Sandra Liiv: spontaanselt juhiks, ilma sellest ise aru saamata

Seda artiklit kirjutama hakates mõtlesin pikalt, et kuidas ma üldse inimesi juhtinud olen ning mida selle tegevuse raames täpsemalt tegin. See oli ilmselt esimene kord, kui ma reaalselt mõistsin, millega ma viimased poolteist aastat tegelesin – juhtimisega. Ja seda ilma, et ma isegi seda täpsemalt mõistnud oleksin. See omakorda pani mind juurdlema järgneva küsimuse üle: kuivõrd peaks üks juht endale oma tegevust teadvustama?

Siin on seoses teadvustamisega 2 olulist punkti:
• töösüsteemi arendamine – peab teadvustama,
• ülesannete/eesmärkide täitmine – peab teadvustama.

Teadvustamine hõlmab oma tegevuse pidevat analüüsimist ja teadlikku inimeste suunamist. Seejuures pidevalt jälgides, et kõigi kohustused oleksid meeskonnas enam-vähem võrdselt jaotatud, neile kõigile väljakutseid pakkuvad ja nii edasi ja nii edasi. See kõige mahukam ja olulisem osa juhtimisest tuli mul nii loomulikult, et ma ei mõelnudki sellele. 

Kui 2010. aasta märtsikuus pöörduti minu poole pakkumisega hakata vabatahtlike koordinaatoriks, olin meelitatud ja elevil. Nüüd 1,5 aastat hiljem sellele ajale tagasi mõeldes tundun endale natuke liiga julgena. Mulle tundub, et siinkohal lõi välja minus üks olulisemaid juhi omadusi – kartmatus võtta vastu väljakutseid, mida elu sulle pakub. Juhipositsiooni peaks omama inimene, kellel on kindel visioon ning piisavalt energiat ja tegutsemistahet, et endale püstitatud eesmärke elluviia.

Esmakordselt vabatahtlikke koondava organisatsiooni infoõhtul käies, vaatasin tutvustava ettekande tegijaid ning tol hetkel juhi rollis olnud inimesi teatava kadedusega. Mõtleks vaid, nii noored ja juba nii tublid, targad ja tegusad. Unistasin vaikselt isegi sellisest positsioonist mõnes aktivistide grupis. Mõned koosolekud hiljem hakkasin nägema puudujääke ning samas ka võimalusi organisatsiooni tegevuse parendamiseks. Siinkohal oli mul mitu valikuvarianti edasi toimimiseks:

1. Vinguda ja viriseda asjade mittetoimimisest kõigile, kellel pole aega ega muid võimalusi olukorra parandamiseks.
2. Pöörata selg ning lahkuda organisatsioonist ilma sellele enam kordagi mõtlemata.
3. Ignoreerida häirivaid tegureid ning tegutseda sellest hoolimata kas või hambad ristis ja vaikselt kannatades edasi.
4. Rääkida oma tähelepanekutest selleks õigel ajal, õigetele inimestele ning leida ühiselt võimalikke lahendusi olukorra parendamiseks.

Mina valisin viimase variandi. Kusjuures mingis mõttes oli see mulle lihtsalt kõige loomuomasem võimalus: olen harjunud olema otsekohene ning ei karda välja öelda oma arvamust. Tagantjärgi olen isegi naljatanud, et: „pidin ikka oma suure suu lahti tegema jälle ja näed nüüd mis sellest välja tuli.” Välja tuli mõõtmatult suur ning hindamatu kogemus, mis on juba praegu avanud mulle mitmeid uksi. Lisaks olen saanud rahuldada oma tähelepanu- ja saavutusvajadust. Mis olgem ausad, on meis kõigis suuremal-väiksemal määral peidus.

Tihtipeale ongi veider minevikus tehtud otsuste ning nende vastuvõtmise üle mõtiskleda. Olen nii mõnelgi korral sellistel mõttelendudel avastanud, et need otsused on olnud täiesti läbimõtlematud ning väga suuri väljakutseid pakkuvad olnud. Kust on tulnud see julgus sedasi pea ees külma vette hüpata? Ei tea. Aga nüüd on mul hea meel, sest kogemused, mille võrra vaesem oleksin, on tõesti kuldaväärt.

	Sandra Liiv Sandra on alates 2010. aasta märtsist – 2011. aasta oktoobrikuuni olnud SA TÜK Lastefondi vabatahtlike koordinaator. Oma panuse eest vabatahtlike juhi/mentorina omistati talle 2010. aastal Aasta Vabatahtliku tiitel (kuulub jagamisele veel 15 vabatahtlikuga erinevatest ühendustest üle Eesti). Lisaks töötab Sandra Tartu lasteaed Pääsupesas õpetajana ning õpib Tartu Ülikoolis klassiõpetaja eriala III kursusel. Varasemad juhtimiskogemused piirnevad ürituste organiseerimisel peakorraldaja rolliga.