Omari Loid: „Noored – minge ja tehke!“

Foto: Kertu Saar

Autor: Henri Kõiv

Omari Loid oli kõigest 12aastane poisiklutt, kui ta esmakordselt kohaliku linnavolikogu otsustega tutvust tegi ning projektikirjutamise maailma ukse enda ees avas. Arvutimängude, rulasõidu ja jalgpalli asemel tõmbasid teda rohkem koosolekud, inimeste juhtimine ning kohaliku elu edendamine, millega ta viimased kaheksa aastat Elva ja Tartu noortevolikogu liikme ning juhina on tegelenud.

Juhuslikult õiges kohas

Kuigi Omari sattus noorte osaluskogusse 2008. aastal pooleldi juhuslikult Elva noorsootöötaja utsitamisel, kes pani tähele, et noormehele meeldib “igasugu asju teha”, jõudis ta kokkuvõttes igati õigesse kohta. Omari meenutab, kuidas ta juba väiksest peale on nautinud eneseteostusega kaasnevat naudingut, mis on seda suurem, mida laiemale kogukonnale tema tegevused on suunatud. Omari esimene projekt Elva noortevolikogus tõi kokku ligi 100 noort, kes madistasid mõõkade ja kilpidega Elva Tervisespordikeskuses. See oli viikingite ainelise elava ajalootunni kulminatsioon, millele eelnes temaatiline loeng. Omari tunnistab tagantjärgi, et tegelikult oli see kõik päris äge! Keskmise noore jaoks on larp kindlasti ka paeluvam, kui sellele eelnenud projektikirjutamispalavik, mis toetuse saamiseks tarvilik. Omari polnud aga keskmine noor ning talle meeldis asjaajamisega kaasnev sisemine areng. Ka sõnavõtud linnavolikogu istungitel tekitasid varajases nooruses uhke tunde, nagu oleks juba midagi suurt saavutanud.

Omari arvas pikka aega, et ta on pigem arglik poiss, kes ootas, kuni keegi ees midagi ära teeb. Ometi on nii Elva kui Tartu esinduskogudes kriisihetkedel vaadatud just Omari poole – teda on peetud aktivistiks, kes teab, mida ta teeb. Nii on Omari kahel korral juhtimiskriisi sattunud organisatsiooni juhtimise enda kätte võtnud ja see on olnud kõige parem elukool, mida ühele noorele üldse soovitada. Sisuliselt kõik oskused ja teadmised, millega hetkel kahe ettevõtte juhatuses figureeriv Omari tänasel päeval tööjõuturul opereerib, on omandatud noortevolikogu juhtimise käigus – alates koordineerimisest ja lõpetades motiveerimisega, kuskile vahele jäävad veel organiseerimine ja ajaplaneerimine.

Juhina tagaplaanil

Kuna osaluskogud on reeglina vabatahtlikud organisatsioonid, mille liikmed on väga noored ja vahetuvad kiiresti, paneb see juhi raskesse olukorda. Omari arvates on tema roll juhina esmalt liikmeid kuulata ja tabada ära nende motivatsioon. Inimesed ütlevad tihti välja, mida nad tahavad, kuid seda ei saa neilt jõuga välja pressida – pigem on see miski, mis nende juttu niidina läbib. Seepärast soovitab juhina kuulamisoskust väärtustav Omari iga koosolekut alustada või lõpetada veidi vabamas õhkkonnas vestlusringiga, mille käigus tulevad välja, mida organisatsiooni liikmed väärtustavad. Seejuures tuleb osata esitada õigeid küsimusi. Näiteks: “Mida sa teed viie aasta pärast?” Kusjuures sellele küsimusele antud vastuste puhul peaks juht hindama pigem seda, kas ja kuidas inimene seda küsimust on mõtestanud. Kas ta on üldse selle peale varem mõelnud? Kui jah, siis tähendab see seda, et ta on oma tegevusi rohkem planeerinud ning juhina võid eeldada, miks ta siin organisatsioonis olla võiks ning kuidas see aitab tal oma eesmärgile lähemale jõuda.

