Sinu intervjuu juhiga: Ingrid Veidenberg

Tänasest alustame Noorte Liidrite juhtimisportaalis täiesti uue sarjaga. Idee on lihtne – Sinul on küsimused, juhil vastused. Ühe nädala jooksul saavad kõik lugejad ühele põnevale juhile esitada küsimusi ning nädala lõppedes juht vastab!

Esimene: Ingrid Veidenberg

Selleks korraks on intervjuu läbi ja Ingridil vastused küsijatele antud. Siin ta on – Sinu intervjuu juhiga.

Juhi igapäevatöö

Martin: Kuidas kiiret, tähtaegaderikkast (mida usun, et meediatöö on) ja seega ka ilmselt suhteliselt suure stressikoormaga tööd tehes jääda inimesena rahulikuks ning olla üle kõigist neist väikestest igapäevastest võitudest ja kaotustest?

Ingrid: Eks see ongi raske. On üks ütelus, et esimesena kantakse, jalad ees, välja kaevurid ja nende järel ajakirjanikud. Sest nende töö on niivõrd tervistkahjustav (loe: stressirohke). Selles üteluses on omajagu tõtt. Keegi meist pole kivist ja ka ajakirjanik võtab teemasid, millega ta tegeleb, südamesse, kannab neid endaga kaasas ja elus juhtub pahatihti nii, et ajakirjanikul puuduvad võimalused probleeme lahendada, see tekitab stressi. Lisaks on kukil lugude valmimise tähtajad, mistõttu pole aega süveneda uuritavasse teemasse nii kaua kui tahaks ja vaja oleks.Õnneks on Eestis sõnavabadus ja ajakirjanikud on vabad ideoloogilisest painest – enam ei pea peitma mõtet ridade vahele ega kartma, et punane tsensoripliiats su loomingust halastamatult üle käib.

Ajakirjanikutöös on väga palju helgeid hetki. Ajakirjanikuamet on minu hinnangul üldse kõige unikaalsem ja vahvam amet, sest kus mujal on sul võimalik kohtuda iga päev täiesti erinevate inimestega – teadlastest korstnapühkijateni välja. Töö iseloom annab väga palju inspiratsiooni. Ja kui teed oma tööd südamega, saadab sind lugejate tähelepanu ja poolehoid. Nii et julgen väita, et igapäevaseid võite on ajakirjanikutöös kindlasti rohkem kui stressirohkeid kaotusi.

Kadi: Milline on Teie kogemus ja arvamus koosolekutest: kas need peaksid olema lühikesed ja võimalikult informatiivsed või pigem veidi pikemad ning sisaldama ka aega vabama õhkkonna loomiseks (small-talk, naljad, teemaväline arutelu)?

Ingrid: Mulle meeldivad nii ühed kui teised. Lühikesed ja informatiivsed koosolekud on vajalikud, et võtta vastu otsuseid, jagada ülesanded, leppida kokku tähtajad. Ajakirjanduses on aga enam levinud pikad koosolekud. Sest meil ei ole mõõdetavaid tulemusi – sentimeetreid, kilosid, miljoneid. Ajakirjanduses on tähtsad emotsioonid ja ajakirjanikud on emotsionaalsed inimesed. Katsu sa aga emotsionaalsete inimestega lühikest ja informatiivset koosolekut pidada – ikka läheb mokalaadaks kätte! Sest mokalaat on üks meie töövahenditest, sest sel laadal me vahetame informatsiooni.

Infokildudest võib tekkida häid ideid, geniaalseid teemasid, mis inspireerivad ajakirjanikke kirjutama häid lugusid. Ja veel – ma lausa jumaldan huumorit, mis ei tohiks puududa üheltki loominguliselt koosolekult. Sõbralik huumor ja õhku visatud nali annab tiivad, loob vaba õhkkonna, kus on meeldiv tegutseda.

Maarja-Liis: Kas Te olete oma karjääri jooksul inimesi vallandanud? Kui jah, siis millise tunde see Teis tekitas?

Ingrid: Olen küll vallandanud, ja on lahkutud ka vastastikusel kokkuleppel. Kui on näha, et koostöö mingil põhjusel üldse ei istu, pole mõtet üksteist ja kollektiivi mikrokliimat piinata. Sellised otsused ei ole kunagi meeldivad, ent kuuluvad paraku iga juhi palganumbri sisse.

