Mirell Prosa: „Tahan jätta oma jälje.“

Juhtimisportaalil oli suurepärane võimalus kohtuda Üliõpilaskonna Sihtasutuse (TÜÜSA) uue tegevjuhi Mirell Prosaga, uurida temalt tema töö, meeskonnajuhtimise ja aktiivse tegutsemise käigus tekkinud kogemuste ning palju muu kohta. Mirell tudeerib Tartu Ülikoolis õigusteadust, on varem tegutsenud AIESEC’is ja Tartu Ülikooli Turundusklubis ning Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduses (TÜÜE) aseesimehena.

Kärt Lehis: Sind valiti Üliõpilaskonna Sihtasutuse tegevjuhiks. Millised on sinu ametiülesanded ja millega sina täpselt tegeled?

Mirell Prosa: Vastutan koos juhatuse ja kõigi liikmetega OLE ROHKEM programmi toimimise eest. Meie visioon on, et Tartu oleks maailma kõige arendavam paik tudengite jaoks ning seda me tahame saavutada erinevate tudengiorganisatsioonidega koostööd tehes. Minu tööülesanne on kogu protsessi koordineerida, juhtida meie liikmeid, eelkõige juhatust, ja vastutada kogu strateegia ja projektide toimimise eest.

K.L: Kuidas sihtasutuse ja üliõpilasesinduse töö üldse erineb?

M.P: Nende töö erineb väga paljus. Algselt TÜÜEs toimunud arutelude põhjal panime me TÜÜE esimehe Martin Noorkõivu ja TÜÜE aseesimehe Liina Hirvega paika kaks kindlat suunda – esiteks poliitiline tegevus ja tudengite esindamine erinevates esinduskogudes ning teiseks tudengkonnale erinevate projektide ja ürituste tegemine. Poliitika pool oli hästi välja toodud, tudengkonnale suunatud osa mitte.

Varsti jõudsime arusaamale, et need suunad koos ei toimi ning TÜÜSA sai loodud. Mõlema organisatsiooni ideed väljendavad hästi valitud loosungid. TÜÜE loosung „Teeme ülikooli paremaks!“ on väga konkreetselt seotud esindajate ja ülikooli sees tehtavaga. TÜÜSA loosung või bränd OLE ROHKEM on suunatud aga otse tudengile.

Kui ma tunnen, et ma saan olla kasulik, midagi teha või millegi eest seista, siis see suunab mind kõikides tegevustes olema parem.

K.L: Mida sinu eelmine amet üliõpilasesinduse aseesimeneha sulle kõige rohkem õpetas ja mida sa sealt kaasa võtad?

M.P: Kõige rohkem õppisin ma kiirete muutustega kaasaminemist. TÜÜEs tõi peaaegu iga päev uusi strateegiaid, ideid ja mõtteid, kuidas meeskonnas ja töökeskkonnas toimida. See protsess vältab siiani. Teiseks võiks tuua oskuse teha pidevat selgitustööd. TÜÜE on kindlasti organisatsioon, kus peab aru andma, miks midagi tehakse.

K.L: Lisaks üliõpilasesindusele ja sihtasutusele, oled sa eelnevalt tegutsenud AIESECI’s ja Tartu Ülikooli Tudengite Turundusklubis. Sinu vanuse kohta on see täitsa palju erinevaid organisatsioone ja sa oled väga sihikindel. Mis paneb sind tegutsema ja kust tuleb see tung?

M.P: Isiklikult olen märganud, et mida vähem teen, seda vähem ma jõuan. Kui mul ei ole päevakava väga tihedalt täis topitud, siis ei teki korraliku arengut. See võib tunduda natukene segane, aga kui mul on palju vaba aega, siis see kulub mitte millegi tegemisele. Kui ma tunnen, et ma saan olla kasulik, midagi teha või millegi eest seista, siis see suunab mind kõikides tegevustes olema parem.

