Priit Pius: „Lähen lavale enda pärast.“

Autor: Kärt Lehis
Toimetajad: Kertu-Liisu Ert, Astrid Mägi

Priit Pius on noor Linnateatri näitleja. Kindlasti olete teda näinud laval või filmilinal ja naernud tema paroodiate üle. Näitlemine hõlmab Priidu elus tõesti kõiki aspekte. Isegi mujalt saadud kogemusi näeb ta kui võimalusi end näitlejana täiendada. Teatri kõrvalt valib Priit huvipakkuvaid teemasid selle järgi, mis tundub südamelähedasena. Poliitikasse ei läheks ta aga kunagi.

Juhtimisportaal kohtus Priiduga, et rääkida avalikust esinemisest ja kuulda, mis tema arvates teeb esinemise tõeliselt heaks.

K.L: Mida sa vahetult enne lavale minekut teed?

P.P: See oleneb tükist ja osa suurusest, vastavalt sellele teen teatavaid asju. Laias laastus ma vihkangi seda kümmet minutit enne lavale minekut. Moment, kus sa ei ole veel laval, aga sa ei saa enam olla ka nii-öelda tavaolekus. Sa tead, et varsti on vaja minna. Tavaliselt ma kõnnin palju ringi, käed taskus, üritan mingit energiat otsida või hoida. Kõrvaleseisjale võib väga närviline välja näha. Ma arvan, et kõik teevad üldiselt sama asja.

K.L: Kas sul on ikka selline esinemiseelne pinge või närv?

P.P: Ikka on jah. Kõigil on, ega see aastatega maha ei kulu. Pigem olen juttude järgi aru saanud, et see ainult kasvab. Kuna on vastutus minna, tekib ka närv.

K.L: Ma olen isegi kuulnud, et see pidavat hea olema. Kui sa ei lähe enne esinemist närvi, pole mõtet minna lavale.

P.P: See on jällegi nii ja naa. Kui on halvav närv, siis ta muidugi ei tule kasuks. Aga teistpidi olen kogenud ka seda, et kui üldse närvi pole, on ka väga mõnus. Peaasi, et sul endal laval hea olla on. Vahet pole, kas sa oled rohkem või vähem närvis.

K.L: Isegi, kui sa kahekümnendat korda teed mingit etendust, on ikka närv?

P.P: Jaa, teater on selles mõttes kordumatu, õhtud erinevad üksteisest palju. Uus publik ja ikka pabistad. Näiteks on paus sees olnud ja ei tea, kas mingi konkreetne tekst või nüanss on meeles.

K.L: Mida sa isiklikult soovitaksid inimestele, kes peavad esinema, aga lähevad väga närvi?

P.P: Esimene eeldus on, et tekst võiks peas olla. Mitte isegi selleks, et teistele jääks mulje, et väljaütlemised on läbi mõeldud, vaid enda jaoks. Närv tekib alati, eriti, kui ei ole väga palju esinenud. Minu jaoks mingid hingamisharjutused või publiku alasti kujutamine ei toimi. Ainuke, mis toimib, on kui sul on tekst peas ja selge, mida ja miks sa tahad öelda. Siis võib jalg ka väriseda, aga kui sa oled ainult kontsentreeritud sellele, mida sa lähed ütlema, kaob ka see ühel hetkel ära. See on minu arvates ainuke nipp, mis aitab.

K.L: Kui sa oled esinenud telesaadetes, kas seal antakse ette ka mingit kindlad teemad, millest te räägite või mingid küsimused?

P.P: Enne peale minekut ikka natuke tutvustatakse, millest võiks rääkida ja millest mitte. Teksti muidugi ette ei anta aga teemade kaupa küll öeldakse, et räägime diabeedist või kaksikuks olemisest.

Näha kirgilikku inimest rääkimas millestki, mis talle meeldib, see paelub koheselt.

K.L: Kas sa enne intervjuusid oled ka närvis? Kardad, et äkki küsitakse midagi, millele ei oska vastata või ei tule head mõtet.

P.P: Intervjuude puhul ei ole see nii hull. Paberkandja peal on väga lihtne, sa saad selle enne läbi lugeda ja redigeerida. Aga live intervjuud ma pelgaks küll. Seal sa ei saa enam midagi tagasi võtta.

K.L: Milline on sinu arvates hea esineja?

P.P: Kui inimene teab, mida ta räägib. Lisaks ka kirglikkus asja esitamisel. Sellel on alati väga suur võlu. Näha kirgilikku inimest rääkimas millestki, mis talle meeldib, see paelub koheselt. Kui inimesel on endal igav, siis on garanteeritud, et saalis on kuulajal ka igav.

K.L: Mida sa soovid enda publikule anda? Kui nad tulevad teatrisse, mis tundega nad võiksid lahkuda?

