Intervjuu – Siim Tuisk: Meediat kasutatakse raamistamiseks, mitte juhtimiseks.

Meediat tarbivad kõik inimesed, kasutades selleks üksnes mõnevõrra erinevaid allikaid. Tänapäeva noorte (ja mitte ainult noorte) seas on üha levinumaks muutumas enda uudistega kursis hoidmine välismaiste meediakanalite abil, mis paljude hinnangul on objektiivsemad ja vähem kallutatud. Meedia mõjust inimestele, allikakriitilisest suhtumisest ning liidrite kasvamisest räägib Eesti ühiskonnategelane ja aktivist SIIM TUISK.

Kas tänapäeval on inimesi meedia vahendusel lihtsam mõjutada kui näiteks 20 aastat tagasi?

Lihtne vastus oleks jah ja ei. Kergem on saavutada jagamist, nn laviiniefekti, aga samas on palju raskem valelikku infot levitada ja selle usaldusväärsust tagada. Meedia ise on kaotanud palju oma soliidsust ja pääs ajalehtede külgedele on lihtsam kui kunagi varem, vaadakem kas või Postimehe arvamuskülge. Traditsioonilise meedia mõju on samas kahanenud, see on killustunud FB ja teiste kanalite vahel. Nad ei ole suutnud hoida või luua kogukondi internetis, ega ole jäänud ka esmase infoleviku algallikaks. See on osaliselt vähemalt noorema generatsiooni hulgas üle kandunud Twitterile, Facebookile ja Redditi või Hacker Newsi sarnastele sotsiaalvõrgustikele.

Kas meedia abil on võimalik inimesi „juhtida“?

Ma kahtlen, kas meedia abil on üldse kunagi olnud võimalik inimesi “juhtida”. Mõjutada kindlasti, raamistada küsimus sellisel viisil, et tegelikult on üks vastusevariant enne vastamist juba palju paremas olukorras, püüda küsimust nudgeda (nügida ehk siis soovitud vastusevariandi tavavariandiks seadmine, et suurendada saavutatavat efekti), seda kindlasti. Juhtida selle sõna võimuga seotud tähenduses, sihituna kindlale grupile, et me kirjutame, ja te usute ja käitute vastavalt nagu ette seame, selles osas oleks mul kahtlusi, ka varasematest perioodidest.

“Pean tunnistama, et ainsa tegeliku rajana, mida liidrite kasvamisel tean, on positiivse kogemuse jagamine.”

Juhtimine eeldab info mitmesuunalist liikumist, isegi kui see on vaid “just nii, härra”. Korraldus on üldiselt antud vaid kindlale, üksikule grupile, ja eristub teiste sarnaste gruppide saadud käskudest, läbi laiale massile suunatud üldistava meedia on aga info sektsioonidesse jagamist mõnevõrra raske teha. Üleskutse on karje tühjussesse, teadmata kas või kuidas see vastu kajab. Võimaluseta infole operatiivselt ja efektiivselt reageerida.

Kuidas olla piisavalt allikakriitiline?

Allikakriitiline lähenemine tuleb kas kogemusest või tähelepanelikust teadlikkusest – põhimõtteliselt on see küsimus, kas teema tundub piisavalt oluline inimese jaoks, et pühendada sellele rohkem aega, kui heuristiliste või autoriteedi/sõprade/kultuuri/jne poolt ette seatud tavaseaded käitumisvariantideks ette annavad. Kuidas tõsta mõne teema olulisust, on aga juba hoopis pikem teema.

Kuidas võita inimeste usaldust meedias? Mida ja kuidas oleks vaja selleks teha?

Väärikus ja usaldusväärsus, oma idee enda (lühiajalistest) huvidest kõrgemale seadmine, teiste teenimine ja millegi kinkimine, töö ära tegemine nende eest ilma otsest kasu saamata. Stabiilse kuvandi loomine, püüd lahendada võimalikke konflikte ühisosa otsides, mitte erinevustele keskendudes.

Kuidas noori julgustada oma mõtteid ka teiste inimestega jagama – kas siis meedia vahendusel või kinnisemas ringkonnas?

Inglased arvasid, et läheb aega kolm generatsiooni, et kasvatada gentlemani. Siinkohal pean tunnistama, et ainsa tegeliku rajana, mida liidrite kasvamisel ise tean, on positiivse kogemuse jagamine. Kui näevad, et rääkimisest ja ülesastumisest on olnud kasu, siis kordavad. Luua aga võimalusi, et rääkimisest tegelikult ka midagi muutuks, on süsteemide ülesehitamise ja muutmise tee, aeglaste institutsionaalsete muudatuste tee, sest ka neil on vaja positiivseid kogemusi, et tekiks üldse tahe proovida. Pealegi, vajab see enesekindlaid, julgeid ja teadlikult tagasihoidlikke inimesi, kes jätaks ruumi, kuhu saaks astuda – ehk seab kõrgema lati juhtidele.

Miks otsustasite ühel hetkel võtta enda kanda liidriroll ja hakata näiteks aktiivselt tegelema MTÜ-ga Eesti Interneti Kogukond ning sealt edasi juba muude tegevustega – näiteks ACTA-vastaste protestide korraldamisega?

Ma olin piisavalt naiivne ja piisavalt rumal, et nõustuda protestide korraldamise ja hilisema nn “järelkoristamisega”, teadmata, kas sellest on kasu, aga tundes, et see on midagi, mida peab tegema, ja kahetseksin, kui jääks tegemata. Isegi ja eriti arvestades seda, et teadaolev plaan oli lühiajaline, ei olnud teada, mis edasi saab. Emotsionaalse afekti lahtudes sai sellest kirglikust tundest soov midagi tagasi anda. Tõsta teadlikkust, pakkuda lahendusi, püüd tuua kokku inimesi, kes aidata saaksid. Tehes seda kogenematuna, tegin ka loomulikult palju vigu, aga siiras motivatsioon on ehk veel negatiivsete kõrvalmõjude osas mõnevõrra säästnud. Ehk on mõni asi ka rohkem positiivseid mõjusid kaasa toonud, kui vaid tunnete keemise väljendamine ja kanaliseerimine.