Olulisel kohal on ka suhtlusvõrgustik, mis mul on erinevatest tegemistest ja organisatsioonidest tekkinud. Ma kannan neid inimesi siiamaani kaasas, nii sõprade kui kaastööliste mõttes. See tunne, et su ümber on inimesed, kellega sa oled väljas sama asja eest ja sul on ümber meeskond, keda sa saad usaldada, innustab. Ma usun, et igal tudengil peaks olema võimalus seda tunnet kogeda.

K.L: Mulle tundub, et sa mõtled oma tegevuste juures aktiivselt, mida teised sealt saavad. Kas sa mõtled ka aktiivselt sellele, mida sa ise saad?

M.P: Mingitel hetkedel kindlasti. Ütlesin ikka, et mul ei teki motivatsioonikriisi ja ma saan hakkama. Nüüd olen märganud, et aegajalt motivatsioonikriis ikkagi tuleb ja ma mõtlen, miks ma üldse seda asja teen. Kindlasti on siis oluline lahti mõtestada, kas tegevus kõnetab mind ja mida ma peaks muutma. Mille üle ma kunagi tagasi mõeldes uhke olen? Praegu olen ma siiski õiges kohas ja teen midagi, mis võib midagi päriselt muuta.

K.L: Sead sa endale mingeid kindlaid eesmärke, paned paberile kirja, et vot seda ma nüüd tahan teha või tuleb see loomulikult?

M.P: See tuleb kuidagi loomulikult. Ma arvan, et kuu aega enne TÜÜEsse kandideerimist ei olnud ma sinna minemisele kordagi mõelnud. Ma sattusin ühel TÜÜE partnerlusüritusel aga tollase esimehe Kaspar Kruubiga rääkima. Tema kutsus mind aktiivselt liituma ja rääkis, mida see mulle annab. Ma tegin hiljem ka ise uurimistööd ja müüsin selle mõtte endale lõplikult maha. Varasemates organisatsioonides on protsess olnud sarnane. See on läinud spontaanselt, ma olen sellega rahul ja pole pidanud kahetsema.

Mulle meeldib elada nii, et ma ei tea, kus ma kahe aasta pärast olen. Liigne etteplaneerimine võib ka pettumust valmistada, kui ootused ei peaks täituma.

K.L: Oma töös oled sa kindlasti kokku puutunud inimestega, kes on omal alal väga tunnustatud ja väga kaugele jõudnud. Kas tekib ka aukartus ja kuidas sa sellega hakkama saad?

M.P: Alguses küll. Nende inimeste puhul ei tea kunagi, mis on nende arvamus teistest või kuidas nad suhtuvad koostöösse kellegagi, kellel pole nii palju kogemusi. Ma olen üritanud sellest aga ruttu mööda minna, näha inimest ja jätta kõrvale eelarvamused. Ma loodan, et ka teised keskenduvad minuga suhtlemisel sellele. Mulle meeldib väga koos töötada inimestega, kes on minust sammu võrra eespool, see paneb ennast ka rohkem pingutama, et olla võrdne vestluspartner.

K.L: Sihtasutuse vastutada on ka OLE ROHKEM programm, mida sa veidi puudutasid. Miks peaks üks tudeng sinu arvates üldse tahtma olla rohkem?

M.P: Ma arvan, et see on iga tudengi jaoks erinev. Tihti on meil rakse leida oma andeid või sära. Minu arvates on organisatsioonid hea koht, kus seda saavutada. Iga inimene tahab olla parem sellest, mis ta praegu on. See ongi OLE ROHKEM.

K.L: Milles sa ise üritad rohkem olla?

M.P: Üritan inimesena rohkem olla. Näiteks nende inimeste silmis, keda ma juhin ja kellega koos töötan. Tahan olla järjest rohkem valmistunud ja toeks teistele.

Mul on sõprade näol palju eeskujusid, kes on üdini head. Ma näen nende empaatiavõimet ja üritan raskes olukorras ka ise sarnane olla ja tulla tagasi oma algpõhimõtete juurde.