Juhiks olemine

Liise: Kas ja millal tohib juht oma nõrkust välja näidata? Ehk on Teil mõni õpetlik isiklik lugu selle kohta jagada.

Ingrid: Juht on ikka eelkõige inimene. Ja nõrkusehetki on igal inimesel, ka enesekindlal. Eks kõige raskem on tunnistada oma vigu. Öelda kolleegidele, et ma eksisin. Loomingulisi inimesi juhtides ei saa olla lõputult sirgeselgne ja paindumatu. Hellad natuurid mõistavad sind hoopis paremini ja võtavad vastu uusi ideid, ettepanekuid jms, kui sa oled arusaaja, mõistev ja andestav. Sellega ei saa muidugi liiale minna, sest juht, kes on oma olemuselt n-ö haige tiivaga lind, ei suuda innustada meeskonda ega viia neid võidule. Ja juhi nõrkust osatakse väga hästi tema vastu ära kasutada. Nii et selle doseerimisega peaks tark juht olema ettevaatlik ja valvel.

Liise: Suhteliselt palju on räägitud-kirjutatud naisjuhtide (ja loomulikult ka alluvate) raskest tööalasest elust, mis äärmuslikel juhtudel ka diskrimineerimise mõõtme võtab. Kõvasti vähem on aga räägitud naiselikust juhtimisstiilist ning selle eelistest. Kas naisena on juhi ametis eeliseid ja kuidas neid kõige paremini enda kasuks tööle panna?

Ingrid: Ma ei oska eristada naisjuhte ja meesjuhte. On erinevad inimesed, mõttemallid, käitumisstiilid, suhtlemis- ja motiveerimisoskused. Naisjuht võib olla sama õudne kui meesjuht ja vastupidi. Ja naisülemus võib olla sama fantastiline kui meesülemus ja vastupidi. Nii et kõik, absoluutselt kõik, on kinni inimese isikuomadustes.

Küll aga võin päris kindlalt väita, et naissoost juhid on empaatiavõimelisemad. Nad saavad aru, kui on vaja aru saada. Nad tunnetavad, kui on vaja tunnetada. Nad ütlevad õigeid sõnu, kui on vaja õigeid sõnu öelda. Loomupärane empaatiavõime ja hästi arenenud kõhutunne on see, mida naised saavad edukalt enda kasuks tööle panna.

Maarja-Liis: Milliseid omadusi juhina peate enda juures kõige tugevamaks ja millega võiks veel veidi rohkem tööd teha?

Ingrid: Küll on tore, et saan siin end nüüd veidi kiita. Ma hindan seda, et ma ei anna alla. Mis ka ei juhtuks. Mind ei ole lihtne murda. Leian ka võimatust olukorrast pääsetee, mis võib lõpuks tuua edu. Elu on sundinud mind seda korduvalt katsetama. Hindan seda, et olen ise hingelt ajakirjanik ja tean, mismoodi valmib hea lugu – seepärast olen ka ajakirjanikke juhtides professionaalsem kui inimene, kes ei tea ajakirjaniku hingevaludest tuhkagi. Mind on raske veenda, miks head lugu teha on võimatu – ma lihtsalt tean, et see on võimalik.

Arendama peaksin suuremat ettevaatlikkust otsekohesusega. Olen kärsitu inimene ja kui mõnest heast ideest vaimustun, tahan, et ka mu meeskond vaimustuks ning aitaks idee kiiresti ellu viia. Inimeste tempod on aga erinevad, seda püüan igapäevases töös rohkem silmas pidada.

Meeskonnatöö

Kadi: Millised on Teie meelest olulisemad omadused uute meeskonnaliikmete värbamisel: kas olulisim on motiveeritus või lähtute pigem oskustepagasist ning kandidaadi varasematest kogemustest? Kas oleksite enda meeskonnas valmis andma teostusvõimaluse ka äsja ülikooli lõpetanud noorele? Ehk põhjendaksite?

Ingrid: Ajakirjanduses on tähtsad järgmised omadused: oskus kirjutada ja infot edasi anda, oskus inimestega jutule saada ning kõige tähtsam – uudishimu elu vastu. Minu pärast olgu tegemist gümnasisti või tudengiga – kui tal silmad säravad ning on olemas tahe, nälg tegutseda ajakirjandusmaastikul, siis see on ainus asi, mis viib edasi. Meie ajakirjanduses on lihtne ennast tõestada – kirjuta häid lugusid, millest räägib terve Eesti, ja sind märgatakse!