Kui väärtused pole paigas, siis ei ole paigas ka see, miks üldse midagi tehakse.

Omari eristab kahte inimtüüpi: esimene väärtustab rohkem iseenda edukust ja soovib elus ise kaugele jõuda, teine inimtüüp soovib pigem teistele midagi anda. Sellest väärtuserisusest lähtuvalt peab juht oskama inimestele arenguks sobivaid väljundeid pakkuda. Juhina meeldib Omarile pigem tagaplaanil seista, vältida käsuliini ning anda selle asemel inimestele kätte vajalikud tööriistad ideede teostamiseks. Olukorda, kus tema otsustab, mida on vaja teha, kuidas on vaja teha ja kas üldse on vaja teha, on püüdnud Omari vältida. Pigem kirjeldab ta ennast tüübina, kes kulisside taga nupukesi õigesse järjekorda asetab, suure koordinaatori ja strateegina. Olles harjunud suuremas pildis mõtlema, on Omari jaoks organisatsiooni juhtimise A ja O väärtused. Kui väärtused pole paigas, siis ei ole paigas ka see, miks üldse midagi tehakse ning nii ei ole ka vahet, mida üleüldse tehakse. Nende organisatsioonide puhul, mis muutuvad suureks, edukaks ja ühiskonnas laia kandepinda omavaks, on kindlalt paigas see, miks nad midagi teevad.

Juhtimine kui elustandard

Ehk just seepärast on Omari jaoks kõige põnevam uute projektide ja algatuste käimalükkamise faas, kui pannakse paika miks midagi tehakse. Nii on ta mitmel mittetulundusühingul aidanud alustada, kuid seejärel vaikselt ennast nende tegevustest taandanud. Püsimatu natuurina tahab ta kogu aeg mitme asjaga tegeleda, millest annab tunnistust ka küllaltki lai huvide valdkond: Omari õpib Tartu Ülikoolis keemiat, plaanib tulevikus poliitika mõjutamisega tegeleda ja juhib ühtlasi firmat Kolm Põrsakest, mis tegeleb STEM-hariduse andmisega, lisaks teeb karjääri koolitajana.

Omari on veendunud, et ilma noortevolikogu kogemuseta poleks ta tänaseks nii kaugele jõudnud. Kuna ta on saanud siin juhina areneda ning õppinud kiiresti reageerima, oskab ta nüüd ka ettevõttes kiiremini õppida. Klišee, et noortekogu on eksimise koht, vastab igati tõele, kuid seda peaks nägema positiivsena. Kooliraha on mõistlik ära maksta noorena ning pigem turvalises keskkonnas. Et praktika käigus areneda, ei tohi põdema jääda: kui sa teed mingi vea, siis sa ei tegele seepärast muretsemisega, vaid mõtled, kuidas seda heastada ning mida sellest õppida, et järgmine kord läheks paremini. Samuti peab Omari oluliseks noorte ümber positiivse keskkonna tekitamist, mis tähendab, et ideedele ei tohi kohe ei öelda, muidu kaob noortel ära motivatsioon panustada.

Tartu Noortevolikogu moto “Tartu noorte head mõtted tegelikkuseks” ühtib Omari isikliku missiooniga aidata inimeste ideedel ja ideaalidel realiseeruda. Organiseerimisest, koordineerimisest ja juhtimisest on Omari jaoks kujunenud elustandard. Ta näeb ennast ka viie aasta pärast otsapidi kolmandas sektoris “nupukesi sättimas”, ettevõtjana STEM-haridust arendamas ning laboris bioorgaanilise keemiaga tegelemas, see tähendab, et ta valmistab juba praegu ette oma tulevikku.

Noortele on Omaril lihtne soovitus – minge ja tehke! Kõik ei pea kohe kindlasti kuskile organisatsiooni kuuluma, aga vähem võiks olla suhtumist:”Ah, mis nüüd mina!”. Pigem on nii, et kui sa näed mingit ägedat ideed, siis ära karda, vaid mine hüppa kaasa – arened ise, saad kogemusi ja leiad uued sõbrad. Kunagi ei tea, milline kogemus järgmise kogemuseni võib viia.