TEDGlobali mõtted: kuidas tegelikult narkosõltuvust defineerida?
TEDGlobal >Londoni esimese ploki lummavaim esineja oli Johan Hari. Olgugi et teema, heroiinisõltuvus, pole kohe kindlasti kergete killast, suutis ta kõik kuulajad endaga oma uurimustesse kaasa tõmmata. Nii nautlesime meiegi tema humoorikat ning TEDilikult puändiga kõnet. Täispikk kõne avaldati täna, niiet kõigil on võimalik ka tema sõnavõttu.
Johan Hari on ajakirjanik, kes oma kogemuste ning uudishimu mõjul uurib, mis tekitab heroiinisõltuvust. Võiks justkui loogiliselt vastata, et heroiin tekitab heroiinisõltuvust, kuid lähemal uurimisel asjad nii lihtsad ei ole. Seepärast võttis ta ette uurimisretke ning tutvus üheksa riigi narkopoliitikaga, et aru saada, kuidas eri riikides sõltuvust käsitletakse ning narkosõltlasi ühiskonnas koheldakse.
Mis on sõltuvus?
Bruce Alexander uuris rottide käitumist narkootiliste ainete mõju all. Nimelt ehitas Alexander puuri, mis on iga roti unistus: võimalus lõputult süüa, igal hetkel paarituda ning ringi joosta. Samuti lisas ta rottide puurile kaks joogitopsi, millest ühes oli vesi ning teises narkootiline aine. Selgus, et need rotid, kes elasid nö rottide imedemaal, proovisid küll narkootikume, kuid pärast proovimist eelistasid järgnevatel kordadel pigem veetopsi. Mehe järeldus oli, et kuna rottidel, kes elavad rottide imedemaal, on niigi palju sidemeid ja häid emotsioone, mida nad igapäevaselt kogevad, ei pea nad lisaks narkootikume kasutama. Võrdluseks need rotid, kes elavad igavas puuris, kelle elu on niigi nutune, nii et narkootikumide kasutamine on justkui vajalik reaalsusest põgenemiseks.
Sarnane katse tehti ka inimestega. 1970ndatel käis Vietnami sõda, kus paljud sõdurid kasutasid heroiini, kuid koju tagasi tulnutena ei saanud neist narkareid. Nad jõudsid nö enda imedemaale, kus ei olnud vajadust narkootikume kasutada. Neil oli põhjus reaalsuses püsida. Johan Hari ütles: „They had bonds and connections where they wanted to be present“. Sellest tulenevalt usub Hari, et sõltuvus on tegelikult sotsiaalsete sidemete puudumine või nende vähene tähtsus.
Tänapäeval mõjutab sotsiaalsete sidemete vähesus ja krooniline individualiseerumine inimeste oskusi ning motivatsiooni reaalsuses kohal olla. Nii leitakse ajutist leevendust narkomaaniast, et põgeneda hetke kehvast olukorrast.
2001. aastal oli Euroopa Liidu riikidest Portugalis kõige rohkem esmakordseid HI-viirusesse nakatanuid, 2000 uut juhtumit 10 miljoni elaniku kohta. See oli piisav, et Portugal võtaks vastu seaduse, mis oli traditsioonilisest narkopoliitika lähenemisest väga kaugel. Nad dekriminaliseerisid narkootikumid, kanepist heroiinini. Radikaalne otsus tabas naelapea pihta ning HIVsse nakatumised vähenesid.
Ka Eestis oli 2001. aastal palju HI-viirusesse nakatunuid. Hiv.ee andmetel registreeriti kokku 1474 uut juhtumit (1067 juhtumit miljoni inimese kohta). 2000. aastal registreeriti vaid 391 uut juhtumit. Sellise hüppelise kasvu tagajärjel kuulutati 14. veebruaril 2001. aastal välja HIV-nakkuse kontsentreeritud epideemia, mida iseloomustab 5% ületav HIV-nakkuse esinemissagedus narkomaanide rahvastikurühmas. Olenemata epideemia väljakuulutamisest ning erinevate meetmete katsetamisest on Eestis endiselt väga palju esmakordseid HI-viirusesse nakatunuid. Nimelt kui Eestis registreeritakse aastas 100 000 elaniku kohta umbes 25 uut HIV juhtumit, siis 2014. aasta seisuga Euroopas keskmiselt 6. Nii et kuidas aitas narkootikumide dekriminaliseerimine Portugalil asjad kontrolli alla saada?
Selgituseks nii palju, et narkootikumide dekriminaliseerimine tähendab, et narkootikumide omamine ja kasutamine on endiselt ebaseaduslik, kuid selle vastu eksimist käsitletakse teisiti kui teisi seaduse rikkumisi. Rikkumisi ei arutata enam kriminaalkohtutes, vaid spetsiaalsetes kohtutes, kus iga kohtualuse konkreetset olukorda hindavad eksperdid, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad. Nendes kohtutes määratakse ravi ja edasine tegevus ning sõltlasi koheldakse ning narkootikumide kasutamist käsitletakse kui avalikku tervishoiu probleemi, mitte kui kurjategijaid või kuritegu.
Üldiselt oli selle pöörde mõte muuta arusaama sõltlasest kui kurjategijast. Tegelikult on sõltlane pigem haige, kes vajab karistamise asemel abi ning toetust.
Portugali näide on üks ainulaadsetest, kus selline kursimuutus on toonud väga palju kasu ning nii on saadud HIVsse nakatunute hulk kontrolli alla. Seda, kas ka Eestile selline lähenemine sobiks, on keeruline öelda, kuid ilmselgelt praegused meetmed ei toimi, seega peaks valitsus kaaluma radikaalsemaid meetmeid.
Kuidas iga inimene aidata saab?
Iga inimene saab muuta oma suhtumist sõltlasesse. Nii kutsus Johan Hari oma kõnes inimesi üles toetama oma sõpru ja pereliikmeid, kellel on sõltuvus ning mitte katkestama tekkinud suhteid. Veelgi proosalisemalt kutsus ta üles laulma armastuslaule sõltlastele ning neid hoolivuse ning toetusega ära lämmatama. Nii nad leiavad põhjuse, miks püsida olevikus kainena.
Hiljem TEDi aftekal inimestega suheldes kuulsin juba ühelt osalejalt, et ta kirjutas oma narkomaanist sõbrale, et saame kokku ning tšillime koos. Seega tundub, et kõne toimis juba selles hetkes. Eks näis, mis siis saab, kui video välja tuleb.
Lingid pikemaks tutvumiseks:
“Rat Park”’i katsest: http://www.brucekalexander.com/articles-speeches/rat-park/148-addiction-the-view-from-rat-park
Portugali kogemused: http://www.spiegel.de/international/europe/evaluating-drug-decriminalization-in-portugal-12-years-later-a-891060.html