Tõsiasi on aga see, et selleks, et kirjutada häid lugusid, on tarvis elukogemust, häid allikaid, uurimisoskust ja materjali esitamise kunsti ega omapära. Ja muidugi peab inimene olema motiveeritud – raha ei ole siin peamine motivaator, isegi mitte teine ega kolmas – on ameteid, kus makstakse tunduvalt rohkem – tähtis on soov ühiskonda paremaks muuta, ennast parimal viisil teostada ja elada huvitavat elu.

Jaak: Kas Teie meelest on meedia valdkonnas tegutseval organisatsioonil pigem kergem või raskem luua ning hoida ühtset ja hästi toimivat sisekliimat? Kui võrrelda teiste valdkondadega, mille peamine tegevus iseenesest ei too kaasa just niipalju suhtlust ja teabe vahetust – kuidas mõjutab igapäevasest tööst läbi käiv info hulk ja selle sisu töötajate omavahelist läbisaamist? Kui sageli tuleb ette, et meediaväljaandes loo avaldamine läheb vastuollu mõne töötaja põhimõtetega ning toob kaasa ettevõtte sisese konflikti?

Ingrid: Sisekliima ajakirjandusettevõttes on tundlik küsimus. Sest kõik ajakirjanikud on omavahel konkurendid – igaüks tahab kirjutada päeva parimat lugu. Tegemist on ambitsioonikate, edevate ja kergesti haavuvate natuuridega.  Ent toimima paneb selle süsteemi sõbrameelselt ja kollegiaalselt teadmine, et ajakirjandus on meeskonnatöö. Siin soolomängijana kaua püünel ei püsi. Sa võid olla hiilgav kirjutaja ja allikatega suhtleja ning info kojutooja, ent sellest üksi ei piisa. Tarvis on toimetajat, kes su loomingu ära toimetab. Samuti keelekorrektorit, kes kirjavead ära parandab. Otse loomulikult on tarvis fotograafi, kes su suurepärase loo juurde eriti suurepärase pildi teeb. Siis on tähtis töö kujundajal, kes kogu selle komplekti imekaunilt leheveergudele kujundab. See ahel on pikk ja kui sa oled konfliktne isiksus, kes ei suuda arvestada teistega, sa ajakirjanduses kaua vastu ei pea. Tähtis on aru saada, et ka kolleegi võit on sinu võit, sest kui ajalehel või ajakirjal tervikuna läheb hästi, siis läheb ka minul hästi.

Eesti ajakirjanike eetikakoodeks sätestab, et ajakirjanik võib loobuda loo kirjutamisest, kui see läheb vastuollu tema eetiliste tõekspidamistega. Ja täpselt nii see toimibki. Aga päris konfliktideta elu – kas seda üldse kusagil eksisteerib? Nagu parimas perekonnas – vahest on konfliktsituatsioon vajalik, et õhk saaks puhtamaks ning edaspidi oleks kõigil parem hingata.

Maarja-Liis: Milline on Teie meelest ideaalne meeskond? Kas te olete sellises (või ideaali-lähedases) meeskonnas kunagi töötanud?

Ingrid: Ideaalne meeskond on Postimehe Arteri toimetus. Igaüks on oma ala professionaal ja teab täpselt, missugune roll on tal nädalalõpulisas kanda. Ja teeb seda oma parimate oskuste kohaselt. Meil on lõbusad koosolekud, millest keegi ei taha naljalt ilma jääda. Me oleme elu suhtes uudishimulikud ja räägime neil koosolekutel, mis võiks inimestele korda minna, millest inimesed mõtlevad, mille üle rõõmustavad ja muretsevad. Oleme kahe jalaga maa peal ja täiendame teineteist. Me ka vaidleme vahel, ja aeg-ajalt väga tuliselt, ent me respekteerime erinevaid arvamusi, austame üksteist ja oskame teineteisest lugu pidada.

Täpselt sama tore tiim oli ka Kroonikas, kus 10 aastat peatoimetaja ametit pidasin. Ilma üksmeele, koostöö, huumori ja tahtmiseta end tõestada poleks me suutnud teha Eesti suurimat ja loetuimat ajakirja. Usun, et see, kui suure lustiga me seda tööd tegime, paistis välja ka ajakirjast.