Vigadest õppimise 3 alustala
Autor: Siim Tanel Tõnisson
Toimetaja: Kertu-Liisu Ert
Professor Amy Edmondson Harvardi ülikoolist ja Mark Cannon Vanderbiltist on pikalt uurinud organisatsioonide poolt tehtavaid vigu ja mida neist õppida saaks. Allpool ongi toodud nende töö tulemeste üpris aimatav kokkuvõte.
Areng algab konfliktist. Enda või, veel parem, teiste vigade lahkamine annab meile võimaluse õppida ja areneda oma tegemistes. Miks me siiski väldime vigadest rääkimist? Miks me kardame väga head õppehetke ära kasutada?
Eksimine on inimlik ja seda tuleb näha kui normaalsust. Paraku on praktikas näha midagi muud. Väga paljudes organisatsioonides on eksimine karistatav, halvakspandav. Edu tähendab eksimatut tegutsemist ja kuu parim töötaja on inimene, kes ei eksi kunagi. See pole aga loogiline, sest kui eksimine on inimlik, siis peaksid ka kuu parimad töötajad eksima.
Ja tegelikult eksivadki. Vaatlused on näidanud, et suurtele vigadele eelnevad mitmed väikesed. Organisatsioon on kompleksne süsteem, mille kõik osad mõjutavad üksteist pea hoomamatul viisil. Ühe lüli viga vigastab teist lüli kuni lõpuks kukub terve süsteem kokku. Sellepärast on oluline näha neid “ohumärke” ehk väikseid vigu ning nendega juba varakult tegeleda.
Töö tulemusena on uurimuse autorid leidnud, et vigadest õppimine on taandatav kolmele põhiprotsessile.
Vea leidmine.
Just vea avastamine on kõige suurem probleem, sest tavaliselt on veast kõige teadlikum selle tegija. Tegija aga püüab oma viga varjata, sest kardab karistust ja hukkamõistu. See tähendab, et ei julgeta võtta vastutust ja pigem püütakse ennast välja vabandada. Paraku on selline käitumine organisatsioonis väga ohtlik.
Et julgustada vigadest rääkima, peab palju ära tegema juht. Eelkõige peaks ta olema heaks eeskujuks, rääkides enda vigadest ja julgustama kõiki teisi jagama ka enda möödalaskmisi. Teine võimalus on leppida kokku mingis kategoorias lubatud või soovitatud eksimuste arvu. Nii rõhutatakse eksimise normaalsust, ohud süsteemis tulevad välja ja neid saab asuda analüüsima.
Analüüs ja hinnang.
Igasugune vigade analüüs eeldab turvalist keskkonda, kus võib ennast kritiseerida ilma end nõrgestamata. Tuleb loobuda isikukesksest lähenemisest ja vaadata objektiivselt oma viga kui ükskõik-kelle-viga.
Eksperimenteerimine
On pakutud, et igasuguse uue asjaga kaasneb 30% risk, et midagi võib minna valesti. Aga siiski võtame me igapäevaselt selle riski! Samamoodi võib võtta riski ka organisatsioonis. Näiteks pakkuda kellelegi ametit, mida ta pole veel pidanud, kuid mis võiks talle sobida. Kui puudub aga sellelt uuelt ametilt nn pehme kukkumine, siis on suurem tõenäosus, et hoitakse kümne küünega uuest ametist kinni isegi siis, kui see töötajale ei sobi. Ametist loobumine tähendaks justkui läbikukkumist, seda aga ei saa endale lubada. Kui jääks alles aga võimalus mingi aja jooksul naasta oma endiste ülesannete juurde, võib olla julgeid palju rohem, sest katkestamist ei karistata ja proovida ju võib. Ehk sobibki.
Seega, et tuleksid välja väikesed vead, mis viiksid meid suurteni, peab olema aus ja avameelne, mitte kartma ning mitte tekitama hirmu kolleegide ees. Näha tuleks seda, et viga oleksin võinud vabalt teha ka mina.
Ülevaade algse uuringu tulmustest on kättesaadav SIIN.