Tõnu Runnel: „Tegele sellega, mis sulle meeldib.“

Toimetaja: Kärt Lehis

Tõnu Runnel – hariduselt õigusteadlane, disainiagentuuri Fraktal ning veebiteenuse Voog tegevjuht ja disainer ütleb, et ühe unelmate ameti asemel on tema lemmikuks hoopis vaheldus. Disainimine, uute lahenduste väljatöötamine või tiimide juhtimine – üks roll pakub puhkust teisest ja kumbki pole olemuslikult “parem”.

Kärt Lehis: Te olete 2012. aastal öelnud (K. Kruuse „Ettevõtja Tõnu Runnel eirab norme“), et Te ei usu töö tegemisse ja teete ise asju lõbu ja sisu, mitte sunni pärast, ja et töö viitab millelegi, mida sa teha ei taha.

Tõnu Runnel: Sellel sõnal on jah veidi negatiivne kõla. Kui inimesed räägivad tööst, kui mingisugusest kohustusest, mille eest tahaks puhkama sõita, siis juba ongi midagi valesti. Ma teen asju, sest ma saan ja tahan, mitte selle pärast, et pean. Sellest faasist oleme õnneks ammu edasi jõudnud, mil kohustused üle pea tundusid kõrguvat.

K.L: Seega siiski oli vahepeal periood, kus tuli nii öelda tööd teha?

Kui sulle miski väga meeldib, siis järelikult sa teed seda väga hästi.

T.R: Kus tuli vaeva näha. Võib ka hoopiski teistpidi sõnastada – töö on üks tore nähtus, tegeleme sellega enamuse ärkveloleku ajast. Niisama istuda me ju ei taha. Olgu see töö siis lugemine, kirjutamine, juhtimine – me liigutame ennast. Küsimus on selles, et kas sul on see ärkveloleku aeg sisustatud asjadega, mis meenutavad lõksusolekut, või on sul vabadus sisustada seda meeldivate tegevustega. Igalühel tuleb püüda jõuda selleni, et ta saab tööd teha võimalikult suures osas vabalt, mitte lõksus olles.

K.L: Te olete ka öelnud, et ettevõtja saab olla ilma majandust õppimata. Mis aga peab ühel edukal ettevõtjal olema?

T.R: Kirg selle vastu, mida ta teeb. Kui sulle miski väga meeldib, siis järelikult sa teed seda väga hästi. Tavaliselt ei ole nii, et sul on kirg millegi suhtes, milles sa halb oled. Pigem on nii, et kui sulle miski meeldib, siis sa süvened sellesse ja saad selles heaks. Põhimõtteliselt saab iga sellise hobi, tegevuse, kutsumuse ettevõtteks pöörata. Kui sa teed midagi hästi, järgneb sellele ühel hetkel ka rahaline kate. Kunstnik, kelle looming on hea, saab sellest elatise. Ta ei pea selleks ettevõtlust, majandust õppima. Oluline on sisu. Kui sulle meeldib mingi tegevus, siis on sellest tõenäoliselt võimalik ka elatis üles leida.

K.L: Seega igast mõttest saaks ettevõtte teha?

T.R: Üldistades – jah.

K.L: Ei ole halba mõtet?

T.R: Lihtsustades – jah.

K.L: Kas ettevõtja suund sobib igale inimesele?

T.R: Tõenäoliselt mitte. Ettevõtjaks olemine ei ole tegelikult üldse eraldi kategooria. Ettevõtlikkus on küsimus iseseisvusest, vastutusest – kas sa tahad ja oskad ise vastutada, ise hakkama saada või mitte. Osalt on see õpitav ja need, kes tunnevad endas sellesuunalist huvi, neil soovitan end kindlasti iseseisvaks õppida.

K.L: Te soovitaksite igal noorel inimesel seda proovida?