P.P: See oleneb jälle tükist. Kui on olnud kehvem päev ja energia on maas, tuletan ma endale lava taga enne esinemist meelde, et inimesed tulevad saali, näevad etendust esimest korda ja nad on maksnud selle eest raha. Isegi kui on kehv tunne, tuleb leida endas mingi jõud. Laias laastus ma ikkagi käin laval ainult enda pärast, et endal oleks huvitav. Siis on lootus, et publikul on ka huvitav.

K.L: Sa ei mõtle sellele, et publik tuleb teatrisse ja sa tahad, et neil oleks põnev ja huvitav ja tekiks uusi ideid?

P.P: See vist juhtub nii ehk naa, kui sa ükskõik millist kultuuri tarbid. Konkreetseid mõtteid ma ei oska neile soovida. Pigem ma mõtlen sellele, et kui mul endal on täna lustlik ja põnev ja tore, siis ma arvan, et see kandub ka saali üle. Loomulikult ka, et nad läheksid teatrist ära tundega, et nad tahaksid tagasi.

K.L: Kas sa muudad enda olekut ja suhtumist vastavalt sellele, milline on publik? Kui sa oled olnud mingites telesaadetes, kas sa oled mõelnud, et nüüd peaks elavam olema, nüüd võib rahulikum olla?

P.P: Ikka. See on selline energiavahetus. Etendus sõltub väga suuresti publiku reaktsioonidest, sellepärast ta nii erinev ongi ja tekitab ärevust. Ei ole tegelikult mingit garantiid, et tükk on iga kord sama. See oleneb näiteks nädalapäevadest. Esmaspäeviti on alati natuke teistsugune etendus, sest tearikülastajad võtavad etenduse teistmoodi vastu, see ei lähe nii hästi käima. Näitleja alati suhestub vastava õhtu ja publikuga. See määrab paljut. Tekst on sama, aga kõik muu erineb.

K.L: Kas sul on laval ka mingeid suuremaid apsakaid juhtunud? Kuidas sa oled sellega hakkama saanud?

P.P: Ükskord jooksis küll mõte kokku. See oli kas repliik või mingi tavapäratu reaktsioon ja mul läks lause meelest. Ma pidin edasi minema, aga ei saanud aru, kus ma tüki seisukohast olen ja millest ma rääkima pidin. Laval tunduvad need mõned sekundid tohutult pikana. Õnneks lavapartner söötis repliigi ette ja tuli meelde. See on õudne tunne, sellist kokkujooksmist mul ei ole enne ega pärast olnud.

K.L: Mida teha, kui inimene esineb üksi ja tal ei ole kedagi, kes lause ette söödaks?

P.P: Kui me räägime kõnest või esitlusest, siis võiks igaks juhuks olla kaasas abimees, kui sa ei tunne ennast nii kindlalt. Ka lavastustes on seda juhtunud, näiteks eelesietendusel, et näitlejal ei ole veel tekst meeles ja ta läheb aksi vahele, võtab sealt tekstiraamatu, vaatab, kus järg on ja läheb siis edasi. Kui nii juhtub, siis ega mingit teist varianti ei ole. Tagavaravariandid peavad ikka alati olemas olema.

K.L: „Mustas Alpinistis“ oli sinu tegelaskuju väga raskes olukorras, kui kõik teised sinu ümber pinge all murdusid, aga sina jäid tugevaks ja otsustavaks. Kas sul on ka päriselus olnud selliseid juhtumeid?

P.P: Selliseid juhtumeid konkreetselt ei ole, aga ekstreemsetes oludes ikka olen olnud. Kui pidada mingit sellist psühholoogilist läbielamist silmas, siis seda on ikka ette tulnud.

Kuidas ma siis käitun, on küsimus?

K.L: Jah

P.P: Me just paar päeva tagasi vennaga rääkisime sellest, et kui mingisugune asi juhtub, siis ma jään väga kaineks ja suudan edasi mõelda. Adrenaliin pigem tiivustab mind. Kummaline vastuoluline tunne tekib, selline jõhker energia tuleb sisse. Sa oled hästi kontsentreeritud ja tunned end igatepidi maandatuna ja saad tegeleda probleemiga. Tagajärg ja hetk, kus hakkad toimunut läbi elama, jõuab ikka tohutult palju hiljem kohale.

K.L: Sinu tegelaskuju oli siis küllaltki sarnane sinu endaga?

P.P: Seda ma isegi ei tea. Seal on nii palju asju, millest filmi jooksul võib-olla arugi ei saa, millest me ise rääkisime ja mis puudutab konkreetselt omavahelisi suhteid. Otseselt filmist rääkides on väga suur vahe ilmselt ka sellel, kas sa lähed matkale oma perekonna, parima sõbra või võõrastega ja nendega juhtub midagi. Seda võib olla rõve öelda, aga inimlikult ei ole sa võõrastega emotsionaalselt nii seotud. Muidugi see mõjutab sind, aga see ei tekita sama tunnet, kui juhtuks midagi väga lähedase inimesega.