Tööalaselt üritan ma luua meeskonda, mis oleks organisatsiooni süda, eeskuju ja kiirgaks energiat väljapoole. Tugev kese paneb ka teised uskuma ühisesse sihti. Ma tahan muutuda selliseks juhiks, kes suudab sellise meeskonna luua.

K.L: Juhina oodatakse sinult kindlasti selget pead ja sihti. Mida sa teed, kui on raskem hetk ja tundub, et midagi ei toimi? Kuidas sa sellest üle saad?

M.P: Praegusel hetkel on mind aidanud oma juhatusega rääkimine ja probleemide arutamine. Oluline on võtta see aeg, koos otsustada ja jõuda ühiste arusaamadeni. Mõtlesid sa seda ka isiklikus elus?

K.L: Jah. Kas sul on näiteks mingeid lõõgastumistehnikaid?

M.P: (Naerab) Ei ole. Ma puhkan jooksvalt. Kui ma võtan aja maha, olen kodus, vaatan filme, loen, siis lõpuks ei ole ma üldse puhanud. Pärast reisil käimist on aga tuhat uut asja vaja ära teha. Toredad asjad töös tekitavad ka puhkamise tunde. Niisama istumine aga koormab ja masendab.

K.L: Aga sa rääkisid enne meeskonnatööst. Kuidas sa teed kindlaks, et sinu meeskond saab aru, mida sa mõtlesid ja su sõnum on nendeni jõudnud? Või on sul üldse olnud olukordi, kus tuleb välja, et nad ei ole aru saanud?

M.P: Konkreetse meeskonnaga mitte. Kui, siis ainult pisiasjades nagu koosoleku kellaaeg. Kindlasti on määravaks see, et me üritame kõik olulise lahti rääkida. Isegi kui kõik ei ole sajaprotsendiliselt nõus, on oluline, et kõik saaksid aru.

K.L: Kas erinevate arvamuste korral aitavad ka head sõbrasuhted ja inimesed ei solvu nii kergelt?

M.P: Jah. Eks ikka mõeldakse, et kas oleks parem koos töötada parima sõbraga või mingit distantsi hoida. Aga mina distantsi ei poolda. Kuna me ei ole n-ö tööfirma, hoiabki meid koos see omavaheline läbisaamine ja suhted. Ainult eesmärgi poole püüdlemine võib mingi aeg toimida, aga kui inimene tunneb end meeskonnas ebamugavalt, siis ta ei jää.

K.L: Kindlasti oled sa pidanud koostööd tegema ka inimestega, kellega on väga erinevad arvamused või üldse läbi ei saa. Kuidas sa sellises olukorras käitud?

M.P: Aitab, kui ei ütle alati välja, mis häirib ja ei maini iga pisiasja. Ma üritan tolereerida erinevaid eneseväljendusviise. Inimest muuta ei saa. Mõneti on halb nõuanne end tagasi hoida, sest konfliktid tuleb läbi rääkida, muidu jäävad need vinduma. Siiski pole mõtet öelda inimestele asju näkku, see võib teha kõik hoopis hullemaks. Pigem on oluline hea enesekontroll.

K.L: Sa enne rääkisid veidi sisekommunikatsioonist. Mis on sinu jaoks selles osas olnud kõige suuremaks väljakutseks?

Ma ei taha elada nii, et ma ei muuda midagi enda või teiste jaoks paremaks või ei loo lisaväärtust.

M.P: Eks sellised tavalised asjad. Me viime pidevalt läbi muudatusi ja alati ei jõua kõik igale koosolekule, jäädakse infost kõrvale. Mina olen näinud, et isiklik suhtlus ja selgitustöö aitab. Selle käigus võib aga mõnikord unustada, et tegelikult on veel 40 inimest, kellega tuleb rääkida. Siis ma keringi korra tagasi, panen asjad pausile ja mõtlen, kuidas jõuda kõigini. Sageli inimesi ka ei huvita kogu info, vaid ainult see, mis ainult teda puudutab. Meil on siiski iga projekt seotud suurema strateegiaga ja juhatuse jaoks on väga oluline, et inimesed mõistaksid, mis on suur pilt.