T.R: Uurida, katsetada – kindlasti. See annab enesekindlust juurde, kui sa näed, et sinu tegevus loob mingeid positiivseid tagajärgi. Soovitan kõigil proovida astuda välja koolis sisse harjunud järgimist soodustavast kultuurist.

K.L: Aga mida läbikukkumine sel juhul võiks anda?

T.R: Üks õppetund. Meie kultuuris on see muidugi raske, läbikukkumist võetakse väga karmilt. Peame ühiskonnana USA mudelist õppima — läbikukkumine on lihtsalt üks õppetund.

K.L: Kas peaks ka aru saama, et mingi hetk on piisavalt läbikukutud ja ettevõtja suund ei ole õige?

T.R: Läbikukkumine ja ettevõtjaks sobimine ei ole kusjuures üldse üksteise vastandid. Sa võid ka kümme korda läbi kukkuda ja olla ikkagi ettevõtja vaimuga. Vahel on läbikukkumine pooleldi teadlik – šanss õnnestuda on riskiinvesteeringutes väiksem kui tõenäosus täiesti läbi kukkuda. Millal ettevõtlusest loobuda? Siis kui see sulle enam ei meeldi. Siis, kui sa ei leia selles ka pärast julget katsetamist enda jaoks piisavalt põnevust. Tegelikult ei pea üldse sellele rajale minema. Sa võid oma iseseisvuse õppimise ka mingis muus vormis ära teha.

K.L: Kui Te saaksite uuesti alustada oma ettevõtetega, kas Te teeksite midagi teistmoodi?

Tule eest ära. Lase inimestel tegutseda.

T.R: Ei. Ma ei ole alternatiivreaalsustesse uskuja. Mõttemäng, millel ei ole mingisugust väärtust. Leian, et suures plaanis ei ole õppimiseks mingisugust kiirteed. Väikestes asjades loomulikult – õpi oma vigadest, tee post mortemeid, aga suures pildis on see kasutu heietamine. Tagantjärele tarkus ei aita midagi. Me ei teadnud keegi viisteist aastat tagasi, mida me teame täna, kuhu maailm arenenud on. Täiesti võimatu on asetada ennast tagasi nendesse oludesse ja teadmistesse. Kahetsusel ei ole mitte mingisugust mõtet.

K.L: Millised on olnud Teie suurimad õppetunnid juhina?

T.R: Samad, mis kõigil teistel. Tule eest ära. Lase inimestel tegutseda. Ole abiks siis, kui nad vajavad ja küsivad. Ära sunni peale.

K.L: Kas inimesed tulevad abi küsima?

T.R: See ei käi nii. See ei ole selline teatrietenduste skript: nüüd siseneb tegelane Peep. Parem töötad tiimiga koos, tunne huvi selle vastu, mida keegi teeb või teha tahab. Räägi inimestega, arutle, mõtle nendega koos. See on sümbiootiline protsess. Juhina pead leidma need inimesed, kellel silmad säravad. Kõige olulisem ongi leida õiged inimesed, mitte õiged oskused. Õiged oskused võivad olla täiesti sobimatutes inimestes. Väldi neid. Vallanda need kiiresti, kelle suhtumine on sügavalt probleemne. Leia inimesed, kes on tiimimängijad – toredad, õpihimulised. Ära palka CV-d, palka inimesi. Kaasa tulevad oskused on boonuseks. Ennekõike vaata aga, kes inimene on. Selle äratundmine on elukestev protsess ja selleks pole mingit universaalset viisi. Püüa intervjuudega selekteerida. Püüa prooviajal tajuda, kuidas keegi mõtleb ja töötab. Püüa tabada väikseid märke. Proovi mitte häid inimesi kaotada, anna ruumi end tõestada. Kui keegi tundub liiga jäärapäine, siis see ei ole ilmtingimata halb. Äkki on tal õigus, mitte ei vaidle vaidlemise pärast? Ent mädanenud õun ajab ülejäänud kasti õunu ka mädenema.

