Meeli Mullari: ära karda loobuda tegevusest, mis soovitud mõju ei avalda

Nüüd juba umbes poolteist aastat tagasi hakkasin juhtima Noorte Liidrite meeskonda. Vahepeal on väga palju muutunud – meie meeskond on kahanenud 4lt inimeselt 2le ja siis jälle suurenenud 7 inimeseni, oleme käivitanud Juhtimisportaali, arvukalt sarju, Juhtimiskoolid sellisel kujul nagu need on ning teinud mitmeid muid lahedaid tegevusi.

Minu kogemus on olnud väga vaheldusrikas ja põnev ning ennekõike olen palju targemaks saanud. Aeg on aga nii kaugele jõudnud, et pean ohjadest loobuma, sest tõenäoliselt jätkan oma õpinguid sügisest välismaal. Leidsin ka, et nüüd oleks õige aeg jagada teiega mõningaid mõtteid, mis mul tekkinud on.

Ükskõik kui geniaalne ja läbimõeldud idee sul ka poleks…

…ei pruugi see anda soovitud tulemust. Päris sageli on ka meil juhtunud nii, et oleme suure hurraaga hakanud uut ideed teostama ning pärast pikka pingutamist selgub, et poolele sihtgrupile ei olnud seda vaja ning teisel poolel ei olnud selleks aega. Me ei ole kahjuks kõiketeadvad, aga see-eest julgeme palju katsetada ja nii juhtubki, et mõned meie tegevused jäävad ühekordseks, teistes ilmneb aga hoopis suurem potentsiaal kui me algselt loota julgesime.

” Eriti oluline on meeskonna- sisene usaldus “

Nii on näiteks meie portaalist, mis alguses oli tore kõrvaltegevus, kujunenud hoopis meie põhitegevus. Õnneks ei lase ka mu meeskonnakaaslased end tagasilöökidest heidutada – kui mõni asi tõesti ei tööta, oleme pigem rõõmsad, et võime selle väheefektiivse tegevuse kõrvale jätta ning oma energia millegi olulisema tegemisse suunata.

Ma ei taha nüüd muljet jätta, et me kõigepealt teeme ja siis mõtleme – pigem kipume tunde arutama (ja vaidlema), mis formaadis mõnda üritust teha, kus seda reklaamida, keda oma portaali kirjutama paluda jne… kuid kui mõni meie detailselt planeeritud algatus tööle ei lähe, siis me ei lase end sellest liigselt kurvastada.

Üks põhjus, miks meie meeskond niimoodi tegutseda saab, on meeskonnaliikmete omavaheline usaldus. Kui me ei nõustu mingis osas, siis kuulame ära kõigi meeskonnaliikmete arvamused, jõuame ühisele otsusele ning arutame läbi võimalikud riskikohad. On oluline, et kõik tunneksid, et nende arvamus on oluline ja ei kardaks seda avaldada. Nii ei ole kellelgi põhjust lihtsalt solvuda või pärast mõnda luhtunud katsetust nurgas silmi pööritada ja mõelda “ma ju ütlesin…”, vaid tunneme meeskonnana, et andsime endast parima.

Nii palju on inimesi…

…kellelt saab midagi õppida. Tänu sellele, et juhin organisatsiooni, mis tegeleb juhtimisalase haridusega, olen väga paljude huvitavate juhtidega kokku puutunud ja saanud neilt väga palju õppida. Artikleid toimetades pööran nende sisule topelt tähelepanu, rääkimata võimalusest Eesti tipp-juhte intervjueerida või enne koolitusi nendega lähemalt juttu ajada. Alahinnata ei tohiks ka neid noori, kellega mul on meie üritustel võimalik olnud juhtimisteemadel mõtteid vahetada. Alati kui mul on tekkinud mõni olukord, mida ma ise lahendada ei oska, leidub keegi, kes teab, mida sellisel hetkel tegema peaks või millised on võimalikud lahendused.

Näiteks on minu meelest alati väga keeruline olnud delegeerimine – raske on kontrolli ära anda ja usaldada mingi ülesande tegemine täielikult mõne meeskonnaliikme kätte. Selle osas on aga minu suhtumist muutnud mitme kogenud juhi ideed ja jagatud kogemused, tänu millele olen korduvalt mõistnud, et kui ma ikkagi kõike ise ära püüan teha, siis ei ole ma tegelikult juht. Isegi kui ma tunnen ennast vahest ebakindlalt usaldades mõnd eriti olulist asja kellegi teise teha, siis saan aru, et see on täiesti põhjendamatu muretsemine. Lõpuks ei ole oluline see, et mul on ehk veidi ebamugav, vaid see, et meeskond hästi toimiks ja kõik saaks anda enda panuse – ma ei tahaks olla “juht”, kes ei lase oma meeskonna liikmetel panustada nii palju, kui nad tegelikult saaksid ja tahaksid. Olen õppinud palju selle kohta, kuidas näiteks ülesandeid püstitada või panna teisi ise vastutama ja palju katsetanud, kuidas neid teadmisi praktikas kasutada (ja ma ei ole pidanud kunagi oma meeskonnaliikmetes pettuma).

Tegelikult olen loomulikult veel palju rohkem õppinud ja kogenud, aga kõike ei jõua ka kohe siin ja praegu jagada. Loodan, et ka Noorte Liidrite järgmisele juhile on see kogemus väga värvikas ning mõttelend veelgi julgem. Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et olen väga tänulik oma meeskonna kaaslastele (lausa rõõm on teiega koostööd teha!), kõikidele nendele huvitavatele inimestele, kes on minu maailmapilti avardanud ning loomulikult ka neile, kes on meid oma sõnadega tunnustanud ja innustanud!