Iga tuulega ei tasu kaasa minna.

K.L: Mida sina arvad, kas kultuuriinimesed peaksid rohkem otseselt ühiskondlikes protsessides osa ja sõna võtma ning juhtima teatud teemadele tähelepanu, või on see pigem ebamõistlik?

P.P: Kui on oskust, tahtmist ja tunne, et on vaja, siis peab inimene tegema, mida sisetunne ütleb. Paratamatult on mingile teemale läbi tuntud inimese oluliselt lihtsam tähelepanu juhtida. See annab suurema mastaabi asjale. Kui näiteid tuua, siis Märt Avandi Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu eestkõnelejana tõmbab kindlasti tähelepanu väga olulisele asjale. Mis puudutab mingeid muid päevapoliitilisi või ühiskonnanähtusi, siis seal ma kaasarääkimise vajaduses nii kindel ei ole. Mind häirib, et igasuguse populaarse teema juures on arvamuste paljusus tohutu ja kiputakse üksteist kordama. Kohati tundub see ebavajalik. Iga tuulega ei tasu kaasa minna.

K.L: Kas sa oled ise tundnud, et sa tahaksid mingis küsimuses kaasa rääkida või pakkuda enda nägu?

P.P: Me Märdiga oleme ühe diabeediga seonduva liikumise patroonid. See on paratamatult teema, millest me Märdiga võime rääkida, sest me oleme ka ise sellega väga seotud. Kui asjal on heategevuslik eesmärk ja inimeste elu läheb tänu sellele lihtsamaks, siis mul ei ole esindamise vastu küll midagi. Ma lähtun sellest teadmisest, et kui me kogume kindla summa, muutub näiteks kümne inimese elu kergemaks. Nii lihtne see ongi.

K.L: Kas sulle on ka lähenetud teistsuguste pakkumistega sotsiaalkampaaniate vallas?

P.P: Ikka on. Liiga kergesti ei taha aga ennast kõigega siduda. Selles vallas tegelevaid inimesi on palju ja ma pigem valin teemad, mis on endale südamelähedased.

K.L: Sa oled ka palju poliitikuid parodeerinud, kas sa ise ei ole mõelnud poliitikasse minna?

P.P: Ei ole, mul ei ole selleks piisavalt haridust ja ma ei peaks sellises maailmas vastu. Ma ei taha seda elu küll kunagi lähemalt näha, kui ma näitlejana olen näinud. Teleseriaalis on äge, aga igapäevaelus ma seda tööd teha ei suudaks. See on suur vastutus, peab tegema palju kompromisse nii enda kui ka teistega ja ühel hetkel võid seal inimesena kaduma minna. Mulle tundub, et väga suur lõiv tuleb maksta selle töö eest.

K.L: Kas sul on näitlemise kõrvalt millegi muu jaoks ka veel aega?

P.P: Ikka on. Kui on huvi, siis aeg alati tekib. See on fookuse küsimus. Millega ma tegeleda tahan, sellega ma tegeleda saan. Miski peale sinu enda sind ju ei takista.

K.L: Kelleks sa väiksena tahtsid saada?

P.P: Tahtsin saada politseinikuks. Siis võib-olla pigem mängu tasandil, aga politsei ametit ma pean siiamaani au sees.

K.L: Mis filmi sa soovitaksid meie lugejatel kindlasti vaadata?

P.P: Vaatasin eile ühte oma lemmikfilmi, mille pealekiri on „Warrior“. See on meeste ja vendade lugu, natuke spordifilm ja väga suures osas ka lugu purunenud perekonnast ning selle uuesti leidmisest. Tohutult emotsionaalne ja väga hästi tehtud film. Head näitlejad ka, Tom Hardy ja Joel Edgerton. Ma leian sealt iga kord uusi nüansse ja see film puudutab mind väga. Seda ma küll soovitan vaadata.

K.L: Millal oli viimane kord, kui sa olid tõeliselt õnnelik?

P.P: Täna hommikul.

K.L: Mis sa tegid?

P.P: Ma käisin hommikul trennis, siis istusin hommikusöögilauas, energia oli hea ja ma tundsin, et olen väga õnnelik. Ma üritan ikkagi iga päev seda tunnet endas tekitada või leida, sest need on mingil määral harvad hetked. See äratundmine, et sa oled praegu õnnelik. Tahad naeratada palju ja teed nalja. Kui see hetk tekib, siis ma teadvustan seda endale ja üritan seda võimendada.