K.L: Mul on tunne, et tihti ei julge inimesed järgida enda soove või ideid, sest nad kardavad, et see ei ole piisavalt tulus. Nad ei teeni raha. Kas Teie olete pidanud millestki loobuma, millestki materiaalsest?

T.R: Absoluutselt, muidugi pean. Ent enamikku asjadest, mida me ihaldame, ei ole meil tegelikult vaja. See on selline lääne kultuuri sport – unistada mingitest asjadest. See ei tähenda aga, et sul neid asju ka vaja on. Hea elu ei nõua ühte kindlat eelarvet. Muidugi peab oskama loobuda, teha valikuid. See on loomulik. Mida alguse poole, seda rohkem tuleb loobuda, keerulisi valikuid teha. Nii nagu spetsialistiks õppides – alustad õpipoisina, kasvad selliks ja saad kunagi hiljem meistriks. Ettevõtluses on sama – kui alustad noorena ettevõtlust, ei too see reeglina kohe leiba lauale. Ettevõtlus on hea võimalus piiratud ressursside kasutamist õppida.

K.L: Kas meeskonnale on seda lihtne selgitada, et nüüd on raske aeg?

T.R: Alguses ei ole midagi selgitada – kõik ongi tulnud kitsastesse oludesse. Asjad peaksid laias laastus aga alati ülesmäge liikuma. Kui vahepeal tekib auk, siis on midagi põhjalikult valesti tehtud ja loomulikult on seda raske selgitada, ka endale. Ei soovitaks sellisesse seisu jõuda. Fundamentaalsete riskide võtmine, mis võib asjad uperkuuti viia, peaks toimuma alguses. Leiad õige suuna ja edasi hoiad kurssi, mitte ei tee sellisel määral mastaapseid kannapöördeid, mis ettevõtte uppi löövad. Hästi juhitud ettevõtted naljalt raskustesse ei satu.

K.L: Kas juhina olete Te ennast ka arendanud, lugenud raamatuid või tuleb see töö käigus?

T.R: Üldiselt tuleb see töö käigus. Haridus on väga oluline, aga ametit õpitakse kahjuks suuresti ikkagi läbi praktika, läbi päris töö. Kutseõppega rajad aluse ja omandad üldised teadmised ent alles päris töökohas õpid suurema osa igapäevaselt vajalikku. Praktika õpetab. Juhtimises on samamoodi. Juhtimispiiblite lugemisest olen juba mõnda aega tagasi loobunud. Loen pigem raamatuid, mis mind huvitavad.

K.L: Noorel on siis parem olla kirglik, tahta saada juhiks ja lennata kohe peale?

T.R: Sa ei pea kohe tegevjuhiks hakkama. Kui sul on juhtimise soov, siis see pääseb ajapikku ise välja. Sõbrad korraldavad ülikooli ajal ühise matka ja paratamatult võtab keegi selle vedamisel ohjad enda kätte. Samamoodi teistel väikestel ühistegemistel. Juhiks ei saa hästi õppida, selleks on tarvis sisemist tungi. Väikeettevõtja võib ilma suurema juhtimiseta olla. Hierarhiat pole esialgu vaja, üksnes igaühe vastutustunnet ja tahtmist koos asju teha.

K.L: Kas Teil on ka hetki, kus Te ei naudi oma tööd ja olete mõelnud, et nüüd peaks edasi liikuma, tegema midagi muud?

Tegele sellega, mis sulle meeldib – ja mine sellesse sügavuti.

