eluaasta asemel kaksteist. Nii nagu tuleb õppida kohanduma inimestele, tuleb kohanduda ka olukordadele. Suurimad läbikukkumised saavad alguse sellest, et mõtleme oma peas välja mingi olukorra ja selle kulgemise ning üritame plaani ellu viia olenemata kontekstist. Väiksem ettevalmistus viib sageli suurema loomingulisuse ja põnevama lõpptulemuseni. Julgus improviseerida eeldab muidugi suurt kogemustepagasit, mis reeglina tuleb läbi põhjaliku ettevalmistuse, kuid kui ühel hetkel on kogemustepagas piisavalt suur, ei tohiks karta natuke spontaansust ja õpikutõdede hülgamist.

Paindumise ja murdumise mõtet tasub ka iseenda juhtimisel meeles pidada. Kuigi eesmärke ei tohi kunagi juba eos kompromissile rajada, tasub siiski hoida kontakti reaalsusega. Väljamõeldud maailma jaoks loodud ideaalpildi tagaajamise asemel tasub hinnata enda (ja oma meeskonna) progressi sellest lähtuvalt, kui hästi olete suutnud ümbritseva reaalse olukorra enda kasuks tööle panna. Kui sa juhid noorteorganisatsiooni, mille eelarve on tagasihoidlik ning kogemustepagas veel väike, ei tasu iseenda ja meeskonna vastu liialt karm olla, kui teie tegevust ei kajasta iganädalaselt mõni suur meediakanal ja kommunikatsiooniga tegelev meeskonnaosa alles tutvub mõistega „pressiteade“. Oluline on, et te teeks oma asja kirega ja selle asemel, et püüda trepil kolm astet korraga võtta, tasub vahel aste tagasi minna, et samm sassi ei läheks.

Tõenäoliselt oled sa suuteline palju rohkemaks, kui sa arvad. Inimestel on rumal komme end alahinnata. Kui sa oled juht, siis sa ilmselt armastad suhelda. Hoia seda huvi teiste inimeste vastu ning lase aeg-ajalt oma maailma inimesi, kellega sul on keeruline läbi saada. Need inimesed toovad emotsioone, mille sa hiljem uuteks teadmisteks konverteerid. Võta igat olukorda kui väljakutset ja ole paindlik, sest ebaõnnestumisi pole olemas.

Olles mu juhtimisteoreetilise teksti läbi lugenud, soovitan sul nüüd siiski diivanilt püsti tõusta ja sõbraga kohvi jooma minna. Küsi talt, mis talle teie organisatsioonis meeldib ja mida veel paremini teha saaks. Tass kohvi ja siiras huvi viib päris heade lahendusteni.

	Marleen Pedjasaar Marleen on juhtinud Tartu Noortevolikogu ning olnud MTÜ CISV Eesti juhatuses. Ta on töötanud avaliku esinemise ja retoorikaõpetajana ning olnud kasvatajaks/korraldajaks mitmetes laste- ja noortelaagrites. Praegu töötab Marleen Eesti Väitlusseltsis, kus tema ülesandeks on avalike debattide ning online väitluste organiseerimine ja modereerimine. Kui palutakse, teeb Marleen vahel ka koolitusi või mängib Lottet, Pipit või mõnd muud tegelast laste sünnipäevadel.