K.L: Te teete koostööd ja toetate oma programmiga paljusid tudengiorganisatsioone, mis on selle juures kõige keerulisem olnud?

M.P: Kogu selle programmi väljatöötamine on olnud väga raske. Eriti kuna kuskil pole midagi sarnast varem tehtud. Organisatsioonid, kellega ma koostööd teeme, on väga erinevad ja ühtse flow ja kõigile sobivate meetodite leidmine on keeruline. Me pöörame väga palju tähelepanu tagasisidele, sest vaid nii saame kõige paremini vastata osalejate vajadustele.

K.L: Mul on selline retooriline küsimus. Võtame tudengi, kes tuleb ülikooli, ta on teisest linnast ja ei tunne kedagi, lisaks on ta tagasihoidlik aga siiski tahaks ta midagi põnevat ära teha. Millest ta võiks alustada?

M.P: Ma soovitaksin käia ringi avatud silmadega. Praegusel hetkel on palju erialaorganisatsioone, millest on hea alustada. Oma erialal võiks tahta ikka parem olla.

Aga ma ei ole sada protsenti veendunud, et igaühe jaoks on juba olemas ideaalne variant, mis paneb teda kuulama ja mõtlema.

K.L: Kas teie eesmärgiks on, et igale inimesele oleks sobiv organisatsioon?

M.P: Jah, kas just organisatsioon, aga koht, kus katsetada ja proovida. Ükskõik kus olles tuleb mõelda, kas sealt saab kaasa midagi, mida hilisemas elus rakendada ja millel ka mujal tähendus oleks.

K.L: Kõik see, millega sa tegeled, nõuab kindlasti vähemal või rohkemal määral eneseületust. Oskad sa välja tuua ühe olukorra, mis on sinu jaoks kõige raskem olnud ja millest sa välja oled tulnud? See ei pea olema üldse tööga seotud.

M.P: Kindlasti oli keeruline TÜÜEst lahkumine ja TÜÜSAga liitumise protsess. Ma olin kindel, et tahan TÜÜSAga tegeleda, aga pärast tagasiastumist oli veidi raske jälgida, kuidas minu kohale hakati uut inimest otsima. Ma pidin siiski maha jätma teatud keskkonna ja kogukonna, mis toimis väga hästi ja oli minu jaoks väga olulisel kohal. Ma jätsin sealse töö ikkagi pooleli, poolelijätmine aga tekitab minus alati ka läbikukkumise tunde. Seega selline mentaalne lahknemine ja millestki heast loobumine oli keeruline.

K.L: Sa oled väga tegus, kas sul on ka mingeid meetodeid, kuidas sa oma päevaplaani korraldad?

M.P: Kunagi ma printisin igaks nädalaks välja graafiku ja mul oli iga tegevuse jaoks oma värv. Praegu on mul aga eraldi märkmik kooliasjade jaoks. Ma võin kindlasti öelda, et kool on mul hetkel tagaplaanil, kuigi ei tohiks. Eks mul on ka oma to-do listid, kus ma asju järjest maha tõmban.

K.L: Minu küsimused on otsa saanud aga kas sa tahaksid meie lugejatele veel öelda midagi? On sul lõpusõnad väljamõeldud?

M.P: Ei ole (naer).

K.L: Võib-olla on sul endal mingi elu moto?

M.P: Enne suurema otsuse tegemist mõtlen ma tulevikku ja püüan hinnata kas sealt siia vaadates olen ma enda praeguste otsuste üle uhke. Kas ma siis leian, et see oli õige asi, mida teha. See on see, mille järgi ma liigun. Mu elu eesmärk on muuta midagi paremaks. Ma ei taha elada nii, et ma ei muuda midagi enda või teiste jaoks paremaks või ei loo lisaväärtust. Niikaua kui ma ei lükka midagi paremuse poole, on see mõttetu.

K.L: Sa tahad jätta oma jälje.

M.P: Tahan jätta oma jälje, jah.