T.R: Need on kaks erinevat asja. Peavalu, nohuga, on raske tööd teha, aga edasi liikuma sellepärast ei pea. Edasiliikumine tuleb orgaaniliselt. Näiteks hetkel käivitame me kolmandat ettevõtet kahe olemasoleva kõrvale. See tahtmine tekkis orgaaniliselt, saab vahepeal tekkinud uusi, teise valdkonna ideid rakendada. Üldiselt olen ma see jaapanlane, kes võib viiskümmend aastat ühes ettevõttes, ühe ja sama tiimiga tegutseda. Ma ei pea käima kuskilt ettevõtluskogemust või töötegemiskogemust lisaks otsimas. Paljusid asju teen ma neist ettevõtmistest eraldiseisvalt, üksi või koos mingite kolmandate inimestega – olen viimastel aastatel näiteks tugevale fotograafia ja kirjutamise soonele sattunud ja annan õigusteaduse magistriprogrammis üht ainet. Ma ei pea selleks oma töö juures mitte midagi muutma. Stabiilne areng, pikk ühine ettevõtmine – seda ei saa kiirelt ära teha. On väga suur võlu minna samade inimestega üheskoos tulest ja veest läbi, üle mitme aastakümne.

K.L: Kas võib öelda, et selles on oma osa ka vedamisel?

T.R: Vaevalt. Mis vedamine. Tegutsemine, süvenemine ikka. Kui sulle meeldib joonistada, kas sa saad kuidagi ilma joonistamata joonistatud? Naudi protsessi. Selles peitubki iva, mitte ebameeldivas vaeva nägemises või vedamises. Tegele sellega, mis sulle meeldib – ja mine sellesse sügavuti.

K.L: Te õppisite ülikoolis õigusteadust. Kas Te olete hiljem seda valikut kahetsenud? On tundunud, et mõnest teisest erialast oleks rohkem kasu olnud?

T.R: Ei. Õigusteaduse tundmine on väga kasulik. Proovisin ära ka juristiameti, aga nii palju huvitavamaid tegemisi on ümberringi. Õigusteadust ei peagi üldse juristikutse omandamiseks õppima. Õigusteadus on ühiskondlike protsesside mõistmise alusharidus nagu matemaatika on alusharidus teadusele.

K.L: Kuidas Te soovitaksite valida noorel inimesel eriala, kui ta ei ole kindel?

T.R: Mina läksin lihtsalt õppima seda, kuhu mul oli kõige raskem sisse saada. Seal ei ole esmapilgul mingit loogikat. Olen see näide, kes ei oska valida – generalistina tahan tegeleda hästi paljude asjadega ja mitte üheski neist pole ma erakordselt hea. Tagantjärgi näen, et juura osutus alushariduseks, tol hetkel ma seda ei tajunud. Kui tõesti valida ei oska, siis ongi otstarbekam minna sellele alale, kuhu sisse saamine on raskem. Õppimise käigus saad teada, kas see sobib sulle. Kui mitte, siis saad kergemini teisele alale edasi hüpata. Minu näitel – valides juura oli mul vähemalt võimalus oma eriala keerukuse mõttes “allapoole” ning huvitavuse mõttes “ülespoole” vahetada. Juura nõuab natuke kuiva kannatlikkust, mida mul napib.

K.L: Pigem mõelda siis sellele, mis on huvitav ja mitte jääda kinni sellesse, et nüüd peab selle suunaga tegelema eluaeg?

T.R: Jah, väga raske on see valik. Võibolla ülikoolile mitte väga meeldiv soovitus, aga vaheta, kui sa avastad asja, mis sind huvitab. Paljudega juhtub see, et neid hakkab huvitama miski muu, väljaspoolne ettevõte või tegevus, ja ülikool jääb pooleli, millest on muidugi kahju.

K.L: Peaks üldse ülikooli minema?

T.R: Akadeemilisus on äge. Akadeemiline taust, sõpruskond, see maailm, see üldine taju. Ülikoolis kipuvad inimesed natuke laiema silmaringi saama. Soovitan kõigil, kes ei ole veel käinud, minna ülikooli ja seal mitu aastat ka püsida. See annab juurde. Alati saab ära tulla kui ikka üldse ei istu.